Ebaõnn ja äpardused. Lee Child

„Täiuslik kõrvaldamismeetod. Jälgi ei jää üldse. Õhuvool rebib kukkumise ajal ära karvad ja kiudaine. Pole midagi uurida. Mis on ka põhjus, miks ta heideti välja elusana. Nad oleks võinud ta enne maha lasta, aga ei tahtnud jätta asitõendit ballistikutele.”

      Reacher jäi hetkeks vait. Sulges siis musta kiirköitja, pööras selle ümber ja lükkas üle laua tagasi.

      „Aga sa tead seda kõike ju niikuinii,” lausus ta. „Eks ole? Sa oskad ju lugeda. Paned mind jälle proovile. Et näha, kas mu aju ikka veel töötab.”

      Neagley ei öelnud midagi.

      Reacher tõdes: „Sa mängid minu nagu viiuliga.”

      Neagley ei öelnud midagi.

      Reacher küsis: „Miks sa mind siia tõid?”

      „Nagu sa ise ütlesid, klähvivad abišerifid vale puu all.”

      „Ja siis?”

      „Sul tuleb üht-teist teha.”

      „Ma võin midagi teha küll. Võid uskuda. Üks sama hästi kui surnud mees jalutab kusagil ringi. Keegi ei tohi visata minu sõpru kopteritest välja ja elada edasi, et selle looga kiidelda.”

      Neagley aga ütles: „Ei, ma tahan, et sa teeksid midagi muud.”

      „Nagu näiteks?”

      „Tahan, et sa ajaksid meie vana üksuse uuesti kokku.”

      SEITSE

      Vana üksus. Tegu oli olnud USA sõjaväele tüüpilise saavutusega. Umbes kolm aastat pärast seda, kui vajadus niisuguse üksuse järele oli saanud kõigile ilmselgeks, asus ka Pentagon selle üle mõtisklema. Pärast veel üht aastat komisjone ja koosolekuid kiitsid kõrged ülemused mõtte heaks. See maandus kellegi laual ja puhkes pöörane paanika, et see käima lükata. Jagati välja vajalikud käsud. Ilmselt ei tahtnud ükski terve mõistusega ohvitser sellega tegeleda, niisiis poogiti uus üksus sõjaväepolitsei 110. rügemendi külge. Edu oli soovitav, aga läbikukkumine lubamatu, niisiis asuti otsima asjatundlikku paariat selle etteotsa.

      Reacher oli olnud ilmselge valik.

      Ülemuste arvates oli talle hüvituseks uuesti majoriks ülendamine, aga tegelikult pakkus talle rahuldust võimalus teha ükskord ometi midagi päriselt. Omal viisil. Talle oli antud personali valikul vabad käed. Talle see meeldis. Tema oli arvamusel, et erijuurdlusüksus vajab parimat, mida sõjaväel on pakkuda, ja ta uskus, et teab, kes need on ja kus nad asuvad. Ta ise soovis väikest üksust just kiiruse ja paindlikkuse pärast ning tahtis vältida ametnikke, et ära hoida lekkeid. Tema meelest võisid nad nüüd tegeleda või mitte tegeleda oma paberitega, nagu ise vajalikuks peavad. Lõpuks oli tal koos kaheksa nime, lisaks veel tema enda nimi: Tony Swan, Jorge Sanchez, Calvin Franz, Frances Neagley, Stanley Lowrey, Manuel Orozco, David O’Donnell ja Karla Dixon. Dixon ja Neagley olid ainsad naised ja Neagley ainsana kõigest allohvitser. Ülejäänud olid kõik ohvitserid. O’Donnell ja Lowrey olid kaptenid ja kõik ülejäänud majorid, mis oli küll halb selgelt toimiva käsuliini jaoks, aga sellest Reacher ei hoolinud. Ta teadis, et tihedas koostöös saavad üheksa inimest paremini hakkama suheldes võrdsetena, mitte ülalt alla, ja just täpselt nii antud konkreetsel juhul läkski. Üksus oli korraldanud oma tegevuse nagu väikelinna pesapallimeeskond, mis on saavutamas võimatuna tunduvat turniirivõitu: andekad tegijad töötavad üksmeeles, staare ja egosid ei ole, kõik toetavad üksteist ning nii laabub kõik halastamatu ja järjekindla tõhususega.

      Reacher sõnas: „See kõik oli väga ammu.”

      „Meil seisab ees üks töö,” ütles Neagley. „Meil kõigil. Ühiselt. Ära nori tüli erijuurdluse omadega. Kas mäletad?”

      „See oli kõigest hüüdlause.”

      „Ei, see oli tõsi. Me lootsime sellele.”

      „Moraali poolest, aga see oli ka kõik. Lihtsalt kelkimine. Mängisime kangeid kutte.”

      „See oli siiski midagi enamat. Olime üksteisele seljataguseks.”

      „Tookord.”

      „Ja ka nüüd ning alati. Karma nõuab seda. Keegi tappis Franzi ja meie ei saa seda lihtsalt nii jätta. Mis tunne sul oleks, kui see oleks juhtunud sinuga ja ülejäänud meist ei tee sellest väljagi?”

      „Kui see oleks juhtunud minuga, ei tunneks ma midagi. Oleksin surnud.”

      „Sa mõistad küll, mida ma silmas pean.”

      Reacher sulges silmad ja mõttepilt tuli tagasi: Calvin Franz kukub ülepeakaela kukerpallitades läbi pimeduse. Võib-olla karjudes. Aga võib-olla mitte. Tema vana sõber. „Saan sellega üksi hakkama. Või siis koos sinuga. Aga me ei saa minna tagasi minevikku. Sellest ei tule midagi välja.”

      „Me peame minema minevikku.”

      Reacher avas silmad. „Mispärast?”

      „Sest teistelgi on õigus kaasa teha. Nad teenisid selle õiguse ära rohkem kui kahe ränga aastaga. Me ei saa seda õigust neilt ühepoolselt ära võtta. Nad paneksid seda pahaks. See poleks õige.”

      „Ja siis?”

      „Meil on neid vaja, Reacher. Sest Franz oli tubli mees. Väga tubli. Sama tubli kui mina, sama tubli kui sina. Ometi murdis keegi tema jalaluud ja viskas ta kopterist välja. Minu arvates on meil siin vaja igasugust abi, mida me vähegi võime saada. Seega peame teised üles otsima.”

      Reacher vaatas naisele otsa. Kuulis mõttes Neagley bürootöötaja häält: Siin on terve nimekiri. Teie olete esimene, kes ühendust võttis. Ja tähendas: „Teisi peaks olema palju lihtsam leida kui mind.”

      Neagley noogutas.

      „Aga ma ei leia neist kedagi,” tõdes ta.

      KAHEKSA

      Nimekiri. Üheksa nime. Üheksa inimest. Reacher teadis, kus on nendest kolm, konkreetselt või üldisemalt. Tema ise ja Neagley olid konkreetselt Hollywoodis West Sunseti ääres Denny’se söögikohas. Ja Franz oli üldiselt kusagil mujal surnukambris.

      „Mida sa ülejäänud kuue kohta tead?” esitas ta küsimuse.

      „Viie,” ütles Neagley. „Stan Lowrey on surnud.”

      „Millal?”

      „Juba aastate eest. Autoõnnetus Montanas. Teine juht oli purjus.”

      „Seda ma ei teadnudki.”

      „Niisuguseid jamasid juhtub.”

      „See on kuradima kindel,” tõdes Reacher. „Stan meeldis mulle.”

      „Mulle samuti,” nentis Neagley.

      „Ja kus on siis ülejäänud?”

      „Tony Swan on siinsamas Lõuna-Californias kusagil ühe kaitsetööstuse ettevõtte turvatalituse eest vastutav asedirektor.”

      „Missuguse täpsemalt?”

      „Ma pole kindel. Nad alles alustasid. Idufirma. Ta on seal olnud kõigest umbes aasta.”

      Reacher noogutas. Tony Swan oli talle ka meeldinud. Lühike laiaõlgne mees. Mõjus peaaegu neljakandilisena. Sõbralik, heatujuline, intelligentne.

      Neagley seletas: „Orozco ja Sanchez sõitsid ära Vegasesse. Ajavad koos turvaäri, kasiinod ja hotellid, lepingute alusel.”

      Reacher noogutas jälle. Ta oli kuulnud, et Jorge Sanchez lahkus sõjaväest veidi pettunult ja kibestunult umbkaudu samal ajal kui temagi. Ta oli kuulnud, et Manuel Orozco kavatsenud jääda, aga üldiselt polnud kuigi suur üllatus kuulda, et mees on muutnud meelt. Mõlemad mehed olid isepäised, kõhetud, kiired, sitked, jamade puhul kannatamatud.

      Neagley jätkas: „Dave O’Donnell elab Columbia ringkonnas.1 Ta on seal lihtne eradetektiiv. Tal on seal määratu tööpõld.”

      „Seda võib arvata,” tõdes Reacher. O’Donnell oli olnud pedantsuseni

1

Columbia ringkond hõlmab USA pealinna Washingtoni, ei kuulu ühegi osariigi koosseisu. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)