Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

teisi sõnu on ka.

      16.05

      Ema sünnipäev! Ostsin talle helmed. Tal oli hea meel.

      Hava tuli külla. Aljonka käis ka. Ma rääkisin neile unenäost. Ma nägin unes, et käin Berjozka turul ringi. Talv. Lumi. Mulle tuleb vastu president Dudajev. Tal on seljas pikk punane keepmantel ja roheline sõjaväevorm. Dudajev märkas mind, hakkas naerma. Ütles:

      „Küll me veel sõdime!”

      23.05

      Maja taga aedades juhtub kummalisi asju. Õhtuti ei käi seal keegi. Mitte tulistamise pärast. Islam ja Umari poeg nägid seal kummitusi. Ma ei tea, kas nad valetavad või mitte.

      Veel on aedades ära põlenud Aljonka isa ja üks poiss Vadik.

      Pisut enne seda suri Aljonkal kass ära. Selline must. Nimi oli Murik. Ta piinles kaua. Sai mürgituse. Ja suri kausis. Tädi Valja mattis ta mureli alla. Ongi kõik.

      Pärast vaatasime tädi Valja pool televiisorit. Mina, ema, tädi Valja, Aljonka, onu Valera, memm Nadja ja tädi Fatima. Ja tädi Amina ka. Äkki läks elekter ära, äike. Ja siis kostis järsku kassi näugatus. Nii hirmus, et higi hakkas voolama. See on TEMA hääl! Tädi Valjal ei ole rohkem kasse. Ta käis nähtamatuna korteris ringi ja karjus. Kõik tardusid hirmust. Keegi ei teadnud, kuidas käituda. Mina nutsin ja katsin kõrvad kinni. Kass-kummitus käis mööda tube ja kisas. Nadja-memm hakkas lugema meieisapalvet. Aga kass ei läinud ära! Siis ütles minu ema:

      „Murik! Me armastame sind. Aga sa oled surnud. Me matsime su mureli alla. Mine sinna. Mine! Sa kisad – lapsed kardavad, nutavad. Mine, kullake. Me ei näe sind!”

      Ja näugumine jäi tasapisi vaiksemaks. Ja kadus. Kõik istusid veel pool tundi ega suutnud liigutada. Aga jumal tänatud, Murik ei hirmutanud meid enam. Läks ära.

      03.06

      Jäime tule alla! Berjozka turul. Keegi laskis tanki õhku. Pärast püüdsid sõjaväelased inimesi ja tirisid autodesse. Naised kaklesid. Ei lasknud end ära viia. Ema hoiatas Varjat vastasmajast, et ta ei laseks Baširi ja Mansuri toast välja.

      Bašir on nii kurjaks muutunud. Pildus mind kividega, narris vene elajaks. Endal on ema venelane. Aga ta on uhke, et tal on isa perekonnanimi!

      Aljonka tuli. Nägemist!

      14.06

      Vett pole. Käisime aiamaal vett toomas. Seal on kaevud. Mul kukkusid korterivõtmed maha.

      Küll ma nüüd ema käest saan! Õnneks aitasid Hava ja Aljonka võtmed traadiga kätte saada. Pool päeva jändasime. Aga kätte saime.

      Ma käin siiani pearätiga. Juuksed pole veel kasvanud.

      19.06

      Lehmad ja kitsed on nii ära tüüdanud! Hoovi on tekkinud terve kari kitsi ja lehmi. Hommikul lasevad eramajade inimesed nad välja. Loomad käivad igal pool ja pasandavad. Kitsed on kõik põõsad ja väikesed puud nahka pannud. Lehmad tallavad kõik maatasa. Neid on sadu!

      Ema riidles ühe tädiga, et tema kitsed on kõik ära närinud. Aga see tädi hakkas ähvardama, karjuma, et kõik venelased tuleb ära tappa. On ikka loll! Kedagi pole vaja tappa!!!

      See krõhva elab Krasnõi sadi taga, mis jääb Berjozka turu tee peale. Tädi Valja ütles, et venelastel pole elu – kõik kihutatakse minema, korterid võetakse käest ära. Aga onu Adam istus vaikselt ja on mõneks ajaks isegi minema sõitnud.

      Aga Vovka vanaema ja tädi Klara peksti läbi. Nad sõitsid Groznõist ära. Nüüd elavad nende korteris teised inimesed.

Polja

      23.06

      Müüme päevalilleseemneid. Vaska käis meil. Tema ema Dusja ja isa Petja elavad kolmandal korrusel, teises trepikojas. Nad ei taha Groznõist ära sõita!

      Vaska tõi küpsiseid. Kuulasime grammofoni. See on vana ja seal keerleb plaat. See on vanaisa Anatoli plaadimängija.

      Mansuri ei ole. Räägitakse, et ta on vangis. Uurimisele viidud.

      Naabrionu Issa ütles, et vahel tulistavad Vene sõdurid üksteist. Vihkavad üksteist.

Polja

      27.06

      Tulistamine! Lamasime rohus. Berjozka peatuses said surma tädi ja tüdruk. Otse trepikoja ees. Nad kandsid ämbritega vett, aga mürsk lõhkes.

      01.08

      Mul pole vabu päevi. Müün. Ärkan kell kuus, söön ja sätin kauplema. Turul olen kella kuueni. Söön pirukaid, kui õnnestub teenida, kui ei teeni, ei söö midagi. Pärast lähen koju ja koristan, pesen. Toon aiamaalt vett. Sest majas pole vett. Aljonkat ma ei näe. Ema karjub, pahandab. Tädi Marjam kaitseb.

Polja

      06.08

      Täna kella nelja paiku hommikul hakati tulistama meie Staropromõslovski rajoonis. Neftjanka peatuses. Esialgu kaugel, pärast lähedal. Just automaadid.

      Naabrid istusid algul vaikselt. Mina panin padja pea peale ja lamasin. Siis hakkasid naabrid meie ja tädi Marjami korteri uksele koputama. Ema pani taburetid. Kõik lapsed istusid. Tulid Patoška, tema õde Asja ja nende vanaema Zina. Nad on avaarid. Elavad kolmandal korrusel, meie trepikojas. Nende järel tulid meie poole teise korruse naabrid, aga tädi Marjami poole tulid neljandalt korruselt tädi Tamara, tema lapsed ja vennapojad.

      Nii istumegi. Räägivad jälle, et sõda.

      Oh, akna taga kõmatas kahur!

      07.08

      Rumisa jooksis meie poole. Tšetšeenitar, kes elab kõrvalmajas. Tal on hirm, et naabrid võivad võitlejatele öelda, et tema vend päästis Vene sõduri, lenduri. Nad teenisid koos sõjaväes. Nüüd peidavad teda kodus. Ta on raskelt haavatud. Tema nimi on Ivan. Nad hüüavad teda Ramzaniks – valetavad, et see on mehe tumm vend. Ta ei oska ju tšetšeeni keelt.

      Ema andis talle palderjani.

      08.08

      Algas sõda. Kõikjal on võitlejad. Nad kihutavad Vene sõjaväelasi Tšetšeeniast minema. Meie rajoonis on võitlejaid umbkaudu sada. Neil on komandör. Selline pisike onuke, käbe.

      Kõik kutsuvad teda Vanaks. See on hüüdnimi. Veel on neil üks kahekümnendates aastates võitleja. Nahaalne. Läks ja varastas kuskilt seepi. Aga rahvas kaebas Vanale. Küll see tarkpea siis sai!

      Vana pani ta hoovis kõigi teiste ette seisma ja hakkas karjuma:

      „Me sõdime Vene vallutajatega!” edasi tuli midagi tšetšeeni keeles, aga seejärel: „Allah, kui häbi mul sinu pärast on! Haram! Sa pole sõdalane, sa oled varas!”

      (Haram tähendab pattu.)

      Aga noor võitleja lõi käed puusa ja vastas:

      „Mina olen Dudajevi onupoeg. Ära karju mu peale! Käi minema!”

      Kus Vana alles vihastas! Ta hakkas karjuma vene ja tšetšeeni keeles vaheldumisi. Aga mõte oli selline: kui ta veel kord varastab, siis ei hooli Vana, kelle sugulane ta on, vaid kihutab ta rühmast häbiga minema! Kõik naabrid rõõmustasid. Olid Vanale tänulikud. Ülejäänud võitlejad on madalamad kui muru. Ei roni kuhugi.

      Võitlejad on üldiselt elama asunud korteritesse. Inimesed võtavad nad vastu! Toidavad.

      Esimeses trepikojas elatakse esimesel korrusel. Hava jooksis kohale, rõõmustas. Nad sõidavad emaga Inguššiasse – seal on rahu, aga isa Sultan jääb asju valvama. Tema isa meeldib mulle. Ta ei riidle Havaga kunagi, annab talle kõik andeks. Armastab väga!

      Tädi Marjami korteris magab üks neiu. Tema nimi on Laila. Tal on pikk pats, aga ise on ta imekõhn. Pearätita. Ema ja tädi Marjam andsid talle süüa. Ta keeldus. Jõi ainult tassi kohvi. Laila on võitleja. Ta on 19aastane. Vene sõdurid piinasid tema meest ja tapsid ta ära. Nad viskasid mehe ja teised inimesed tehases lubja sisse. Ema ütleb, et õudne! Põletasid elusast peast.

      Laila