Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004. Полина Жеребцова

võitlejat. Nad panid mütsid pähe nagu mereröövlid. Nende ees keerutavad viieteistaastased hooviplikad. Üks on Tamara tütar, meie trepikojast. Tema hüüdnimi on Ehmeke. Ta käib kergelt, nagu tantsides. Aga teine plika on vastasmajast. Tema nimi on Rita. Tal on lokkis juuksed. Nad käivad võitlejate juures, naljatavad nendega. Naeravad. Kostitavad moosiga. Määrivad moosi leiva peale ja annavad võileiba.

      Aga ema ütles mütsidega võitlejatele:

      „Te olete lapsed! Miks te need mütsid pähe panite ja veel suled ka külge? Minge koju!”

      Aga võitlejad piiksuvad vastu:

      „Tädi, meid tapetakse niikuinii. Me panime nimme ilusti riidesse. Me tahame, et jääksime meelde ilusatena!”

      Mu ema vangutas pead ja läks ära, aga mina istun, panen kõik kirja. Päike paistab! Kõikjal tulistatakse, kuulid lendavad, aga plikad kõkutavad mütsides võitlejatega naerda. Söövad moosi. Ehmekesele meeldib väga sinisilm. Poisi nimi on Ratmir.

P

      09.08

      Öösel läksid täiskasvanud vett tooma. Aga mind ei võetud. Ma kartsin väga. Istusin tädi Marjami korteris Lailaga. Kõik võitlejad läksid kuhugi, aga Laila miskipärast jäi.

      Õues on palju elanikke. Lapsi! Aga mürskudega tulistatakse otse hoovi. Väikesed lapsed ei taipa, et ei tohi õue minna.

      Käisin päeval väljas ja nägin Vaskat. Ta on minust aasta noorem. Mängis väljas. Siis hakati tulistama ja me istusime nende trepikojas. Vanaisa Idris ütles, et varsti saab sõda läbi, ja andis meile prääniku. Jagasime prääniku pooleks.

      Nägin Islami põiktänavast. Ta oli emaga. Nad jooksid küürakil tule all aiast mööda.

      Ma võtsin ema lõhnaõli ja piserdasin endale peale. Ema tundis lõhna ja andis mulle korralikult kere peale! Kätega ja käterätiga. Valus. Keelas mul tema asju võtta. Vaska isa astus minu kaitseks välja. Aga ema karjus tema peale ka. Ema karjub ja kakleb. Miks?

Polja

      10.08

      Plahvatused hoovis. Istun köögis. Meie maja põleb. Kõik ülemised korrused. Suits. Aga ma ei lähe ära. Ma võpatan, kui ülemisi korruseid tabab mürsk, aga istun edasi. Ei liiguta. Ei lähe koridori ega tänavale.

      Ema ei ole. Ta läks koos teistega kalabaasi. Seal on kastide viisi kala. Ema lubas tuua kala teise korruse ja vastasmaja vanakestele. Neil pole midagi süüa. Ema läks koos teiste tädidega.

      Ma istun köögis. Ma ei tea, kuidas tuleb surm, aga hirmu ei tunne ma ainult siis, kui ma kirjutan. Mulle tundub, et teen midagi tähtsat. Ma kirjutan edasi.

      Meie pool käis paar päeva tagasi onu Adam. Vabandas. Ema ütles talle kõik näkku tädi Valja eest. Adam vabandas, ütles, et tal on häbi. Ta mõtles: hirmutab Valjat ja too põgeneb, aga tema saab korteri ja asjad!

      „Ma ei tahtnud tappa,” ütles onu Adam. „Ainult hirmutada.”

      Tema käis ka kalabaasis, aga ei andnud ilma rahata kellelegi. Müüs!

      Meie trepikojas kustutati tulekahju ära, aga maja nr 88 põleb. Oh, kuidas põleb! Tuleb musta suitsu. Kõikjal tulistatakse. Laila on kuhugi kadunud. Võitlejad on kuhugi läinud. Kas Vene sõdurid tungivad peale?

      Keskmises trepikojas sai poiss haavata. Ta on 7aastane. Jalad on kilde täis. Paistes.

      Tuli ema. Jagas kala laiali. Tasuta. Meile jättis kaks kala. Ema ja naabrinaised jäid tule alla.

      11.08

      Ingušid, tädi Marjami sugulased, ütlesid, et hakkavad põgenikeks. Kopterid ja lennukid tulistavad nn koridori, mida mööda inimesed liiguvad. Paljud on surma saanud. Naine lapsega lamas kaua maanteel, käed laiali. Tädi Marjam nägi.

      Ema ütles, et meie ei lähe mööda koridori põgenikeks. Aga Bart ja Zulva lapsega lähevad. Nad andsid meile oma võtmed. Ütlesid, et neil on oma majas kelder, et kõik, kes tahavad, võivad minna nende poole peitu. Nende toitu võib võtta ja süüa.

      Meiega otsustasid tulla Juri Mihhailovitš ja tema naine. Nad kardavad väga lennukipomme.

      Tädi Valja ja Aljonka läksid vanaisa Paša ja onu Saša poole. Neil on oma maja põiktänavas. Onu Saša on Aljonka hukkunud isa sõber. Ta on hea! Jagab alati lastele kingitusi, kompvekke, kui palka saab. Meie Aljonkaga ootame seda päeva. Meile on ta palju asju ostnud.

      Viiekorruselises majas said vanakesed surma. Maja tulistati öösel tankidega. See põles. Inimesed jooksid. Vanainimesed ei jõudnud.

Polina

      21.08

      Panen kõik järjest kirja. Viimastel nädalatel on lennukid tiirutanud. Nad on pomme visanud. Kopterid ka! Ma vaatasin taevasse ja mõtlesin, et meile anti 48 tundi. Nii öeldi raadios – pärast seda tapetakse kõik.

      Me istusime väikeses keldris. See ei kaitse süvapommide eest – need on pommid, mis muudavad majad ja inimesed tolmuks. Keegi tõbras mõtles välja, et tapab meid nendega. Me istusime pimedas, umbses keldris: mina, ema, vanaisa Juri Mihhailovitš ja tema naine, vanaema Nataša, ja ootasime surma.

      See on eramaja ja kuulub nendele inimestele, keda me õieti ei tunnegi. Nad läksid põgenikeks. Jalgsi. Tee oli tule all. Ja keegi ei tea, kas nad on elus või mitte. Sõime kapsast tehtud boršši. Küpsetasime lõkkel kakukesi, kui tulistamine vaiksemaks jäi.

      Ja mis veel juhtus! Läksime emaga õhtul meie korterisse – lilledele vett tooma. Väljas oli valge. Paljud naabrid olid trepikoja ees. Vaikus. Tädi Tamara, tema lapsed ja onu Adam ja palju naabreid. Lauldi ja näriti sihvkasid. Me ütlesime „Tere!” ja läksime oma koju. Vaevalt saime ukse kinni panna. Selline plahvatus! Ma lendasin üle terve koridori köögini välja. Ma paiskusin põrandale! Ema kukkus maha. Trepikotta lendas mürsk. Kusagilt jooksid kohale võitlejad. Vist aedadest – hoovis pole neid ammu olnud. Nad jooksid kohale, hakkasid haavatuid välja tassima. Kõrbehais, suits trepikojas! Kohutav karjumine! Tormasid meie poole, röögivad:

      „Andke sidet! Hulk inimesi sai haavata, teie naabrid!”

      Ema haaras lina, hakkas tükkideks rebima. Siis märkas võitleja vööl nuga.

      Hüüab:

      „Noaga saab kiiremini!”

      Nad hakkasid lina tükkideks lõikama ja naabreid siduma. Mina lamasin põrandal. Kõrvus pinises. Siis ütleb ema:

      „Ma toon veel linu! Ja žguti. Verd tuleb kõvasti!”

      Ja astus korterisse tagasi. Kõlas veel üks kohutav plahvatus. Teine mürsk lendas trepikotta. Kõik, kes jooksid appi, said haavata või surma. Aga ema astus ime läbi korterisse.

      Karjed olid kohutavad. Meie uks oli plahvatusest viltu. Me ei keeranud seda ju lukku. Seepärast ei lennanud see päriselt eest. Ma roomasin koridori, aga seal … SEAL olid inimeste kehaosad – tükid ja palju verd. Ja veri on paks, tume-tume. Onu Adam karjub. Taob meie ukse ees peaga põrandat. Tal rebis labajala küljest. Ta mängis ju trepikojas naabritele lõõtsa! Purjus peaga.

      Nooruke Ehmeke hoiab kõhust ja hüüab:

      „Ratmir!”

      Tädi Žanna, naabrinaine, kisti tükkideks, aga tädi Tamara karjub: ta sai haavata, aga tema poeg sai surma. Ta poeg istus trepikoja ees. Selgus, et mütsiga Ratmir, see, kes Ehmekesele meeldis, sai surma. Ta jooksis inimestele appi. Teised naabrid on haavatud.

      Ema sidus onu Adami, teise korruse naabri jalale žguti meie soojenduskotist. Too röökis:

      „Lena, tapa mind! Tapa! Mul on valus!”

      Ema vastu:

      „Sul sünnib lähipäevil neljas laps. Tuleb elada. Adam, kannata!”

      Pärast laadisid mingid rahvaväelased meie haavatud naabrid autodesse ja viisid haiglatesse. Muidugi ei pruukinud nad seda ka teha. Naabrid olid ju tavalised inimesed. Aga neid ei hüljatud. Siis läksin ma trepist alla ja mu jalad olid pahkluuni verised. Ma olin üleni verine! Üleni!

      Õues