Ebaõnn ja äpardused. Lee Child

et midagi teha on õige või hädavajalik, ei nõustunud ta mingite kompromissidega. Miski ei saanud teda takistada, ei poliitika, praktilised kaalutlused või viisakus ega koguni see, mida tsiviilisikud võivad pidada seaduseks. Kord oli Reacher kaasanud naise erijuurdlusrühma. Neagleyl oli olnud selles kahe määrava tähtsusega aasta jooksul väga suur osa. Enamik teisi pidas rühma edukuse põhjuseks Reacheri juhiomadusi, aga Reacher ise pidas selleks Neagleyd. Naine jättis talle sügava mulje. Mõnikord oli Reacher teda koguni peaaegu kartma hakanud.

      Kui see naine palub kiiresti abi, siis mitte seetõttu, et ta on kaotanud oma auto võtmed.

      Neagley töötas Chicagos ühes turvateenuseid pakkuvas firmas. Seda Reacher teadis. Vähemalt nii oli see olnud nelja aasta eest, kui ta oli naisega kokku puutunud. Neagley oli lahkunud sõjaväest aasta pärast Reacherit ja hakanud äri ajama kellegi tuttavaga. Partnerina, arvas Reacher, mitte palgalisena.

      Ta pistis käe uuesti taskusse ja võttis sealt veel veeranddollarilisi münte. Valis kaugekõnede infonumbri. Küsis Chicago suunanumbrit. Nimetas siis firma nime, nii nagu ta seda mäletas. Inimesest operaatori hääl kadus ja robot teatas numbri. Reacher katkestas ühenduse ja valis uue numbri. Vastas sekretär ja Reacher küsis Frances Neagleyd. Viisakas hääl palus oodata. Üldiselt jäi toimuvast mõjusam mulje, kui Reacher oli arvanud. Ta oli kujutlenud ühtainsat määrdunud aknaga ruumi, kus on võib-olla kaks päevinäinud kirjutuslauda ja toimikutest pungil arhiivikapid. Aga vastuvõtusekretäri mõõdukas kõneviis ja telefonist kostvad klõpsatused ning vaikne taustamuusika rääkisid tunduvalt suuremast paigast. Tegu võis olla kahe korruse, jahedate heledate koridoride, seintel rippuvate kunstiteoste ja sisetelefonisüsteemiga.

      Torust kõlas mehe hääl: „Frances Neagley büroo.”

      Reacher küsis: „Kas ta on kohal?”

      „Kas tohin küsida, kes helistab?”

      „Jack Reacher.”

      „Tore. Tänan, et võtsite ühendust.”

      „Kes teie olete?”

      „Preili Neagley abi.”

      „Tal on oma abi?”

      „Muidugi.”

      „Kas ta ise on kohal?”

      „Ta on teel Los Angelesse. Minu arvates on ta praegu lennukis.”

      „Kas ta jättis mulle mingi teate?”

      „Ta soovib teid näha nii kiiresti kui vähegi võimalik.”

      „Chicagos?”

      „Ta jääb Los Angelesse vähemalt mõneks päevaks. Minu arvates peaksite minema sinna.”

      „Mida see kõik tähendab?”

      „Ma ei tea.”

      „Kas see võib olla tööasi?”

      „Vaevalt küll. Muidu oleks ta avanud toimiku. Ja rääkinud sellest siin. Ta ei oleks pöördunud võõraste poole.”

      „Ma ei ole võõras. Tunnen teda kauem kui teie.”

      „Vabandust. Ma ei teadnud seda.”

      „Kus ta Los Angeleses peatub?”

      „Seda ma ka ei tea.”

      „Kuidas ma siis peaksin ta leidma?”

      „Ta ütles, et te oskate ta üles otsida.”

      Reacher küsis: „Mida see tähendab, on see mingi test?”

      „Ta ütles, et kui te ei suuda teda leida, siis ta ei tahagi teid.”

      „Kas tal on kõik hästi?”

      „Ta on millegi pärast mures. Aga ta ei ole mulle selle põhjusest rääkinud.”

      Reacher hoidis kuuldetoru kõrva ääres ja pöördus seljaga seina poole. Metallspiraalis telefonijuhe keerdus tema rinna ümber. Ta suunas pilgu seisvatele bussidele ja väljumiste tabloole. Ning küsis: „Keda ta veel on otsinud?”

      Mees lausus: „Siin on terve nimekiri. Teie olete esimene, kes ühendust võttis.”

      „Kas ta helistab teile, kui on maandunud?”

      „Arvatavasti.”

      „Öelge talle, et ma tulen.”

      NELI

      Reacher istus bussijaamas Portlandi lennujaama viiva süstikbussi peale ja ostis lennukompanii United lennukile üheotsapileti Los Angelesse. Isikutunnistusena kasutas ta passi ja maksis pangakaardiga. Ühesuunapileti hind oli pöörane. Alaska Airlines’i pilet oleks olnud odavam, aga Reacher vihkas Alaska Airlines’i. Seal pandi toidukandikule kaardike piiblitsitaatidega. Mis rikkus tal täiesti söögiisu.

      Lennujaama turvakontrolli oli Reacheril lihtne läbida. Tema kaasavõetav pagas sisaldas täpselt mitte midagi. Tal polnud mingit püksirihma, mingeid võtmeid, mingit mobiiltelefoni, mingit kella. Ta ei pidanud tegema muud kui vaid laduma oma mündid plastkandikule, võtma kingad jalast ja minema läbi kontrollraami. Kokku kolmkümmend sekundit. Siis oli ta juba teel sissepääsu juurde, mündid jälle taskus, kingad jalas ja mõtted Neagley juures.

      Asi pole seotud tööga. Seega on tegu eraasjaga. Aga nii palju kui Reacher Neagleyd tundis, polnud tal mingeid eraasju. Ega mingit eraelu. Polnud kunagi olnudki. Tal võis arvatavasti olla igapäevamuresid ja probleeme. Nagu igaühel. Aga Reacher ei kujutanud ette, et Neagley võiks vajada abi millegi niisuguse puhul. Lärmakas naaber? Iga terve mõistusega inimene müüks oma stereosüsteemi maha pärast ühtainsat põgusat jutuajamist Frances Neagleyga. Või kinkinud selle mõnele heategevusorganisatsioonile. Narkodiilerid lähimal tänavanurgal? Nende elu lõppu kirjeldaks paar rida hommikulehes: kõrvaltänavalt leiti laip arvukate noahaavadega, seekord pole kahtlusalused teada. Keegi jälitab teda? Käperdaja metroorongis? Reacher väristas õlgu. Neagley ei sallinud, et teda puudutatakse. Reacheril polnud aimugi, mispärast. Aga igasugune puudutus peale juhusliku kontakti temaga võis mehele lõppeda murtud käeluuga. Või mõlema murtud käeluuga.

      Milles on siis probleem?

      Minevikus, oletas mees, mis tähendas sõjaväge. Võib-olla on keegi mingid vanad pahandused üles soojendanud? Sõjavägi tundus Reacheri meelest kauge minevikuna. Teine aeg, teine maailm. Teised reeglid. Vahest püüab keegi rakendada tänaseid arusaamu eilsete olukordade puhul ja pole millegagi rahul? Võib-olla on käivitunud mingi hilinenud sisejuurdlus? Reacheri erijuurdlusüksus oli sageli toonud mõndagi päevavalgele ja võtnud maha nii mõnegi pea. Keegi, võib-olla Neagley ise, oli käibele lasknud lööklause: ära nori tüli erijuurdluse omadega. Seda korrati lõputult nagu lubadust ja nagu hoiatust. Tuima näoga, aga surmtõsiselt.

      Nüüd võiski olla nii, et keegi oli hakanud erijuurdluse liikmetega tüli norima. Võib-olla lehvitati juba kohtukutseid ja süüdistusi. Aga kui nii, siis miks otsib Neagley teda? Oli ta ju nii kättesaamatu, kui inimene Ameerikas üldse olla sai. Kas Neagley ei võinud teha nägu, et ei tea midagi, ja jätta Reacher rahule?

      Mees raputas pead ja loobus sellele mõtlemast ning läks lennukisse.

      Ta kasutas lennuaega selleks, et nuputada, kuhu Neagley võib Los Angeleses olla peitu pugenud. Nagu noil aegadel, kui osa tema tööst oligi inimesi üles otsida, kusjuures ta oli olnud selles vägagi tubli. Edu sõltus empaatiavõimest. Mõtle nagu nemad, tunne nagu nemad. Näe sedasama, mida nemad. Poe nende nahka. Ole nagu nemad.

      Hüppesse läinud sõduritega oli muidugi lihtsam. Eesmärgi puudumine andis nende otsustele omamoodi selguse. Pealegi liikusid nad millestki eemale, mitte millegi suunas. Sageli ilmnes nende puhul omamoodi alateadlik geograafiaalane sümbolism. Kui nende tee linnas algas idast, siis varjasid nad end läänes. Nad püüdsid jätta enda ja tagaotsijate vahele võimalikult pika maa. Reacheril kulus ehk tund aega kaardi, busside sõiduplaani ja telefoniraamatu kollaste lehekülgedega ning sageli oskas ta ära arvata täpse kvartali, kust jooksikud leitakse. Isegi täpse motelli.

      Neagley puhul oli asi keerulisem, sest ta otsis midagi. Tegu oli tema eraasjaga ja Reacher ei teadnud, kus see asub ja mis see on. Seega: