Ebaõnn ja äpardused. Lee Child

tänase hommikuni Portlandis, kui teda ootas üllatus, ehkki mitte jahmatus. Sest tema kontol oli üle tuhande dollari võrra rohkem raha, kui oleks pidanud olema.

      Täpsemalt ühe tuhande kolmekümne dollari võrra, nagu näitas Reacheri enda peastarvutus. Ilmselt oli tegu mingi eksitusega. Panga eksitusega. Raha paigutati valele kontole. Viga, mida on võimalik parandada. Seda raha ei saanud endale jätta. Ta oli optimist, aga mitte loll. Mees vajutas veel üht nuppu ja tellis kontoseisu väljavõtte. Pilust tuli välja õhuke pabeririba. Sellel oli halli trükikirjaga üles loetud viis kontol toimunud tehingut. Kolm neist olid raha väljavõtmised pangaautomaadist, mida ta väga hästi mäletas. Üks oli panga viimane intressiülekanne. Viimane oli sissemakse ühe tuhande kolmekümne dollari suuruses summas, mis oli tehtud kolme päeva eest. Siin see nüüd oli. Pabeririba oli liiga kitsas, et trükkida ära eraldi tulbad väljaminekute ja sissetulekute kohta, mistõttu ülekanne oli seatud sulgudesse, et näidata selle positiivset olemust: (1030).

      Üks tuhat ja kolmkümmend dollarit.

      1030.

      Mitte just iseenesest huvitav arv, aga Reacher jäi seda minutikeseks tunnistama. Ilmselt mitte algarv. Ükski kahest suurem arv ei saa olla algarv. Ruutjuur? Ilmselt juuksekarva võrra rohkem kui 32. Kuupjuur? Juuksekarva võrra vähem kui 10,1. Tegurid? Neid polnud palju, aga nende hulgas olid 5 ja 206 ning muidugi ilmselged 10 ja 103 ja tegelikult veelgi ilmselgemad 2 ja 515.

      Niisiis, 1030.

      Tuhat ja kolmkümmend.

      Eksitus.

      Võib-olla.

      Aga võib-olla mitte eksitus.

      Reacher võttis automaadist viiskümmend dollarit ja pistis taskusse ning läks taksofoni otsima.

      Ta leidis telefoni bussijaamast. Valis mälu järgi oma panga numbri. Kell on 9.40 Läänes, aga 12.40 Idas. Virginias on lõunaaeg, aga keegi peaks seal ikka olema.

      Ja keegi oligi. Mitte küll keegi, kellega Reacher oli varem rääkinud, aga see naine näis asja tundvat. Vahest oli harukontori juhataja jäänud lõunaajaks ise kohale. Naine ütles oma nime, aga see ei jäänud Reacherile meelde. Pärast seda vuristas ta maha pika kätteharjutatud sissejuhatuse, mis oli mõeldud jätma muljet, et helistaja on hinnatud klient. Mees ootas selle ära ja rääkis siis endale tehtud ülekandest. Naine oli hämmelduses, et klient võib helistada pangale ka tema kasuks juhtunud eksituse pärast.

      „Võib-olla polegi see eksitus,” sõnas Reacher.

      „Kas ootasite ülekannet?” küsis naine.

      „Ei.”

      „Kas kolmandad isikud teevad teie kontole sageli ülekandeid?”

      „Ei.”

      „Siis võib see tõenäoliselt olla eksitus. Kas teile ei tundu nii?”

      „Mul oleks vaja teada, kes ülekande tegi.”

      „Kas tohin küsida, mispärast?”

      „See selgitus võtaks mõnevõrra aega.”

      „Mul oleks vaja seda teada,” lausus naine. „Muidu võib konfidentsiaalsusega probleeme tekkida. Kui pank paljastab eksikombel ühe kliendi rahaasju teisele, tähendab see kõikvõimalike reeglite ja eeskirjade ning eetikanormide rikkumist.”

      „See võib olla sõnum,” vastas Reacher.

      „Sõnum?”

      „Minevikust.”

      „Nüüd ma ei saa aru.”

      „Vanasti töötasin sõjaväepolitseis,” jätkas Reacher. „Sõjaväepolitsei raadioteated on kodeeritud. Kui sõjaväepolitseinik vajab kiiresti ametivenna abi, kasutab ta raadiosides koodi kümme-kolmkümmend. Kas saate nüüd aru?”

      „Ei, tegelikult ei saa.”

      Reacher selgitas: „Arvan, et kui ma ei tunne seda isikut, kes tegi ülekande, siis on tegu tuhat kolmkümmend kulli maksma läinud eksitusega. Aga kui ma tunnen seda isikut, siis võib tegu olla appikutsega.”

      „Ma ei saa ikka veel aru.”

      „Vaadake, kuidas seda kirjutatakse. See võib olla kodeeritud sõnum kümme-kolmkümmend, mitte tuhat kolmkümmend dollarit. Heitke pilk paberile.”

      „Kas see isik ei oleks võinud teile lihtsalt helistada?”

      „Mul ei ole telefoni.”

      „Siis saata e-kirja? Või telegrammi. Või lihtsalt kirjutada?”

      „Mul ei ole ühtki niisugust aadressi.”

      „Kuidas siis meie teiega tavaliselt kontakti saame?”

      „Ei saagi.”

      „Ülekanne teie pangakontole võib küll olla väga kummaline viis ühendust võtta.”

      „See võib olla ainus võimalus.”

      „Igatahes väga tülikas võimalus. Keegi pidi teie konto numbri välja uurima.”

      „Just seda ma silmas peangi,” kostis Reacher. „Tegu pidi olema nutika ja leidliku isikuga, et seda teha. Ja kui mõni nutikas ja leidlik inimene palub abi, siis peab kusagil midagi olema väga halvasti.”

      „Pealegi läheb see kalliks ka. Keegi on ju ilma rohkem kui tuhandest dollarist.”

      „Täpselt. See inimene võib olla nutikas ja leidlik ning meeleheitel.”

      Telefoni sigines vaikus. Siis: „Kas te ei saaks mulle anda nimekirja inimestest, kes see võiks olla ja proovime nad kõik läbi?”

      „Olen töötanud koos paljude nutikate inimestega. Enamikuga väga ammu. Mul võib kuluda nädalaid, et nad üles otsida. Siis aga võib olla juba liiga hilja. Ja pealegi pole mul telefoni.”

      Jälle vaikus. Välja arvatud klaviatuuri klõbin.

      Reacher küsis: „Te vaatate ju järele, eks ole?”

      Naine vastas: „Ma ei tohiks seda tõesti teha.”

      „Ma ei räägi teid sisse.”

      Toru jäi vaikseks. Klaviatuur ei klõbisenud enam. Reacher sai aru, et nimi on naise ees ekraanil.

      „Öelge ometi,” palus ta.

      „Ma lihtsalt ei tohi öelda. Peate mulle appi tulema.”

      „Kuidas?”

      „Andke mulle vihjeid. Siis ei pea ma seda ise välja ütlema.”

      „Missuguseid vihjeid?”

      Naine lausus: „Noh, kas see võiks olla mees või naine?”

      Reacher naeratas põgusalt. Vastus peitus siinsamas küsimuses endas. Tegu oli naisega. Pidi olema. Nutikas ja leidlik naine, kellel on kujutlusvõimet ja kes oskab loovalt mõelda. Naine, kes on teadlik Reacheri kombest arve liita ja lahutada.

      „Las ma arvan,” pakkus Reacher. „Ülekanne on tehtud Chicagost.”

      „Jaa, isikliku tšeki alusel Chicago panga kaudu.”

      „Neagley,” ütles Reacher.

      „See ongi õige nimi,” kostis naine. „Frances L. Neagley.”

      „Siis unustage ära, et meil üldse niisugune jutuajamine oli,” lausus Reacher. „Tegu ei ole panga eksitusega.”

      KOLM

      Reacher oli teeninud sõjaväes kolmteist aastat ja kogu selle aja sõjaväepolitseis. Frances Neagleyga oli ta sellest tuttav kümmekond aastat ja oli aeg-ajalt töötanud temaga koos seitsme aasta jooksul. Reacher oli ohvitser, nooremleitnant, siis leitnant, kapten, major, seejärel degradeeritud kapteniks tagasi ning saanud uuesti majoriks. Neagley oli järjekindlalt keeldunud edutamisest üle seersandi. Talle ei tulnud mõttessegi astuda ohvitseride kooli. Reacher ei saanud kuidagi aru, mispärast. Oli palju asju, mida Reacher nende kümneaastasest tutvusest hoolimata Neagleyst ei teadnud.

      Aga