Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

püstol ja ta hakkas õhku tulistama, nagu siin kombeks on. Kõik läks väga pimedaks. Ta vaatas ringi, aga kedagi ei ole!

      Metsavaimud heitsid tema üle nalja. Džinnid. Kurjad vaimud kardavad laske. Seepärast on Kaukaasias olnud nii, et kui sünnib laps, tulistab tema isa alati õhku. Et kurjad vaimud minema jookseksid!

      23.07

      Me nägime õpetaja Jelena Aleksandrovnat! Ta kutsus meid külla!

      Aga tädi Marjam ütles, et nägi päkapikke. Kurjad vaimud teevad nalja. Džinnid. Tuleb palvetada. Tädi Marjam loeb moslemite palveid: Bismillah.

      Patoška, tüdruk kolmandalt korruselt, ütles, et tuleb lugeda koraani.

      05.08

      Paljud naabrid sõidavad ära. Korterid on odavad.

      Ema räägib, et meie oma ei osta keegi. Memm Katja ja Vera sõidavad ära. Ja naaber Anja. Ja tädi Nataša.

      Mul ei ole aega. Olen hommikust ööni turul. Müün.

Polja

      08.08

      Tädi Valjale kiputakse kallale. Tahetakse korter käest ära võtta. Teda ähvardas onu Adam meie trepikojast. Adam ja Aišat tulid siia hiljuti. Varem nad elasid mujal. Neil on kolm last. Adam räägib tädi Valjast, et too on venelane.

      Olime tädi Valjal külas, aga Adam tagus jalgadega ukse pihta. Aljonka ehmatas ära, ronis tugitooli alla. Mina tormasin rõdule. Tädi Valja elab teisel korrusel. Suvi – kõik rõdud on lahti, aga keegi ei astu vahele. Onu Adam peksab jalgadega uksi, aga need on tugevad. Ei purune. Ma hakkasin hüüdma:

      „Aidake! Aidake! Meid tuldi tapma!”

      Karjusin viis minutit. Keegi ei tulnud välja. Aljonka röökis nutta. Siis tuli trepikotta tädi Amina, kellel on kuus last ja kes asus hiljuti elama tädi Valja korteri kohale. Ta keelitas onu Adamit lahkuma. Ütles, et tema lastele ei meeldi, kuidas me karjume.

      13.08

      Õpetaja Jelena Aleksandrovna ütles, et sõidab Groznõist ära. Ta hakkas armastama ühte Vene sõdurit. Too tuli siia sõdima. Ta tutvustas meid sõdurile. Sõdur ostis mulle šokolaadi! Me nägime neid Berjozka turul.

      15.08

      Me ööbime tädi Valja pool. Valvame, et teda ära ei tapetaks. Tädi Fatima aitab meid salaja, et keegi ei teaks. Muidu ta alles saab! Ta keerab õhtul trepikoja ukse lukku. Ta elab tädi Valjaga ühes trepikojas.

      Tädi Valjat piinab majavaim. Kägistab teda unes. Ja kimbutab ka päise päeva ajal. Kui tädi Valja lämbuma hakkas, siis ta libistas käega üle keha ja tundis midagi karvast. Hakkas palvetama – läks üle. Panime majavaimule alustassi leiva ja veega.

      19.08

      Onu Adam tahtis ema ja tädi Valja noaga ära tappa. Nad läksid Berjozka turule, aga mina ja Aljonka seisime rõdul ja nägime kõike! Onu Adam võttis noa ja hakkas meie õuel ringi jooksma. Röökis:

      „Lõigun vene lojuse tükkideks! Veristan ära nagu lamba!”

      Oli päikeseline päev. Palju rahvast oli ka, naabreid. Veel oli seal töömehi. Nad panid aknaklaase raamidesse, sest klaasid olid plahvatuste järel välja kukkunud. Ja keegi ei astunud vahele.

      Aljonka hakkas kohe nutma. Aga Aljonkal on elutoas ikoon: Neitsi Maarja ja väike Jeesus Kristus. Aljonka nuttis:

      „Mida teha?”

      „Tuleb paluda!” ütlesin mina.

      Me lasksime põlvili ja palusime: „Palun, Neitsi Maarja, tee nii, et onu Adam ei tapaks meie emasid ära. Palun!”

      Siis kuuleme – onu Adam tuleb. Ta astus trepikotta ja hakkas jalgadega ust peksma. Tagus jalgadega ja karjus, et tapab meid ära. Et me oleme venelased, aga kõik venelased on vaja ära tappa ja korterid endale võtta.

      Peitsime end kappi ja istusime seal. Pärast tulid ema ja tädi Valja. Leidsid meid kapist. Meile kukkus riiul kaela, aga me ei tulnud välja – kartsime. Mis siis, kui emad lamavad surnult hoovis? Kuidas me vaatame? Aga tuli välja, et kui onu Adam neile järele jooksis, ei hakanud minu ema eest ära jooksma. Ta ütles mehele kõva häälega:

      „Sa oled argpüks! Sa ei ole tšetšeen! Tšetšeen ei hakka naistele järele jooksma, et neid noaga selja tagant rünnata. Sa ei ole mees. Ma võtan seeliku seljast ja panen sulle selga!!!”

      Kõik hakkasid õues naerma. See on ju häbi – lüüa selja tagant! Mehele on häbiks, kui seelik on seljas! Mingid inimesed jooksid onu Adami juurde, kellel oli nuga käes, ja ajasid ta minema, aga ema ja tädi Valja läksid ära. Siis ootas onu Adam, kuni nad kaugemale jõuavad, ja tuli meid hirmutama. Uksi peksma.

Polja

      29.08

      Onu Adam võttis punti viinaninad ja vargad. Nad ähvardavad tädi Valjat. Tädi Valjat kaitsevad onu Valera, meie ja tädi Fatima.

      Eile õhtul lõhkus onu Adam ikkagi tädi Valja korteri ukse luku ja tungis sisse. Purjus. Püstoliga. Meie vaatasime televiisorist seriaali: mina, ema, Aljonka ja tädi Valja. Ema haaras kirve, võttis onu Adamal käe alt kinni ja viis tädi Valja korterist välja. Ütles:

      „Kui sa veel kord tuled, virutan sulle nagu puunotile! Püstol ka ei aita!”

      Adam jooksis tuikudes minema.

      10.09

      Ma läksin 6. klassi.

      Ema tahab korteri viie tuhande rubla eest maha müüa. Tädi Marjam aitab müüa. Aga keegi ei osta. Pakuvad ühte või kahte tuhandet. Selle rahaga ei saa ära sõita.

      Päike paistab.

      Ma teen koolitükke. Koolis juhtub kõike. Varem olime sõbrad, nüüd on kõik vaenlased.

      10.11

      Pole olnud aega kirjutada. Me käisime reisil: mina, ema, Aljonka ja tädi Valja. Sõitsime bussiga ja nägime mägesid! Ja eeslit! Käisime Mozdoki linnas. Külastasime kahte küla Stavropoli krais. Seal elavad lahked vene inimesed. Ema ja tädi Valja tahtsid osta väikest maja, et koos elada. Ema müüb oma korteri maha ja tädi Valja enda oma. Nii otsustati. Ja ostame ühe maja! Meie Aljonkaga oleme siis alati nagu õed.

      Kohe, kui inimesed vene külades kuulsid, et oleme Groznõist, kutsusid nad meid külla, pakkusid süüa ja teed. Tädi Lizaveta ja vanaema Olga kinkisid meile mänguasju.

      Kallistasid. Ütlesid, et võime mõnda aega nende juures elada. Kohalikud inimesed aitavad põgenikke. Toovad aiamaalt süüa. Korjavad asju. Meile anti kottide kaupa! Me ei suutnud isegi kõike kaasa võtta.

      Leidsime maja jõe ääres, seitsme tuhande eest. Jões on kala ja metsas seeni. Meid võetakse sinna kooli. Direktor on sõbralik. Mulle meeldis kõik väga!

      Siis tulime tagasi, tahtsime korterid maha müüa. Aga keegi ei ostnud. Tädi Valja mõtles järele ja otsustas, et siia on maetud tema mees, omaksed. Et ilmselt ei ole vaja ära sõita. Äkki saabub rahu?

      Ema armastab Groznõid. Ja me jäime.

      21.11

      Taat Šamil ja tema kaks poega käisid külas. Ütlesid, et linnas on ohtlik. Paljud tahavad sõdida. Ema pakkus neile teed ja heitis nalja.

      Taat Šamil on üllameelne. Tal on pikk habe. Ta armastab raamatuid. Ema kinkis talle palju raamatuid vanaisa Anatoli raamatukogust. Mõned raamatud ei põlenud ära. Taat Šamil korjas terve auto täis.

      Ta pojad on täiskasvanud, aga kui tema räägib, on nemad vait. Alles siis, kui tema lubab, siis nad räägivad. See on niisugune komme. Mulle tõid nad halvaad ja kompvekke.

      Ema on uue halati ja rohelise pearätiga ilus.

      04.12

      Eile oli Aljonkal sünnipäev. Nüüd on ta kümneaastane. Aga mina saan varsti 11! Mina olen tähtsam!

      Elekter võeti jälle ära. Istume pimedas. Kirjutan küünlavalgel.

      Naabrid