Puhtalt lehelt. Робин Карр

      Originaali tiitel:

      Robyn Carr

      Swept Away

      2016

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Reet Piik

      Korrektor Mari Mets

      Esmalt avaldatud pealkirja all „Runaway Mistress”, MIRA Books, 2005

      Copyright © 2005 by Robyn Carr

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11337

      ISBN (PDF) 978-9949-844-10-4

      ISBN (ePub) 978-9949-84-811-9

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Heather Hudson Carrile, minu lemmikule

      Esimene peatükk

      Kui ta Fort Lauderdale’i väikelennukite lennujaama sisenes, pöörasid kõik päid. Mitte ainult mehed, vaid ka naised. Jennifer oli sellega harjunud – tema oivaline välimus ei olnud juhuslik. Ta oli heas vormis, päevitunud, blond, pikkade jalgadega, rinnakas ja tema näolapp suutis aega peatada; ta tõmbas endale kõigi tähelepanu, kellest möödus. Jennifer läks leti juurde ja tundis töötaja ära, see oli naine, keda ta oli mitu korda varem näinud. „Tere, Elaine. Jennifer Chaise, pidin siin härra Noble’iga kohtuma, et Las Vegasesse lennata.”

      „Ta ei ole veel tulnud, preili Chaise, aga teie võite pardale minna, kui soovite.”

      „Tänan, aga ma ootan, kuni ta kohale jõuab.”

      „Paneme õige seni teie pagasi ära, et aega kokku hoida?” lausus naine.

      Jennifer noogutas ja naeratas, heitis pilgu üle õla pakikandjale, kes oli talle kohvritega järgnenud, ja läks seejärel ooteruumi nahkdiivanile istuma. Sealt nägi ta terminali sissepääsu.

      Samal ajal kui ta oma kallimat Nicki lennujaama ootas, tuletas Jennifer endale meelde, et alles üsna hiljuti oli ta olnud tüdruk, kes ei saanud endale bussipiletitki osta. Nüüd oli ta naine, kes ootas eralennukit. Kes oleks võinud arvata?

      MGM Casino Resorti saadetud eralennuk pidi neid viima Las Vegasesse, kus nad plaanisid mõne päeva veeta. Nick oli selle valdkonna kõnepruuki kasutades vaal – kõrgete panustega mängija. Jennifer oletas, et ta ka kaotas, mitte ainult ei võitnud, sest MGM saatis vähemalt neli korda aastas oma Gulfstreami talle järele. Aga nende sõnul ei kaota mängurid mitte kunagi. Ja vaatamata tõsiasjale, et mees oli abielus, oli Jennifer naine, kes Nicki neil reisidel saatis.

      Jennifer ise oli ka omamoodi mängur, aga ta ei mänginud raha peale. Ta pani lauale iseenda ja vedas kihla, et suudab Nick Noble’i sugust meest oma võlude ja iluga niivõrd lummata, et tollest saab helde kosilane. See nõudis üsna palju oskusi ja enesekindlust. Oskused oli ta ajaga omandanud, kuid enesekindlus ähvardas alati käest lipsata. Mõnikord pidi ta seda teesklema. Kõik inimesed, kes teda vahtisid, olid täiesti teadmatuses, et jõukuse ja glamuuri taga tuksub ebakindla, vaesusest pärit tüdruku süda.

      Ta sirutas käe üle põlve, et siluda oma kahe tuhande dollarilisi angerjanahast saapaid säärte ümber – need olid pehmed nagu või ja tema lemmikud. Aastaid tagasi, kui ta oli kaheksa- või üheksa-aastane, oli aeg, kui tema ema sobras prügikastis, kus ta oli näinud ära visatud kingi, mis paistsid enam-vähem Jenniferile sobivas suuruses olevat. See oli nende jaoks eriti halb aeg olnud. Võib-olla sellepärast oligi tal tekkinud kirglik armastus jalanõude vastu. Need saapad olid rohelised ning sobisid täiuslikult kreemikasvalge seeliku ja jaki juurde, mis tal seljas olid; seelik oli lühike ja selle vasakul küljel oli strateegiline lõhik, jakk täpselt rinna alt kinni nööbitud, et dekolteed rõhutada.

      Tema ise oleks ehk madalama kontsaga jalanõud valinud, aga Nick eelistas mingil kummalisel põhjusel, et ta näeks välja võimalikult pikk ja pikakoivaline. Jennifer oli kenasti meeter kuuskümmend viis, aga kõik tema kollektsiooni kuuluvad kontsaga jalanõud tegid teda nii palju pikemaks, et ta paistis meeter seitsekümmend kaheksa olevat. Iroonia seisnes selles, et Nick ei olnud pikk. Ta oli lühike mees – võib-olla meeter seitsekümmend – ja talle meeldisid tõeliselt pikad saledad blondiinid. Ei mingit lühikese mehe kompleksi. Nick pidas end tõenäoliselt meeter kaheksakümne kaheksaseks. Vähemalt tema ego oli nii suur.

      Oodates möödus pool tundi ja kuigi inimesed tahes-tahtmata tema poole vahtisid, ei hakanud ta nihelema. Nende eralennuki stjuardess tuli kaks korda terminali Elaine’iga rääkima, selgelt selleks, et näha, kas kõik tema reisijad on viimaks ometi kohale jõudnud. Nüüdseks hakkas lennuki meeskond närviliseks muutuma. Nick ei sallinud teiste puhul kunagi hilinemist, aga ise oli ta harva õigel ajal kohal. Ta võis olla nii agressiivne kui ka passiiv-agressiivne, mis ei olnud alati kõige parem kombinatsioon.

      Jennifer tõmbas oma pikkade blondide juuste pahmaka üle õla ja silitas seda nagu lemmiklooma. Nick armastas tema juukseid. Samuti paar härrasmeest enne teda. Jennifer hoolitses nende nagu oma ainsa lapse eest.

      Elaine tuli leti tagant välja ja lähenes talle. „Preili Chaise, kas olete kindel, et te ei taha lennuki pardale minna?” küsis ta.

      Jennifer naeratas noorele naisele kannatlikult. „See ei too teda kiiremini kohale, Elaine. Ma ootan härra Noble’i lihtsalt ära.”

      „Ega te temast midagi kuulnud ole?”

      „Ei.”

      „Kas olete juhtumisi talle mobiiltelefonile või autosse helistanud?”

      Jennifer raputas vaid pead, tal polnud mõtet midagi selgitada. Nickile ei meeldinud, kui teda taga aeti, jälitati või tagant kihutati, nii et helistamisel oleks vastupidine mõju. Ta lihtsalt ei kiirustaks, ükskõik, kes on ootamas. Ta lubas kohale tulla ja tulebki. Aga ta laseb kõigil oodata, juhuks kui tekib küsimus, kes on seltskonnas kõige tähtsam inimene.

      Lõpuks, peaaegu tund aega pärast määratud väljalennuaega, avanes väikese terminali uks ja Nick jalutas sisse, käärides samal ajal särgivarrukaid üles. Ta oli tugev, laiade õlgade ja jämedate lihaseliste reitega. Tema käsivarred olid päevitunud ja väga jõulised, aga tal olid väikesed õrnad käed. Ta ei olnud just nägus, aga inetu ka mitte. Tal olid puhmaskulmud, kiilas peanupp ja säravad sinised silmad. Naiste meelest oli ta seksikas, aga kas välimuse või mõjuvõimu tõttu, see näis vähetähtis.

      Nick oli sedasorti mees, kellele oli väga raske ei öelda – ta oli toretsev, põnev, jõukas ja temas oli ka midagi ohtlikku. Võib-olla see, et tema kõrval oli pidevalt üks, kaks või isegi kolm suurt vaikivat meest, andis talle aura, mida oli raske eirata ja mis samas oli läbitungimatu. Jennifer nimetas neid ülemteenriteks, mis Nicki naerma ajas, kuid talle tuli pähe sobivam sõna – jõmm. Ta püüdis neile mitte väga mõelda. Nickil oli üsna suur hulk mehi, kes tema heaks töötasid, talle järgnesid ja temaga koos reisisid. Jooksupoisid. Jennifer arvas, et Nick tundis end tähtsana, kui nad alati mõni samm temast tagapool käisid, valmis tegema kõike, mida ta palub. Sel reisil olid nendega kaasas Jesse ja Lou.

      Lennujaamatöötaja ohkas kergendusest kuuldavalt ja Jennifer tõusis püsti.