Onu Freudi unenägu. Дарья Донцова

põrsas.“

      Roger urises, siis pistis kärsa padja alla.

      „Kavalpea!“ hüüdsin naerdes. „Tahad juustutükikest?“

      Roger kiunatas.

      Võtsin kilekoti välja.

      „Mida sa siis eelistaksid? Juustu või ehk kohupiima?“

      Põrsas õõtsutas peput, mina lõikasin korralikult juustuviilukese, ulatasin talle ja siis paiskus kupeeuks lahti ja lävel, ootamatult justkui deemon põrgust materialiseerus Andrei.

      „Toll, politsei,“ hüüdsin ma, lükates küünarnukiga toidukotti enese alla.

      Roger varises madratsile, jalad ülespidi. Ülevaataja selja tagant ilmus nähtavale väike koerake.

      „Kui kenake,“ ütlesin heldinult. „Mis ta nimi on?“

      „Ärge segage teenistuskoera tööd tegemast,“ peatas mind kiuslik ohvitser. „Ta nuusutab ruumi üle, et kindlaks teha narkootiliste ainete olemasolu.“

      Ma jäin vait, krants liigutas nina, siis pani koonu aseme servale ja haugatas tasakesi.

      „Mis seal on?“ küsis Andrei murelikult.

      Nüüd kostis tema taskust tilin ja tollimees kargas koridori. Krants haugatas taas vaevu kuuldavalt ja ma nägin, et ta põrnitseb üksisilmi põrsast. „Surnud“ Roggy lõugade vahelt tolknes juustuviil, mida „kadunuke“ ei jõudnud ohvitseri ootamatu ilmumise tõttu alla neelata. Püüdsin juustuviilu Rogeri suust kätte saada, kuid ta surus lõuad kõvemini kokku ja siis hakkas juustutükk pikkamööda „kaaviku“ sisemusse kaduma.

      „Roger,“ pahandasin ma, „sa oled ju surnud! Muumiad ei söö.“

      Järelevaataja koer taipas, et maiuspala on haihtunud ja vaatas mind anuva pilguga. Pistsin käe teki alla, õngitsesin kotist uue juustuannuse ja andsin selle külalisele, sõnades:

      „Söö ruttu ja ära mind reeda!“

      Neljajalgne tolliametnik neelas maiuspala hetkega alla ja hakkas innukalt saba liputama. Keerasin Roggy külili ja peitsin toidukoti enese alla ning samas ilmus kupeesse Andrei, kellel ilmselt oli võime õhust materialiseeruda.

      „Ada, mida sa seal leidsid?“ küsis ta koeralt ähvardaval toonil.

      Ada tonksas Roggyt ninaga, põrsas laskis valjusti puuksu. Koer hüppas õhku, hakkas aevastama, köhima ja ta silmast hakkasid voolama pisarad.

      „Küll sul on ikka delikaatne haistmismeel,“ ütles Andrei ohates. „Tule, lähme ära. Küll ikka haiseb see teie topis, justkui oleks herneid söönud.“

      „Need olid viinamarjad,“ pomisesin ja hammustasin keelde.

      Tänu taevale, tolliametnik ei kuulnud mu ettevaatamatult pillatud märkust. Andrei asemele ilmus piirivalvur, kes vaikides surus pitseri mu passi leheküljele. Kümme minutit hiljem, istudes plastkotil, milles oli keelatud kalkunisink, salakaubajuust ja -kohupiim, ning lõbusat põrsast emmates sõitsin ma üle piiri Euroopasse.

      3 „Vanaeit Izergil“ on M. Gorki 1894. aastal kirjutatud jutustus.

      3. PEATÜKK

      Bartolono jaamas seisid kaks meest. Üks oli väga sümpaatne, seljas punane livree, hoidis valgetes kinnastes kätes silti, millel seisis kenade vinjettidega kalligraafilises kirjas: „Darja Wassiljeva“. Teine mees oli teksaspükstes ja ruudulises särgis, ka temal oli käes paberileht sõnadega: „Дарья Васильева“.

      „Lakei tuli mulle vastu,“ teatas naaber rõõmsalt. „On teil meeles, ma rääkisin teile, et kavatsen puhata täie rinnaga.“

      Noogutasin. Ma ei saanud ju üle mõistuse lobisemishimulisele daamikesele öelda, et kolm veerandit tema lugudest lasksin ma kõrvust mööda.

      Mu nimekaim tõttas kaunilt riietatud teenri poole, mina astusin teise noormehe juurde ja küsisin prantsuse keeles:

      „Kas te olete ravilast?“

      „Vassiljeva? Darja?“ küsis too vastu vene keeles. „Läki.“

      Vaevu lause lõpetanud, kihutas noormees jaamahoone poole. Tal polnud mõtteski mind mu kohvriga aidata. Livreega lakei kõndis minust pisut eemal ja tema järel veeres mu kaaslase pagas.

      Parklas seisid kaks autot: uhke valge Rolls Royce ja mingi odav musta värvi välismaine auto. Siililegi selge, millise autologu rooli istub see, kes mulle vastu tuli.

      „Kallis, nägemiseni!“ hüüdis Darja, šiki auto aknast pead välja pistes. „Kena puhkust sulle! Ära kaota mu visiitkaarti, helista, kohtume Moskvas, võtame lonksu kohvi, ajame salajuttu.“

      Saatsin pilguga lahkuvat autot. Latatara on sokutanud mulle oma visiitkaardi? On ikka lugu, mul pole üldse meeles, millal ma selle vastu võtsin ja kuhu panin.

      „Visake kohver pakiruumi,“ kähistas autojuht laisalt, „ja istuge sisse, me peame õhtusöögiks kohale jõudma.“

      „Andke andeks, mulle pidi tuttav vastu tulema,“ pomisesin, „ta on pisut hiljaks jäänud.“

      Autojuhi silmis vilksatas rahutus.

      „Mul on kästud ainult teid kaasa võtta. Üks tuba on vaba. Teised on hõivatud.“

      „Ma tõin Moskvast paki kaasa,“ selgitasin ma, „ma pean selle lihtsalt üle andma.“

      „Ah soo,“ venitas autojuht. „Eks istuge sinna pingile päikesevarju. Kas pakk on kohvris?“

      Osutasin kinnisele kotile, kus magas maitsvast Valgevene juustust kõhu kurguni täis söönud Roger.

      „Ei, siin.“

      Autojuht haaras ootamatult mul käe alt kinni ja juhtis pingi juurde, seejärel võttis oma taskust mobiili, eemaldus auto juurde ja hakkas kellegagi vestlema. Jäin üksi, aeg läks, Lena ei ilmunud. Umbes viie minuti pärast tuli autojuht minu juurde ja lausus:

      „Paistab, et pakile järele ei tulda, varsti läheb pimedaks, meil tuleb sõita üle mägede, parem oleks ületada mäekuru, kuni on valge.“

      „Teil on õigus,“ pomisesin. „Ma ainult helistan sõbratarile, äkki on ta juba kuskil siin lähedal.“

      „Hea küll,“ nõustus autojuht ja jäi taas oma auto kõrvale seisma.

      Kobasin kotis, kus kääbussiga vaikselt magas, siis otsisin taskutest. Nähtavasti peegeldus mu näol hämmeldus, sest autojuht tuli tagasi pingi juurde ja küsis:

      „Mis on juhtunud?“

      „Mobiil,“ pomisesin. „Seda pole.“

      „Jätsite kupeesse,“ oletas mees. „Ega teie pole esimene. Hotellist kõllate.“

      „Kas teil ei ole mobiili? Ehk lubate mul seda kasutada?“ palusin. „Ma maksan kõne kinni.“

      „Lülitasin roaming’u välja,“ seletas autojuht, „mul pole seda vaja.“

      „See on kohalik kõne,“ ütlesin.

      Seniajani morn mees muutus äkki sõbralikuks.

      „Mu nimi on Fjodor.“

      „Darja,“ esitlesin ma end.

      „Andke andeks,“ ütles autojuht häbelikult, „unustasin bilanssi täiendada, mobiilil pole raha. Võin kesklinnas mobiilioperaatori kontori juures kinni pidada, saate sealt helistada. Neil on seal telefonid olemas. Kas teil number on meeles? Praegu toksivad inimesed numbrid telefoni kontaktidesse, meelde ei jäta.“

      Olin nõutu. Fjodoril on õigus, ma ei saa Lenat kätte, number on telefoni mälus ja meeles mul seda ei ole.

      „Juua tahate?