Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

sõdida. Aga Dudajev elab siin. Dudajev on ilus!

Polja

      11.12

      Me käisime leivatehases. Tulistati kõvasti ja lennukid viskasid pomme. Mürtsatused. Tõime leiba. Andsime tädi Valjale, Nina-memmele ja Juri Mihhailovitšile, teise korruse taadile.

      Pärast ei tahtnud ma kuskile minna, aga ema vedas mu kaasa. Kesklinnas on maja. Seda oli tabanud pomm. Vanainimesed lamavad seal all. Venelased. Nad sõdisid fašistidega. Nüüd ei saa neid keegi kätte. Kraanat ei ole. Aga maja kukkus kokku. Korrused kukkusid alla!Ematirismind, agaminaeitahtnud.Makartsin, etkuulennende karjeid ega saa enam kunagi magada. Maja juures põlesid küünlad ja kausikestes oli toit. Inimesed on juba kolm päeva karjeid kuulma pidanud, aga päästa ei saa kuidagi. Lihtsalt palvetasid. Ja kõik nutsid. Väga hirmus.

Polja

      26.12

      Ema käis Berjozka turul. Seal räägiti, et elanikud ei lasknud Vene sõdureid kuhugi ja nood tapsid kellegi ära. Ühele tädile tehti midagi halba. Ja nüüd on kõik ehmunud.

      Lennukid pommitavad. Pomme visatakse meie peale!

      30.12

      Naabrid elavad meie pool: nad kardavad kõrgel elada. Tulid meie poole. Vanaema Olja, vanaema Zina, Aljonka jookseb emaga siia ja siis jälle tagasi (neil on kodus vana memm Rimma). Vastamajast tulid meie poole memm Nina ja tema tütar tädi Varja, kellel on heledad juuksed. Ja tädi Varja lapsed: Mansur, Jurake ja Bašir. Bašir on minust aasta vanem. Käisime temaga koos 55. koolis.

      Aga Mansur on minust viis aastat vanem. Nende kodu tabasid mürsud. Ja sein varises kokku. Nüüd pole neil kuskil elada. Nad elavad meie pool. Meil on ühetoaline korter. Magame kordamööda ühel diivanil. Teel sõidavad tankid ja tulistavad. Ema hankis kuuse. Uus aasta!

      1995

      01.01

      Algas Sea aasta! Sodiaak on selline.

      Öö otsa tulistati maja. Lamasime koridoriorvas. Seal pole aknaid. Enne seda istusime kelgu peal vannitoa põrandal. Maja värises. Põles. Tankid sõitsid maanteel, tulistasid. Hirmus krigin. Mansur käis poistega tanke vaatamas.

      Lennukid viskasid pomme. Aga pärast põmatas niimoodi mürsuga, et köögis tuli aknavõre eest ära. See kukkus emale, Nina-memmele ja tädi Varjale selga. Nad tähistasid põrandal uut aastat. Nüüd on neil pead lõhki.

      Joonistan Mansuri portreed.

Polja

      02.01

      Tulistatakse, aga ma olen harjunud. Ei karda. Kui kärgatab lähedal, siis Nina-memm laulab või esitab rumalate sõnadega tšastuškasid. Kõik naeravad ja ei ole üldse hirmus. Nina-memm on tubli!

      Me teeme süüa trepikojas, tellistest tehtud pliidil. Ma vaatan tuld ja mõtlen: seal elavad salamandrid.

      Me oleme kriimulised, räpased. Kõik asjad on nõgised. Vett toomas käime maja tagant, torudest. Vahel lamame maas, et ära ei tapetaks. Nii on vaja.

      Memm Rimma on haige. See on Aljonka vanaema. Käin nende pool teises trepikojas. Neil on väike raudahi! Aga meil on väga külm. Magame saabastega ja mantlis. Teeme purki tattnina: seal on taht ja petrooleum. Nii ei ole öösel pime ja saab sosistada, kuni lennukid pomme viskavad.

      09.01

      Kõik põleb. Taevast langevad pommid.

      Põiktänavas sai surma üks tädi ja teises majas üks perekond. Inimesed surevad, kui lähevad vett tooma, leiba otsima.

      Meie juures käis üks mees, palus petrooleumi. Ema ei andnud.

      Meid on palju. Süüa pole midagi. Ema ja teised inimesed käisid baasis. Baas on üks niisugune koht, seal on jäätis kastides. Seda varastavad kõik. Ema ja tädi Valja tõid ka. Ajasime soojaks ja jõime kakukesega. Väga maitsev.

      Sulatame lund. Ainult et seda on vähe. Ja see ei maitse meile. Varem olid maitsvad jääpurikad! Aga see lumi on kuidagi kõrbenud, hall. Ema ütleb, et see on tulekahjudest.

      10.01

      Neftjanka peatuses nähti punase patsiga tšetšeeni tüdrukut. Tal on peas roheline lint. Aga käes on väike automaat. Tüdruk on umbes kuueteistkümneaastane. Ta võitleb Groznõi eest. Temaga oli noorem poiss. Vend vist.

      Taat ütles peatuses:

      „Ta kaitseb kodumaad. Kui sina suureks kasvad, teed sama!” ja näitas minu poole näpuga.

      Aga ema ütles:

      „Ilus tüdruk. Jumal aidaku teda!”

      Punapea punastas ja läks ära.

      Veel sain ma teada, et väikest automaati kutsutakse tulbiks. Täpselt nagu lill!

      Toitu pole kuskil. Leiba pole. Nina-memm hankis kapsast. Me sööme kapsast!

      Ma saan varsti kümneaastaseks.

Polja

      12.01

      Mansur näitas raketipüstolit. See on toruke. Sellega antakse signaal. Ta leidis selle tänavalt.

      Onu Sultan, Hava isa esimesest trepikojast, püüdis kuskilt kana, keetis selle suures ämbris ära ja andis kõigile puljongit juua. Meile andis ka. Tormasime kohe kallale ja panime nahka. See tähendab jõime kanavett. Oh, kui tore! Onu Sultan andis veel kaks kartulit ka!!!

      Havat pole kodus. Ta on emaga Inguššias.

Polja

      14.01

      Siniste mägede tagant tuli vanaema Olja poeg. Memm on vana. Ta elas meie pool. Nii sõdurid kui ka rahvaväelased tahtsid poega maha lasta. Ta ütles kõigile:

      „Ma lähen ema juurde!”

      Ja teda ei tapetud. Ta on vapper.

      Me olime nii näljased! Aga tema käis baasis ja tõi meile pool kasti kilu! Oh, kui maitsev! Ta viis vanaema Olja kaasa. Nad lahkuvad linnast jalgsi.

      18.10

      Süüa pole. Vett pole. Külm. Istun tihti vannitoas. Aknaklaase pole. Trelle pole. Mürsud on kõik minema viinud. Põrandal on lumi. Ma pahandan Nina-memmega. Ta tahab puude asemel raamatuid põletada! Pahandan Baširiga. Ta kisub mind juustest. Vastik istumajääja! Jurake teeb lollusi. Aga mina armastan Mansuri. Ainult et see on suur saladus! Ja et keegi teada ei saaks, hakkan peitma sind, Päevik, kapi taha. Kui Bašir sind leiab, ähvardab mind eluaegne häbi. Ta latrab kõigile.

      Mansur on vapper. Ta üritab toitu leida ega karda tulistamist.

      Rahvaväelased tegid peatusesse lõksu. Saagisid puid ning püüdsid kinni soomustransportöörid ja tankid. Viskasid nendesse süütesegu. Pärast lasksid sõdurid maha ja lahkusid.

      Meie hoovi poisid jooksid kohale. Nad ütlesid, et üks sõdur oli veel elus. Ta palus, et ta maha lastaks. Tal ei olnud jalgu. Need olid ära põlenud. Ta ise palus. Nii ütles Ali, kes elab meist kvartali kaugusel. Ali on 13aastane. Tema tappiski.

      Aga pärast nuttis, sest tappa on hirmus. Ta tappis püstoliga. Ninamemm lõi risti ette ja kõik nutsid. Ali andis tädidele kirja. Sõdur oli kirjutanud nii: „Hoia tütreid. Lähme Groznõi peale. Valikut pole. Ringi keerata ei saa, meie tankid on meid sihikule võtnud. Kui me ringi keerame, on see reetmine. Meid lastakse maha. Lähme kindlasse surma. Anna andeks.”

      Tädid tahtsid kirja minema visata, aga ema pani kirja sinna, kus on raamatud. Lubas kohale toimetada. Tänavat ja majanumbrit pole. Ära põlenud. Aga kirjas on: xxxxx oblast. Mul on sõdurist kahju. Ma ei lähe peatusesse, läbi aedade. Seal on tema laip ja teised surnud ka.

Polja

      20.01

      Sõjaväelased tulistavad koeri. Koerad söövad surnuid.

      Tänavatel lamavad surnud inimesed ja surnud koerad. Ma püüan mitte vaadata, kui mööda lähen. Ma panen silmad kinni. Sest ma hakkan karjuma, kui neid näen, ega saa enam pidama. Aga ema pahandab. Ütleb,