Ebaõnn ja äpardused. Lee Child

sõitis üks kena naine kaks kvartalit eemal oma Toyota Camryga kõnnitee äärest minema ja Neagley pööras Mustangi kohe tema asemele. Ta lukustas auto ja mõlemad võtsid jalgsi suuna tagasi. Oli juba hiline pärastlõuna, aga ikka veel üsna soe. Reacher tundis ookeani lõhna.

      Ta küsis: „Kui palju leskesid tuleb meil veel näha?”

      „Liigagi palju,” arvas Neagley.

      „Kus sa ise elad?”

      „Lake Forestis Illinoisi osariigis.”

      „Olen sellest kuulnud. Pidavat olema kena kohake.”

      „Ongi.”

      „Soovin õnne.”

      „Tegin selle nimel ränka tööd.”

      Pöörati tänavale, kus elas Franz, ja siis tema sissesõiduteele. Lühikesel teel ukse juurde nende samm aeglustus. Reacher polnud päris kindel, mida nad õigupoolest otsivad. Minevikus oli tal tulnud kokku puutuda leskedega, kes olid selles seisuses tunduvalt vähem kui seitseteist päeva. Väga sageli polnud nad seda isegi teadnud, enne kui ilmus Reacher ja teatas neile, et nüüd on nad lesed. Ta ei teadnud, kui suur erinevus sellest seitsmeteistkümnest päevast tekib. Ja ei teadnud, kuivõrd naine on selle endale teadvustanud.

      „Mis on naise nimi?” küsis mees.

      „Angela,” ütles Neagley.

      „Hüva.”

      „Lapse nimi on Charlie. Poiss.”

      „Hüva.”

      „Ta on nelja-aastane.”

      „Hüva.”

      Neagley leidis kellanupu ja vajutas seda kergelt, lühidalt ja aupaklikult, justkui võiks elektrivool tunnetada erinevusi. Reacher kuulis majast summutatud kellahelinat, millele järgnes vaikus. Tuli oodata. Kulus umbes poolteist minutit, kui uks avati. Justkui iseenesest. Siis vaatas Reacher alla ja nägi väikest poissi küünitamas kätt ukselingile. Link oli kõrgel ja poiss väike, nii et kui uks edasi liikus, pidi poiss tõusma kikivarvastele.

      „Sina oled vist Charlie?” sõnas Reacher.

      „Olen küll,” vastas poiss.

      „Mina olin sinu isa sõber.”

      „Minu isa on surnud.”

      „Tean. Mul on sellest väga kahju.”

      „Minul samuti.”

      „Kas sa ikka tohid üksi ust avada?”

      „Jaa,” ütles poiss. „Tohin küll.”

      Poiss oli täpselt nagu Calvin Franzi suust kukkunud. Sarnasus oli hirmutavalt üleloomulik. Nägu oli täpselt sama. Kehakuju oli täpselt sama. Lühikesed jalad, pikk ülakeha, pikad käed. Õlad poisi T-särgi all koosnesid kõigest luust ja nahast, aga mingil moel viitasid need ikkagi edaspidi välja kujunevale mõneti ahvi meenutavale kehahoiule. Silmad olid täpselt nagu Franzil, tumedad, jahedad, rahulikud, kindlustunnet sisendavad. Poiss oleks justkui öelnud: Ära muretse, kõik läheb lõpuks hästi.

      Neagley küsis poisilt: „Charlie, kas ema on kodus?”

      Poiss noogutas.

      „Ta on seal tagapool,” kõlas vastus. Poiss laskis ukse käepideme lahti ja taganes, et lasta nad sisse. Neagley läks esimesena. Maja oli liiga väike, et seal ükskõik kus viibides olla tõepoolest kusagil tagapool. Üks suur üldine ruum näis olevat jagatud neljaks. Kaks väikest magamistuba paremal ja nende vahel vannituba, oletas Reacher. Väike eluruum vasakul ja selle kaugemas otsas väike kööginurk. See oligi kõik. Väike, aga kaunis. Kõik oli kollakasvalge ja helekollane. Vaasid täis lilli. Akende ees olid valged puitluugid. Põrandad tehtud tumedast poleeritud puidust. Reacher pööras end ümber ja sulges enese taga ukse ning tänavamüra kadus ja maja haaras oma võimusesse vaikus. Mõnus tunne mõne aja eest, mõtles mees. Aga nüüd vististi mitte nii mõnus.

      Üks naine astus välja kööginurgast, nii kitsa vaheseina tagant, et selle taha ei saanud küll keegi täiesti kaduda. Reacherile tundus, et naine oli läinud sinna peitu nimme, kui uksekell helises. Naine tundus Reacherist noorem. Veidi noorem kui Neagley.

      Noorem, kui oli olnud Franz.

      Naine oli pikka kasvu, heleblond, sinisilmne nagu skandinaavlane, ja sale. Tal oli üll kerge V-kaelusega sviiter, mille rinnal tõusid esile rangluud. Ta oli puhas, meigitud ja lõhnastatud ning juuksed korralikult harjatud. Laitmatult vormistatud, aga ta ei tundnud end vabalt. Reacher märkas tema silmade ümber hämmelduse märke, nagu oleks talle naha alla tõmmatud jahmatust väljendav mask.

      Hetkeks sigines piinlik vaikus, aga siis astus Neagley sammu edasi ja ütles: „Angela? Mina olen Frances Neagley. Me rääkisime telefoni teel.”

      Angela Franz naeratas automaatselt ja sirutas käe. Neagley surus seda põgusalt, siis astus omakorda lähemale Reacher. Mees ütles: „Olen Jack Reacher. Minu kaastunne kaotuse pärast.” Ta võttis naise käe, mis tundus tema peos külm ja habras.

      „Olete öelnud neid sõnu rohkem kui paar korda,” tähendas naine. „On ju nii?”

      „Kahjuks küll,” vastas Reacher.

      „Te olete Calvini nimekirjas,” lausus naine. „Olite sõjaväepolitseinik nii nagu temagi.”

      Reacher raputas pead. „Mitte nii nagu tema. Kaugeltki mitte nii hea.”

      „Väga kena teist.”

      „Nii need asjad just olid. Ma imetlesin teda kohutavalt.”

      „Ta rääkis mulle teist. Tähendab, teist kõigist. Palju kordi. Vahel tundsin ennast nagu tema teine naine. Justkui oleks ta ka varem abielus olnud. Teie kõikidega.”

      „Nii need asjad just olid,” ütles Reacher jälle. „Teenistus oligi nagu abielu. Kui on õnne, siis nii see on, ja meil oli õnne.”

      „Calvin rääkis sedasama.”

      „Mulle tundub, et pärast seda oli tal veel rohkem õnne.”

      Angela naeratas jälle automaatselt. „Võib-olla. Aga siis sai tema õnn otsa, eks ole?”

      Charlie jälgis neid, Franzi silmad hindavalt poolsuletud. Angela sõnas: „Suur tänu, et tulite.”

      „Kas on midagi, millega saaksime teile abiks olla?” küsis Reacher.

      „Kas oskate surnuid ellu äratada?”

      Reacher ei kostnud midagi.

      „Arvestades seda, mida ta teist rääkis, ma ei imestaks, kui te seda oskakski.”

      Neagley ütles: „Me võiksime välja uurida, kes seda tegi. Just seda me oskame hästi. Ja nii saaksime teda justkui natuke tagasi tuua. Kui nii võib öelda.”

      1

      Columbia