Detektiiv Luuker Leebesurm 5: Maine möll. Derek Landy

raevu. Ma lihtsalt varjan seda hästi. Sa oled kindel, et ta on siin?”

      „Nägime teda,” sõnas Leebesurm.

      Nad jõudsid kolmandale korrusele ja vakatasid, kui neist möödusid mees ja naine. Mees jõllitas Selanat, tema ilust võlutud. Naine jõllitas Leebesurma, tundes jälestust näo üle, mis aeglaselt pead mööda alla liugles. Selana juhatas nad oma korterisse – Valküüria jaoks oli see sama kaunis ja elegantne kui Selana ise – ning sulges nende järel ukse.

      „Ta jahtis Davina Marri,” lausus Leebesurm.

      Selana kergitas kulmu. „Kas ta tappis Marri?”

      „Jõudis lähedale.”

      „Kas Marr on sinu käes?”

      „Ta redutab ohutus ja turvalises kohas – ära sina tema pärast muretse. Seda ei tohi muidugi kellelegi edasi öelda.”

      „Kelleks sa mind pead. Mingiks odavaks ja labaseks klatšimooriks või? Istu. Lase lips lõdvemaks.”

      Leebesurm täitis kuulekalt käsku ja Selana võttis töölaua sahtlist pisikese musta karbi. Ta tõmbas välja kalligraafiasulepea, mis meenutas Valküüriale skalpelli. Naine kastis suleotsa musta tindi sisse ja võttis seejärel küljetaskust monokli. Ta astus detektiivi juurde, avas paar Leebesurma särginööpi ja paljastas mehe rangluudesse uuristatud sümbolid. Selana uuris neid hoolikalt monokliga. „Oled sa juba Marri küsitlenud?” päris ta.

      „Ta jääb jonnakalt teadvusetuks,” vastas Leebesurm. „Ent juba asjaolu, et keegi saatis talle kannule palgamõrvari, ütleb meile hirmus palju. Praeguseni olin peaaegu valmis uskuma, et Marr tegutses üksi. Ta oleks võinud Myron Uidi omal tahtel orjastada, Hävingumootori talle kätte toppida ning korraldada Valküüria ja minu sattumise plahvatusse. Jõudsin üsna lähedale sellele, et kirjutada tema teod millekski jubedaks arenenud puhta viha ja väiklase kättemaksuhimu arvele. Aga nüüd see paika ei pea. Enam mitte.”

      „Tänu Tesseraktile?” küsis Valküüria.

      „Tesserakt lasti talle kannule. See sunnib mind uskuma, et Marril olid kaassepitsejad, kes on ta nüüd maha jätnud ja tahavad teda vaigistada.”

      Selana pani monokli ära, surus sulepea Leebesurma vasakul rangluul olevale sümbolile ja avaldas survet. „Kui esines vandenõu, kes võidaks siis Pelgupaiga hävitamisest? Möödunud on viiekuuline periood, kus pole olnud Pelgupaika ega Peamaagi. Ometi ei näe ma mingit dramaatilist ühiskonnavastase tegevuse tõusu. Kes iganes selle korraldas, magas ilmselt oma võimaluse maha.”

      „Kui mastaap pole suurem, kui oskame ette kujutada,” ütles Leebesurm.

      „Nüüd kõlad sa lihtsalt paranoiliselt.” Mida iganes Selana sümboliga tegi, avaldas see selget mõju Leebesurma näole. See pinguldus peaaegu lõhenemiseni ja muutus taas lõdvemaks. „Muuseas, kui sul selle suure vandenõu osas õigus on, võiksid kaaluda võimalust, et Marr ei lõpetanud kordagi tegutsemist Ameerika Pelgupaiga heaks.”

      „Oleme seda kaalunud,” tõdes Leebesurm. „Valküüria?”

      „Okei,” ütles Valküüria, „nii et kaks aastat tagasi tegutses Marr Ameerika Pelgupaiga heaks. Thurid Gild pakub talle tööd Iirimaal uskudes, et Marr ei suuda seista vastu ahvatlusele töötada maagiahällis – sest, olgem ausad, iga siinne päev on seiklus. Ta peab oma bossidega nõu, need käsivad tal pakkumise vastu võtta, aga teha nendega salaja koostööd. Iga Pelgupaik üle maailma tahaks kinnitada kanda riigis, mille tuumas pulbitseb nii palju toorest maagiat. Ja Ameerika pole erinev.”

      „Ta alustab tööd ja tõestab, et oskab seda täpselt nii hästi, kui temalt oodati. Kuid kogu selle aja plaanib ta viisi Pelgupaiga hävitamiseks. Ameeriklastel on vaja kriisi, et kohale lennata. Marr annab neile viimaks selle kriisi.”

      „Selle teooria probleem,” jätkas Leebesurm, „on selles, et kui Pelgupaik hävitatakse, ei võta ameeriklased midagi ette. Corrival Deuss valitakse Peamaagiks ning Ravel ja mina oleme võimalikud kandidaadid Vanemateks. Ma tõesti ei näe, kuidas see tooks mingilgi moel kasu ameeriklastele või üldse kellelegi.”

      „Peaks piisama,” ütles Selana ja astus tagasi. Leebesurm vaatas tema poole üles ja… nägu püsis paigal. „Selle sügavus oli millimeetriga mööda pandud,” selgitas Selana. „Andestamatu eksimus minu poolt. Ometi usun, et suudan endale andestada. Kas võiksid nüüd fassaadi deaktiveerida?”

      Leebesurm koputas sümbolitele ja nägu lipsas minema. „Sa tahad, et kasutaksin seda ainult vajadusel?” küsis ta.

      „Üldse mitte,” teatas Selana. „Lihtsalt sinuga vestlemine siis, kui sul on nägu peas, häirib mind. Eelistan sind luukerena palju rohkem.”

      „Mina ka,” nõustus Valküüria.

      Kui Leebesurm tõusis ja särki kinni nööpima hakkas, pani Selana oma varustuse tagasi. „Äkki siis polnudki need ameeriklased,” ütles ta. „Äkki tegi Marr salaja koostööd kellegi teisega.”

      „Võib olla keegi, kellele me lihtsalt ei meeldi,” oletas Valküüria. „Meid on kättemaksu nimel jahtinud Dreylan Skarab ja Billy-Ray Sanguin. Kuidas oleks siis teiste pahalastega, kellele oleme tuupi teinud? Kuidas oleks Jaron Võllasega? Temast pole pärast seda keegi mitte midagi kuulnud, kui ta omaenda käe maha raius ja Nägudeta Jumalate juurest minema jooksis. Ja Remus Rist. Kui keegi on piisavalt hull, et nii palju inimesi tappa, siis just see vaimuhaige.”

      „See polnud Remus Rist,” ütles Selana.

      „Kust sina tead?”

      „Davina Marr ei teeks iial koostööd kellegi nii ebastabiilsega.”

      „Aga sellisel juhul Piin? Roarhaven võidaks sellest kõvasti. Nemad saavad otse oma kõheda väikese linnakökatsi südamesse Pelgupaiga.”

      „Kuid see ei annaks neile endiselt mingit suurt ülemvõimu,” vaidles Leebesurm oma lipsu kohendades. „Seal oleks ikkagi Vanemate Kogu ja terve personal Roarhavenist väljastpoolt pärit sortse. Nemad võidaks ainult asukohaga.”

      „Mis pole piisavalt hea põhjus Hävingumootori lõhkamiseks,” ütles Selana. „Ämblikulapsed on küll tuntud oma salakavaluse poolest, kuid sellel ei pruugi olla mingit pistmist Roarhaveniga.”

      „Mina arvan ikkagi, et selle taga on Piin,” pomises Valküüria.

      Leebesurma naeratus ilmutas end tema hääles. „Kuna ta üritas mind sundida sind tapma?”

      „Arvan seda seepärast, et ta on jube vanamees, kes muutub hiigelsuureks ämblikuks. Aga peamiselt seepärast, et ta üritas sind sundida mind tapma. Samas on valida veel üsna paljude teiste seast. Ja ärgem unustagem – meil on ainult Skarabi kinnitus, et tema ei olnud selle taga. See võis olla tema viimane katse kättemaksuks enne, kui vanglas kärvab: paneb meid arvama, et süüdi oli keegi teine.”

      „Niisiis,” ütles Leebesurm kokkuvõtteks: „Davina Marri kaassepitsejad võisid olla Roarhaveni maagid, ameeriklased või ükskõik kes, kellele me ei meeldi.”

      Selana muigas. „Tore, et saime valikut kitsendada.” Naine lahkus toast ning Valküüria ja Leebesurm kõndisid tema järel raamatukokku. „Ja kas tohiksin mainida, milline privileeg on olla kaasatud sellesse juurdlusse selle algushetkest peale. Mu süda täitub suure soojusega teades, et viimaks ometi usaldate mind piisavalt. Ja tülitate mind asjadega märksa varasemas staadiumis, kui olen harjunud või mulle koguni sobiks.”

      „Öeldakse, et sarkasm on vaimukuse nõrgim vorm,” lausus Valküüria.

      Selana kiikas tema poole. „Sellised ütlejad pole ilmselgelt minuga kohtunud.”

      „Asi on selles,” ütles Leebesurm raamaturiiulite labürindis kõndides, „et viimaste aastate jooksul oled sa tõestanud end sellisena, kellele saab toetuda.”

      „Ja selle kahetsusväärne kõrvalmõju on selline,” jätkas Valküüria, „et sul on võimalus liituda meie pisikese kuriteovastase klubiga. Tahad sa seda või ei.”

      Selana peatus ja pöördus nende poole, laup