Ebaõnn ja äpardused. Lee Child

või homset ilmateadet. Ta ei vajanud tsellofaani pakitud kingitust koheva hommikumantli ja toasusside näol. Kõik, mida ta vajas, oli voodi ja lukustatav uks. Ja veel palju rahvast, võimalust varju jääda ning teatud anonüümsust tagav madalamate üürihindadega piirkond, kus elavad baarmenid ja kontoriametnikud on lühikese mäluga.

      Seega tuleb kesklinn maha kriipsutada. Ei sobi ka Beverly Hills.

      Seega kus? Kus hiiglaslikus Los Angeleses tunneks Neagley end hästi?

      Valida oli kakskümmend üks tuhat miili tänavaid.

      Reacher küsis endalt, kuhu läheksin mina?

      Hollywoodi, kõlas vastus. Parematest paikadest veidi kagu pool. Sunseti vales otsas.

      Just sinna ma läheksin, küpses mõte.

      Ja küllap on ka Neagley seal.

      Lennuk maandus Los Angelese lennujaamas väikese hilinemisega, tublisti pärast lõunaaega. Lennuki pardal süüa ei pakutud ja Reacheril oli kõht tühi. Portlandi prokuröriabi Samantha oli serveerinud talle hommikueineks kohvi ja kliikukli, aga see tundus olevat juhtunud väga ammu.

      Reacher ei jäänud kusagile sööma. Läks lihtsalt välja taksopeatusse ja sattus kollase Toyota väikebussiga korealase peale, kes tahtis rääkida poksist. Reacher ei teadnud poksist mitte midagi ja hoolis sellest veelgi vähem. Selle spordiala ilmselge kunstlikkuse tõttu ei pakkunud see talle üldse huvi. Polsterdatud kinnastele ja keelule allapoole vööd mitte lüüa polnud tema maailmas kohta. Ja talle ei meeldinud rääkida. Niisiis istus ta lihtsalt vaikides tagaistmel ja lasi vennikesel edasi jutustada. Reacher jälgis aknast palavat pruunikat õhtust valgust. Palmipuud, filmireklaamid, helehallid sõiduteed lõputute kummirehvide paarisjälgedega. Ja autod, terved autojõed, tõeline autouputus. Talle hakkasid silma uus Rolls-Royce ja vana Citroën DC, mõlemad mustad. Veripunane MGA ja pastellsinine 1957. aasta Thunderbird, mõlemad lahtised. Kollane 1960. aasta Corvette kõrvuti sama margi rohelise 2007. aasta mudeliga. Peast käis läbi mõte, et kui jälgida küllalt kaua Los Angelese liiklust, on võimalik näha iga viimastki autot, mis eales valmistatud.

      Autojuht pööras 101. autoteele põhja suunas ja peatus kvartali kaugusel Sunset Boulevardist. Reacher väljus ja maksis sõidu eest. Sammus lõunasse, pöördus vasakule ja läks edasi ida suunas. Ta teadis, et just siin leidub mõlemal pool bulvarit kolmveerand miili ulatuses palju odavaid ööbimispaiku. Lõuna-Californiale omane soe õhk lõhnas tolmu ja bensiiniaurude järele. Mees seisatas. Tal seisis ees pooleteisemiiline teekond edasi-tagasi ja üle kümne motelli vastuvõturuumi, mis tuli läbi kammida. Tunnine töö, võib-olla pikemgi. Reacheril oli kõht tühi. Eespool paremat kätt paistis Denny’se silt. Kiirtoidukett. Ta otsustas kõigepealt süüa ja jätta töö hilisemaks.

      Reacher möödus võrkaiaga ümbritsetud parklas seisvatest autodest ja vabadest kohtadest. Astus üle prahihunnikute ja maltsapuhmaste. Läks mööda pikka silda uuesti üle 101. tänava. Sammus otse üle muruplatsi ja sissesõidutee Denny’se maja ette. Ja möödus pikast akendereast.

      Ning nägi Frances Neagleyd istumas üksi ühe laua taga.

      VIIS

      Reacher jäi hetkeks parklasse seisma ja Neagleyd läbi akna jälgima. Selle nelja aasta jooksul, mis oli möödunud nende viimasest kohtumisest polnud naine kuigi palju muutunud. Nüüd pidi ta olema neljakümnele eluaastale lähemal kui kolmekümnele, aga märgata seda küll ei olnud. Tema juuksed olid endiselt pikad ja tumedad ning läikivad. Tema silmad olid endiselt tumedad ja täis elu. Ta oli endiselt sale ja nõtke. Veedab endiselt palju aega spordisaalis. See oli täiesti selge. Naisel oli seljas väga lühikeste käistega liibuv valge T-särk ja oleks vaja olnud elektronmikroskoopi, et leida tema käsivartelt natukenegi rasva. Või kusagilt mujalt.

      Ta oli kergelt päevitunud, mis sobis hästi tema jumestusega. Küüned olid hooldatud. Tema T-särk tundus olevat kvaliteetne. Üleüldse nägi ta välja rikkam, kui Reacher teda mäletas. Muretu, omaenese maailmas kodus, edukas ja kohanenud tsiviileluga. Hetkeks tundis mees piinlikkust oma odavate riiete ja kulunud kingade ning kehvapoolse soengu pärast. Näib, nagu oleks naine hästi hakkama saanud, tema ise aga mitte. Siis tõrjus rõõm vana sõbra nägemisest selle mõtte kõrvale ja Reacher läks üle parkla otse ukse juurde. Astus sisse ja marssis sildist Palun oodake, kuni teid lauda juhatatakse mööda otsejoones Neagley laua juurde. Naine vaatas talle üle laua otsa ja naeratas.

      „Tere,” sõnas Neagley.

      „Samad sõnad,” vastas mees.

      „Kas soovid lõunat süüa?”

      „Niisugune kava mul oli.”

      „Eks tellime siis ära, kui sa viimaks siin oled.”

      Mees tähendas: „Sa räägid nii, nagu oleksid mind oodanud.”

      „Ootasingi. Ja sa jõudsid üsna õigel ajal.”

      „Tõesti?”

      Neagley naeratas jälle. „Sa helistasid minu kontorisse Portlandist Oregoni osariigis. Vastuvõtja nägi helistaja numbrit ja suunakoodi. Uuris selle abil välja, et helistati bussijaamast. Arvasime, et sa lähed kohe lennujaama. Edasi arvasin, et valid Unitedi lennu. Minu meelest on Alaska lennufirma sulle vastukarva. Edasi taksosõit siia. Sinu saabumisaega oli küllalt lihtne ennustada.”

      „Ja sa teadsid, et tulen siia? Siia söögikohta?”

      „Nii nagu sa ise kunagi mind õpetasid.”

      „Mina ei õpetanud sulle midagi.”

      „Õpetasid küll,” kinnitas Neagley. „Tuleta meelde. Mõtle nagu nemad, ole nagu nemad. Nii ma kehastusin sinuks, kuidas sa kehastusid minuks. Sa arvad, et lähen Hollywoodi. Asud Sunsetil otsima just siit. Aga Portlandist siia sõitvatel Unitedi lennukitel süüa ei anta, seega arvasin, et oled näljane ja tahad kõigepealt minna sööma. Siin kvartalis on mitu võimalikku söögikohta, aga sellel on kõige suurem reklaam ja sa pole mingi gurmaan. Seega otsustasin sinuga siin kohtuda.”

      „Siin kohtuda? Arvasin, et mina otsin sind.”

      „Otsisidki. Ja mina otsisin sind selle järgi, kuidas sina mind otsid.”

      „Kas sa peatud siin? Hollywoodis?”

      Naine raputas pead. „Beverly Hillsis. Hotellis Wilshire.”

      „Nii et sa tulid siia selleks, et mind kätte saada?”

      „Jõudsin siia kümne minuti eest.”

      „Beverly Wilshire? Sa oled muutunud.”

      „Tegelikult ei ole. Hoopis maailm on see, mis on muutunud. Odavad motellid ei rahulda mind enam. Mul on nüüd vaja kasutada e-posti ja internetti ning Federal Expressi teenuseid. Samuti vajan ärikeskust ja teenuseid.”

      „Tunnen end sinu kõrval lausa vanamoodsana.”

      „Aga sa arened. Kasutad nüüd ju pangaautomaati.”

      „See oli küll nutikas samm. Saata sõnum kontoseisu kaudu.”

      „Oled mind hästi õpetanud.”

      „Ma pole sulle midagi õpetanud.”

      „Ja pagana palju.”

      „Aga see oli tegelikult liialdatud lüke,” kinnitas Reacher. „Kümme dollarit ja kolmkümmend senti oleks sama hästi asja ära ajanud. Võib-olla isegi paremini, sest kümne ja kolmekümne vahel on koma.”

      „Arvasin, et sul on lennukipiletiks raha vaja,” lausus Neagley.

      Reacher ei kostnud selle peale midagi.

      „Otsisin su konto andmed üles,” ütles Neagley. „Polnud just liiga raske sinna sisse murda ja asja uurida. Rikas sa just ei ole.”

      „Ma ei tahagi olla rikas.”

      „Tean. Aga ma ei taha, et sa hakkad minu appikutse peale oma rahanatukest kulutama. See poleks olnud aus mäng.”

      Reacher kehitas õlgu ja jättis asja sinnapaika. Ta ei olnud tõepoolest rikas. Tegelikult oli ta peaaegu