Puhtalt lehelt. Робин Карр

pestud, läks Adolfo tagasi grilli taha, tegi sellel süüa ja vilistas. Louise paistis kaasa ümisevat, kuigi vale viisiga.

      Jennifer asus uuesti ajalehe ja kohvi kallale. Ei kulunud palju aega, kui ta oli tagasi. Buzz. Seekord oli tal kaasas taldrik. Suutmata panna vastu soovile teda toita, tõi mees munaputru, röstsaia ja vorsti. Ta pani need keset Jennifer ajalehte. „Kas sa oled taimetoitlane?” küsis ta.

      Jennifer raputas pead. Ta kinkis mehele naeratuse. „Sa oled väga tüütu, kas tead?”

      „Toon sulle pisut mahla. Sa peaksid mahla jooma.”

      Jennifer mõtles viimasele korrale, kui ta oli mune söönud. Koos Nickiga sviidis. Tal oli olnud seljas Vera Wangi disainitud siidhommikukleit. Pošeeritud munad, mida serveeriti hõbedase kupli all koos Mimosa kokteilide ja hautatud kartulitega. Brantšiks oli üles saadetud ka kaunis vaagnatäis saiakesi, kuid Jennifer ei puudutanud kunagi maiuseid. Tal ei olnud selline figuur juhuslikult.

      „Siin on sinu mahl.”

      „Ee, kas tohiks… Kas ma võiksin palun ühe moosiga sõõriku saada? Suure.”

      Mehe näole ilmus siiralt õnnelik naeratus. Buzzile meeldis inimesi söömas näha. Ta tõi sõõriku kiiresti Jenniferi ette. „Kõigepealt söö muna ära,” lausus ta.

      „Jah, härra.”

      See oli enda varjamise juures ainuke hea asi, mõtles Jennifer. Ma ei pea pidevalt dieeti pidama. Ja pagan mind võtku, kui ma veel kunagi mõne mehe pärast välimusega vaeva hakkan nägema!

      Ta tegi lahti menüü, mis seisis salvrätihoidja taga, ja vaatas, kui palju maksavad asjad, mida ta sõi ja jõi. Toit oli nii odav, et ta oleks peaaegu valjusti õhku ahminud. Kuidas Buzz elatist teenib, kui ta niimoodi toitu ära annab?

      Jenniferi mõtted liikusid oma stiilsele väiksele korterile Fort Lauderdale’i rannas. Ta sõi sageli hommikust või vähemalt jõi hommikukohvi verandal, kust avanes erakordne vaade ookeanile. Korter oli väike, kuid elegantne, mööbel oli Henredoni oma, sisekujunduse tegi Nelson Little New Yorgist. Tema vaip, diivanid, toolid ja tumbad olid valged, millele andsid värvi helepruunid ning erinevat lillat tooni padjad ja pleedid.

      Nick paneb korteri ilmselt nädalaga müüki. Kuu aja pärast kannavad Fort Lauderdale’i kodutud kindlasti tema disainerrõivaid.

      Buzzi munapuder oli imemaitsev. Suus sulavalt hea. Ta kasutas ilmselt hulgaliselt võid.

      Mõned inimesed astusid sisse sel ajal, kui Jennifer sõi, ning nad kõik tundsid Buzzi ja Louise’i. Adolfo piilus aeg-ajalt leti tagant välja ja ütles: „Buenos días.”² Sinna tuli üks viiekümnendates eluaastates mees, kes jõi kiiresti ära tassitäie kohvi, olles teel oma äri avama, needsamad noored koduperenaised, keda ta oli veidi varem pargis sörkjooksu tegemas näinud ja kes olid äkitselt vihmast läbi ligunenud, astusid läbi ning üks naine peatas auto otse ukse ees ja jooksis sisse, et lasta termost täita. Vestlusest sai Jennifer aru, et naine oli kinnisvaraagent, kes ei olnud just vaimustuses, et peab sellise ilmaga inimestele maju näitama.