Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

redeli. Toetasid selle rõdule ja hakkasid ronima. Pärast pistsid röökima! Naelad olid nende käed katki teinud. Karjusid! Kisa peale ärkas ema üles. Me ööbisime Aljonka pool. Ema läks rõdule ja tõukas neid. Nad lendasid koos redeliga alla. Röökisid üle hoovi:

      „Vene tõprad! Elajad! Pussitame surnuks!”

      Aga ema ütles:

      „Malka on teile vaja, mitte vene korterit! Alatud lurjused, ärge puutuge Valjat!”

      Teised naabrid ütlesid emale, et ta ei kaitseks tädi Valjat. Kõik armastavad ema. Teda hüütakse Leilaks. Aga ema ütles, et ei anna alla.

      Leilaks kutsub ema minu kasuisa Ruslan. Ta on tšetšeen, ema südamesõber. Ema päästis ta. Turul: saabusid soomustransportöörid ja hakkasid mehi kinni võtma. Pärast piinavad ja tapavad ära. Viiakse ühte kohta, mille nimi on filtratsioonilaager, ja seal tapavadki.

      Ruslan müüs autode varuosi. Turul võeti tema vahekäigust kõik kinni – noormehed ja neiud. Ema andis Ruslanile tühja pudeli vee jaoks ja hakkas karjuma:

      „Süda jukerdab! Vett! Vett!”

      Ta ütles sõduritele, et Ruslan on tema naaber ning toob talle vett ja ravimeid. Ja Ruslan lasti vabaks.

      Neid, kes kinni võeti, ei nähtud enam kunagi.

      10.12

      Me teeme remonti. Valgendasime lagesid. Ma värvisin ja valgendasin nagu emagi.

      Ruslan kaupleb pruugitud autoosadega. Söögiks jätkub.

      Ma ei käi koolis. Jätsin pooleli. Ema ütles, et ma võin aasta vahele jätta. Sest lapsed kadusid koolist. Veel olid mänguasjakujulised miinid. Meie neid ei puutunud, aga ühel poisil rebis käe küljest. Ta tahtis vaadata, mis karbike see on.

      Aljonkat ja mind ründas maniakk. Paljas mees põõsastest. Aljonka hakkas karjuma, aga mina viskasin teda kiviga. Ta jälitas meid terve kvartali, aga pärast jooksis kuhugi ära. Ilmselt jälle põõsastesse.

      Ma loen kodus õpikuid ja joonistan muinasjuttu: merineitsi muutus inimeseks ja sattus meie maailma. Teda ootavad sõjaseiklused. Talle on abiks pisike draakon.

      16.12

      Vahel ööbime kodus, vahel tädi Valja pool.

      Ema mõtles välja sellise asja: võtsime vana raadio, lõikasime juhtmed läbi. Tegime juhtmed noaga puhtaks. Mina ja Aljonka aitasime. Akna taga sadas vihma. Keetsime makarone. Aga öösel, kui meie emaga koju läheme, paneb tädi Valja juhtmed aknalauale. Seda nimetatakse maanduseks. Stepsel läheb kontakti. Kui keegi tuleb aknast tädi Valjat tapma, jääb ta voolu alla. Päeval koristame juhtmed ära. Nii elamegi.

      Mägedest on tulnud kurjad inimesed. Võtavad kõik endale. Paljud naabrid on ära sõitnud: kes on läbi pekstud, kes minema aetud.

      Meie oleme jäänud. Emal on Ruslan. Tal on Venemaal raske elada – seal ei armastata tšetšeene. Tädi Valja jäi Aljonkaga, naaber onu Valera ja vanakesed jäid. Neil pole kuhugi sõita. Omakseid pole kusagil.

      23.12

      Varsti on uus aasta. Otsustasime Aljonkaga soovida, et enam poleks kunagi sõda. Tuleb teha nii: soov kirjutada paberile, see ära põletada ja puistata šampuse sisse. Meile ei anna šampust keegi, seepärast puistame tee sisse.

      Naabrid, kes on elama asunud ümberkaudsetesse majadesse, pilluvad prügi aknast välja. Toidujäätmed, koored. Röögivad, kaklevad. Hiljuti oli hoovis kaklus. Vanad naabrid kaklesid uutega. Nii ühed kui ka teised on tšetšeenid. Nad peksid üksteist mingisuguse kännuga, mis läheduses lebas. Meie vaatasime Aljonkaga rõdult.

      Aljonkal on oma tuba, veel on elutuba ja tädi Valja tuba. Neil on palju mööblit nagu meilgi. Igasugused vaasid, nõud. Mulle meeldib hiiglaslik tugitool elutoas. Me istume seal alati kahekesi. Mina ja Aljonka.

      Veel on minu emal võimed. See on see, kui inimene teab seda, mida keegi teine ei tea. Ema tuli eile tädi Valja juurde ja räägib:

      „Sul on surm majas!”

      Me ehmatasime väga ära. Tädi Valja ütles, et see pole tõsi. See on rumalus! Aga pärast ronis voodi alla ja seal oli surnud hiir.

      1996

      12.01

      Külm on. Kingitusi ei tehtud. Pole elektrit ega vett.

      Käis Hava, minu sõbranna. Hava vehkis vanema venna kaardid sisse. Ma ütlesin talle, et vend kaebab vanematele ära, aga Hava ütleb:

      „Ei kaeba!”

      Mina imestasin. Kuidas ei kaeba?!

      „Vaata, millised kaardid need on!” näitas Hava.

      Kaartidel olid paljad naised.

      „Ma vehkisin need sisse! Nüüd on need minu omad!” ja Hava tahtis kinkida mulle ühe kaardi, kus on aluspüksteta tädi. Aga ema annab mulle peksa. Ma ei võtnud.

      Hava läks ära.

      20.01

      Ema kaupleb Keskturul pirukatega. Mina müün kaupa: juukseharjad, nõelad, käärid. Võtame kaupa müügiks aseritelt. Nad on Bakuust. Ajavad siin äri. Neil on oma kaubaread.

      Külm on. Aga ma seisan päev otsa pakase käes. Tööd on vaja teha.

      Muinasjuttu pole lõpuni joonistanud.

      Mürtsatused. Jälle tulistatakse kusagil.

      01.02

      Linnas tulistati. Ma ehmatasin ära. Olin turul. Aga mälestussamba juures lendas auto õhku. Istusin laua all, kuni tulistati. Kõik ehmusid. Tegin joogahingamist. Hea, et pärast vaikseks jäi, ja ma müüsin edasi.

      Kardan üksi kodus olla. Uute naabrite lapsed on hakanud keppidega aknaid peksma ja uksele prõmmima. Röögivad solvanguid. Ukse peale kirjutati „vene lits”. Ema pesi ust. Ruslan pahandas. Tädi Marjam ütles, et ei tea, kes lastest kirjutas.

      Lapsed on uued. Ei räägi vene keelt.

      Koeri tulistatakse. Õues tapeti koeri.

Polja

      09.02

      Müüsin. Tulistati hirmsasti presidendipalee poolt. Kõik jooksid turult minema.

      Ema käis vanaema Elisabeti otsimas Minutka rajoonis. Aga mitmekorruseline maja, kus elas minu isapoolne vanaema, on puruks pommitatud. Öeldi, et kõik said surma. Keegi ei jäänud ellu.

Polja

      07.03

      Käivad lahingud. Kuulipildujad, automaadid. Lennukid lendavad, tulistavad.

      Jooksime oma Neftjanka peatusest Berjozka peatusse. Seal elab ema sõbranna, Ilja. Nad töötasid kunagi koos.

      Sõda on lahti läinud. Tädi Ilja kuulis raadiost, et komandör Gelajev tuli oma meestega Groznõisse, aga Vene sõdurid ei lasknud neid läbi.

      13.03

      Laps sai surma. Aga tema ema mitte. Mürsk lõhkes hoovis.

      Me püüame mitte välja minna. Palju tapetuid.

      Nägime Stasja-memme veeämbriga. See memm sõbrustab Nina-memmega. Elab meie hoovis.

      07.04

      Tädi Amina ütles, et Samaški külas tapsid sõjaväelased palju elanikke. Tema vend tapeti seal ja kogu venna pere ka: naine ja lapsed.

      Ema istub ja suitsetab sigaretti. Ma ei talu sigarette! Ta peksab mind käterätiga, kui ma need pooleks murran. Tädi Amina istub ka ja suitsetab. Ja mõlemad nutavad.

      Aga armeenlane onu Edik on kadunud. Kadus lihtsalt ära. Tema majja kolisid mingid inimesed. Mittevenelased.

      24.04

      Müün jälle turul. Mis teha? Tuleb edasi elada! Hommikust saati olen teeninud vähe. Ostsin kartulipiruka.

      Õpin tšetšeeni keelt. Neid on nüüd vähe,