Puhtalt lehelt. Робин Карр

harali, umbkaudu kuuekümne tuhande dollari väärtuses kalliskive sõrmedes ja randme ümber sätendamas. „Oi, vaevalt küll. Tõesti,” lausus ta suisa põrmustavalt kauni naeratuse saatel armsalt. Mees võis minna.

      Jennifer oli piisavalt tark, et mitte flirtida või meestele lootust anda. Esiteks ei kannataks Nick sellist asja. Enamgi veel, ta oli näinud palju naisi, kes olid endale jama kaela tõmmanud, kui hammustasid kätt, mis neid toitis. Rääkimata sellest, kui palju ta oli näinud põhjaminemisi, kui oldi piisavalt loll, et lootusetult armuda ja uskuda kõike, mida öeldi.

      Jennifer ei olnud kunagi armunud olnud. Vähemalt mitte pärast üheteistkümnendat klassi. Olles näinud pealt, kuidas tema ema sageli murtud südame pärast kannatas, ja kogenud, kuidas üks keskkooli nõme spordijõmm tema südamel tallas, oli ta seda emotsiooni tundma õppinud rohkem, kui tahtis. Ta arvas, et parem on armastus kõrvale lükata ja hästi elada. Ja tema elu oli hea.

      Kuid ülakorrusel toimuv tüli oli ärritav. Nicki sõnul olid mesinädalad Barbaraga möödas ja nad olid oma teed läinud. Jenniferile ei meeldinud konfliktid. Ta ei tülitsenud kunagi. Talle meeldis meele järele olla. Nick ei olnud samast puust: ta oli üsna äkiline. Mõnikord veidi hirmutav. Ta kohtles teda õrnalt, aga kuigi Jennifer püüdis mõtteid mujale viia, kuulis ta, kuidas mees inimeste peale telefonis karjus ja neid karmide tagajärgedega ähvardas, kui nad ei tee midagi nii, nagu tema tahab.

      Just seetõttu tegeles Jennifer oma asjadega ja püüdis Nicki kõnesid mitte kuulata.

      Ta arvas, et kahest tunnist sviidist eemal piisab, nii et ootas veel pool tundi. Kui abikaasa võitnud oli, siis takistab teda üks meestest, näiteks Lou, ja ta saadetakse diskreetselt oma numbrituppa või sviiti. Kui naine on edukalt minema saadetud, leiab ta eest Nicki või kirja, milles seisab, et ta hiljem temaga seal kokku saaks. Tõtt-öelda oli ta kindel, et leiab sealt Nicki.

      Ta naasis sviiti, keeras ukse vaikselt lukust lahti, avas selle ja piilus koridori. Vaikus. Ta astus sisse ja kuulatas. Ei midagi. Siis kuulis ta vee jooksmist ja mehe summutatud häält. Ta manas huultele varma naeratuse ning liikus elutoa poole – ja tardus paigale. Seal oli toimunud lahing, verine lahing. Mööbel oli kummuli, põrandal sätendas klaas ning valgel mööblil ja vaibal oli verepritsmeid.

      „Vii ta siit lihtsalt minema,” kuulis ta Nicki ütlemas.

      „Jah, kuhu?” küsis üks tema tüüpidest.

      „Suva pole või? Ära raha pärast muretse, tee seda lihtsalt õigesti. Tähelepanu pole vaja tõmmata. Ja korista tuba ära – ma ei taha, et koristajad siin liiga palju küsimusi esitama hakkaksid.”

      Jennifer oli kuuldust ja nähtust vapustatuna liikumatu ja seisis tardunult uksel. Seejärel nägi ta Nicki, varrukad üles keeratud, ilmselt naise verepritsmed särgil, jääkotti silmal hoidmas. Ta kõndis magamistoast baarileti juurde. Jennifer kuulis jääkuubikute kõlksumist klaasis. Mees ei olnud teda näinud.

      „Kas te seda bimbot olete näinud?” hüüdis Nick teise tuppa.

      „Ta pistis pea ukse vahelt sisse just siis, kui Babs kristallesemeid loopima hakkas.”

      „Kurat. Otsige ta üles. Me peame temaga ka midagi ette võtma.”

      Jennifer astus vaikselt koridoris olevasse kappi, pilkude eest varju, aga kuuldekaugusesse. Täpselt õigel ajal. Lou ja teine „ülemteener”, Jesse, marssisid temast mööda, et sviidist välja minna. „Meil on vaja midagi suurt, millega on kerge toime tulla.”

      „Äkki sobib golfikott.”

      „Jah. Või mõni suur ratastel kohver. Tead, nendesse mahub palju ära.”

      Ja siis olid nad läinud.

      Kogu oma elu jooksul, kuigi see oli periooditi üsna hull olnud, ei olnud ta kunagi ette kujutanud, et satub sellisesse olukorda. Aga nüüd, pimedas kapis seistes, valgustriip veidi paokil ukse vahelt näole langemas, teadis ta, et oleks pidanud seda ette nägema. Nick oli selgelt kergesti ärrituv, isegi kui ta ei olnud tema peale ägestunud. Jennifer tajus, et mehe äritegevus oli kahtlane, kuigi tal polnud aimugi, mil moel. Aga millist sorti mehel on vaja, et tal paar mürakat pidevalt kõrval oleks?

      Mõni hetk hiljem lükkas ta ukse lahti. Ta kavatses põgeneda, kuid kuulis, et dušš on lahti keeratud. Nick oli perfektsionist. Ta tahab end puhtaks pesta, kui on räsitud või verega koos.

      Jennifer teadis, et ei peaks seda tegema, kuid ta lihtsalt pidi teada saama. Ta läks läbi pahupidi pööratud elutoa ja hiilis magamistoa ukse poole. Duši heli andis talle kindlust. Ta vaatas tuppa sisse ning seal, käed-jalad laiali, lebas näoli voodil proua Nick. Tema käsi rippus elutult üle voodiserva ja juuksed tundusid kuklal märjad olevat. Veri?

      Jumal küll, Nick oli seda teinud. Nad olid tülli keeranud ja ükskõik kas meelega või kogemata, mees oli ta raevuhoos tapnud. Ja nüüd kavatsesid Nicki poisid surnukehast vabaneda. Ja siis temaga midagi „ette võtta”.

      Ta kuulis midagi ja ajas kaela õieli. Nick laulis duši all! Siis teadis ta, et nüüd on kõik. Ta pidi põgenema. Ta ei saanud riskida. Mees, kes suudab duši all laulda, samal ajal kui tema abikaasa mõne meetri kaugusel surnuna lebab, ei olnud mees, kellega niisama mängida.

      Jennifer lahkus sviidist, häärberist ja sammus läbi kasiino. Ta sõitis taksoga lennujaama. Pagasit tal ei olnud. Ainult tilluke Kate Spade’i kott, milles õnneks oli üsna palju raha. Ta ei teadnud, mida teha, kuid teadis, mida mitte teha. Ta ei kavatsenud lennujaamas Florida lendu oodata, nii et ta sealt üles leitaks. Oma korterisse ei saa ta pageda, sest see oleks esimene koht, kust Nick teda otsiks.

      Kuid ta ostis krediitkaardiga pileti Floridasse. Seejärel sularahaga päikeseprillid ja räti. Ta kattis oma plaatinablondid juuksed ja lavendlikarva silmad kinni ning võttis teise takso, sõites seekord Las Vegase äärelinna. Ja seal, väikeses võõrastemajas, kus ei olnud võimalust hasartmänge mängida, püüdis ta rahuneda ja ootas uudiseid mõrvatud naisest. Läheduses olid väike kaubamaja ja toidupood, apteek, kohvik, Goodwilli pood ja kasutatud militaartarvete kauplus. Ta läks välja ainult pärast pimeduse saabumist, säravblondid juuksed kaetud. Ta ostis endale dressid ja tennised, puuvillase aluspesu, juuksevärvi ja nokkmütsi. Hiljem hankis ta kasutatud militaartarvete kauplusest meesterõivad ja varjas oma ilusa keha raskete voltide taha.

      Ja iga päev võttis ta ajalehe kätte ning oli otsekui televiisori külge liimitud.

      Barbara Noble’ist ei olnud ühtegi uudist. Neli päeva oli möödunud, aga sellest ei olnud midagi kuulda. Ta helistas MGMi ja palus end ühendada härra Nick Noble’i sviidiga, kuid talle öeldi, et mees oli end hotellist välja kirjutanud. Jennifer hakkas mõtlema, et äkki oli ta üle reageerinud. Võib-olla ei olnud mees mõelnud, et laibast tuleb lahti saada, vaid lihtsalt seda, et abikaasa tuleb linnast ära saata. Kas ta peaks lihtsalt Floridasse tagasi sõitma, ütlema, et Nicki äkilisus oli teda hirmutanud, paluma vabandust selle eest, et ta nii ebausaldusväärne on, tööle naasma ja oma eluga edasi minema? Aga kõigepealt helistas ta Noble’ite Palm Beachi majja ja küsis Barbarat.

      „Mul on kahju, proua Noble’it ei ole kodus.”

      „Kas oskate öelda, millal oleks hea teda kätte saada?”

      „Proua Noble on välismaal ja ma ei ole kindel, millal ta kavatseb naasta.”

      Välismaal? Järgmisel päeval oli ajalehes väike nupuke, aga mitte Barbarast. Hoopis Jenniferist. Pealkirjaks oli „Kadunud”. Selle all oli tema foto. See oli tehtud siis, kui ta Nickiga purjetamas käis. Tema pikad blondid juuksed lendlesid tuules ning tema seksikas naeratus oli enesekindel; kord ka ei olnud ajalehefoto säbruline. Jutt oli järgmine:

      „Kolmekümneaastane Fort Lauderdale’ist pärit Jennifer Chaise on viis päeva kadunud olnud. Ta sõitis Las Vegasesse koos sõpradega, kelle sõnul kadus ootamatult oma asju kaasa võtmata. Tema reisikaaslaste väitel on kadunud suur hulk raha ja ehteid ning arvatakse, et preili Chaise on kas röövi tunnistajaks, ohver või kahtlusalune ja politsei soovib teda usutleda.”

      Jennifer lasi ajalehel vapustatult