Puhtalt lehelt. Робин Карр

preili Chaise’i leidmiseni, on välja pandud helde vaevatasu. Kui teil on mingisugust teavet, helistage palun …”

      Jennifer viskas end voodile pikali ja mõtles: just nüüd, kui arvasin, et olen kõiges selgusele jõudnud. Just nüüd, kui arvasin, et tean, mida teen, mida tahan ja kuidas selleni jõuda. Just nüüd, kui ma varakult pensionile jäämist kavandasin.

      Ta keeras end kõhuli. Oijah, milline möödapanek.

      Teine peatükk

      Olles oma fotot ajalehes näinud, otsustas Jennifer, et parem on Las Vegase äärelinnast veidi kaugemale minna, ja istus bussi. Ta ei olnud kindel, kuhu see teel oli, nii et ta sõitis lihtsalt pool tundi läbi kõrbe ja läks maha esimeses väikeses linnas, mis ette tuli. Ta jalutas umbes kakskümmend minutit ning, olles mitmest korralikust kohast möödunud, leidis motelli, mis oli selgelt paremaid päevi näinud. See oli kahtlase moega koht romula ja raudtee vahel, seal oli vaid kaksteist tuba. Nick Noble ei leia seda iialgi üles. Ja isegi kui leiab, ei oskaks ta oodata, et Jennifer seal on.

      Ta vaatas kaheksandas numbritoas telefoniraamatut ja nägi, et viibib Boulder Citys. Sobib, mõtles ta. Jennifer ei olnud sellest kohast kunagi isegi kuulnud. Kindlasti ei tõmba ta siin endale eriti tähelepanu. Ta oleks võinud peatuda mõnes kasiinos – buss oli mitmest möödunud, aga need olid suured ja parklad olid täis. Seal oli liiga palju inimesi, mis suurendas tõenäosust, et temas tuntakse ära ajalehes otsitud kadunud neiu.

      Ta vaatas telefoniraamatus olevat linnakaarti. Boulder City, väike linn, mis asus Las Vegasest vaid neljakümne kilomeetri kaugusel Meadi järve ääres Hooveri tammi juurde viiva tee peal. See oli viimane koht, kust Nick oskaks stiilset, kalliskividega kaetud Jennifer Chaise’i leida.

      Jennifer seisis mõnda aega peegli ees, tundmata ära naist, kes talle vastu vaatas. Kasutatud militaartarvete kauplusest pärit riided – hoopis teistsugused kui need, mis ta oli maha jätnud. Tema meigist puhtaks pestud nägu oli väga ilmetu ja kahvatu. Tema kallis kunstpäevitus oli kiirelt kadumas. Šokk jooksus olemisest aitas tõenäoliselt tema kuhtunud välimusele kaasa. Ta lasi värvilised kontaktläätsed klosetipotist alla ning tema seksikalt lavendlikarva silmad muutusid tavalisteks pruunideks. Õnneks nägi ta täiuslikult. Ta lõikas oma pikad akrüülküüned lühikeseks ja tundis end hetkeks sandistatuna.

      Jennifer oli püüdnud oma vöökohani ulatuvaid blonde juukseid pruuniks värvida, aga tulemuseks oli olnud üsna jube hall – selge märk selle kohta, et ta oli püüdnud juukseid poevärviga värvida. Ta kavatses, käärid käes, olukorda paremaks muuta, kuid tema silmi kogunesid pisarad. Kui palju aastaid ta oli seda seksikat juuksepahmakat hellitanud? Nick jumaldas ta juukseid, talle meeldis neid pihku võtta ja oma nägu nende sisse matta. Noh, seda ei juhtu enam iialgi. „Ja kui juhtub,” lausus Jennifer valjusti, „siis tõenäoliselt veel viimast korda, enne kui ta mul pea lömastab.” Aga käsi, milles käärid olid, värises. „Ah, võta end kokku,” ütles ta oma peegelpildile. „Me hoiame nii terve varanduse kokku. Ja see on ajutine – kuni mõtleme välja, mida teha ja kuhu minna.” Ta vaatas endale ainiti silma ning taibates, et räägib peegelpildiga, sõnas: „Oh issand, see on pärilik. Me oleme emalt hulluse pärinud.”

      Ja siis nüsis ta juuksed peanaha lähedalt maha. Ta jätkas seda drastilist lõikamist, pisarad mööda põski alla voolamas, kuni alles olid jäänud vaid lühikesed turris ja väga kummalist värvi juuksed. Tundus, nagu oleks keegi tema juukseid kehvasti värvinud ja siis kehvasti lõiganud. Kas ta sai veel teistsugusem olla? Ja mida ta sai teha selleks, et muutuda nähtamatuks ja täiesti äratundmatuks?

      Jennifer mõtles hetkeks järele ja ajas siis pea kiilaks. Pärast põgusat kaalumist kadusid ka kulmud, mille värvimisele ja vahatamise abil kauniteks kaarteks kujundamisele ta oli terve varanduse kulutanud. Kui ta õigesti mäletas, olid tema kulmud päriselt musta värvi, puhmas, vormitud ja said ninajuurel kokku.

      Seejärel, vaatamata kindlale otsusele olukorrast üle olla, nuttis ta muhkliku madratsi ja õhukese linaga voodil. Mis tal küll mõttes oli, kui sidus end Nicki-suguse mehega? Ükskõik millise rikka vanema mehega, keda ta oli ligi tõmmanud? See vaid isoleeris teda ülejäänud maailmast. Kas ta oli tõesti arvanud, et on nii tark ja südamevalu suhtes immuunne? See tõestas, et südame murdumiseks ei pidanud armunud olema. Jennifer oli näruses motellis Las Vegase lähedal tillukeses kõrbelinnas ja tal ei olnud mitte midagi. Mitte kedagi. Hullemgi veel, nüüd oli ta päriselt ohus. Vaat see plaan oli küll viltu kiskunud.

      Käes oli märts ning järgmisel hommikul ärgates tervitasid Jenniferi jahe õhk, tinahall taevas ja vihma heli. Radiaator ei töötanud ning kõik tundus troostitu.

      Hommikutaevas oli tumedaid pilvi just halliks võõpama hakanud, kui Jennifer ei suutnud külma ja rõsket numbrituba rohkem välja kannatada. Ta pani selga khakirohelise tuulejope, mähkis salli ümber kaela ja kattis kiila pea nokkmütsiga. Kogu tema maine vara oli purjeriidest seljakotti topitud. Motelli kontoripool oli veel kinni, seal ei olnud mitte kedagi, kes tema toas radiaatori tööle pannuks. Nii ta asuski teele, et näha, kas linnas oli peale romula ja raudtee veel midagi.

      Pärast paari kvartalit tee hargnes – maantee keeras vasakule ja tema läks paremale. Veel veidi edasi minnes ilmus nähtavale väike linn, tänav, mis oli ääristatud veel avamata kohvikute ja poodidega. Ta luges kokku kolm restorani, mis kõik paistsid olevat sellised, kus ei kasutatud laudlinu. Tänav oli vana, kõnniteed kulunud, aga vanemate seas oli trendikamaid poode ja söögikohti, võib-olla olid need hiljuti tekkinud, et napsata endale Hoover Dami külastajaid ja Suurde kanjonisse suundujaid, kes linnast läbi sõitsid. Starbucksi juhataja tegi just ust lahti. Suveniiripoe aknal olev kell näitas poolt seitset. Seal oli väike nurgapood, mis ei olnud suurem esmatarbekaupade ärist, kuid mille aknal oli suur valik värskeid puu- ja köögivilju ning silt, mis teatas, et hakkliha pakutakse soodushinnaga.

      Pisut eemal seisis suur valge hotell, millel oli reklaam, et veidi eespool asub koht nimega Underground Dancing ja Hooveri tammi muuseum. Teisel pool parklat oli väike roosaks võõbatud telliskivihoone – tantsustuudio.

      Jennifer pööras vasakule, peatänavalt ära, ja mõni kvartal hiljem leidis pargi, raamatukogu, teatri ja vana rajooni täis pisikesi värvilisi maju kõrgete iidsete puude varjus. Need meenutasid mängumaju, tänav tänava järel. Maailma selles osas ei kehtinud nähtavasti reeglid, et hooned peavad olemas sarnased, sest hoolitsetud majade ja pügatud murude vahel olid traataiaga ümbritsetud räsitud moega kodud, mille ümber oli muld ja umbrohi. Aga majad olid peaaegu kõik ühe kujuga. Välja arvatud üks tänava lõpus, mis oli kandiline ja kahekorruseline, mille ees oli kõrgele kännule rahumärk maalitud ja kus aknaid katsid lillelised kardinad. See oli otsekui kuuekümnendatest välja karanud.

      Nurga taga nägi Jennifer postkontorit ja mõtles, et tegemist on ehk linna keskusega. Boulder City ei meenutanud kuidagi kõrbe – lehestik oli lopsakas ja enamik puudest oli talveks lehed külge jätnud, samas kui teiste raagus okstel võis uusi pungi aimata. Põõsad olid tihedad, rohi roheline.

      Jennifer möödus lõngapoest, kasutatud raamatute kauplusest ja tervisetoidu ärist. Eespool paistis silma silt, millel seisis „Küünesalong”. Paar noort naist jooksis pargis ja kaugemal jalutas vanem meesterahvas oma koeraga. Jennifer pööras kõrvaltänavasse ning otse keemilise puhastuse ja koertesalongi vahel oli einela, kus tuled põlesid ja uksel seisis silt „Avatud”. Ukse kohal oli luitunud punase värviga kirjas söögikoha nimi – Tin Can.

      Siin ei olnud keegi ammu remonti teinud, kuid ruum oli siiski puhas ja hoolitsetud. Kuna peatänaval oli Starbucks, arvas Jennifer, et selles einelas ei kee enam elu nii nagu varem – seal oli vaid üks klient. Leti juures olid baaripukid, seinte ääres asuvad pingid olid kaetud kunstnahaga ja lauad olid laminaadist, nii et Tin Can nägi välja nagu viiekümnendate aastate kiirsöögikoht. Aga see oli kena ja soe paik. See meenutas Jenniferile einelat, kus ta väiksena koos vanaisaga käis.

      Kelluke helises, kui ta sisse astus. „Hommikust!” hõikas mees leti tagant.

      Jennifer valis täiesti tühja leti ääres keskmise puki. Einela tagumises otsas laua taga istuval mehel oli ajaleht ette laotatud.