Ärata endas hiiglaslik vägi. Kuidas hetkega haka. Anthony Robbins

neid kolme äärmiselt olulist otsust; nii maksavad nad kõrget hinda. Tegelikult, nad elavad elu, mida ma nimetan „Niagara sündroomiks“. Minu arvates on elu nagu jõgi ning enamik inimesi hüppab elujõkke, ilma et oleksid teinud otsuse, kuhu nad tahavad välja jõuda. Niisiis haaratakse nad peagi hoovusesse: sündmused, hirmud, väljakutsed. Harukohta jõudes ei tee nad teadlikku otsust, kuhu tahavad minna või milline on nende jaoks õige suund. Nad lihtsalt „lähevad vooluga kaasa“. Nad sulanduvad inimmassi, keda valitseb keskkond, mitte nende endi väärtushinnangud. Selle tulemusena ei valitse nad oma elu üle. Nad jäävad sellesse alateadlikku seisundisse, kuni ühel päeval mässav vetevoog nad üles äratab ja nad avastavad, et on Niagara kosest mõne meetri kaugusel aerudeta paadis. Nüüd nad ütlevad: „Oh sa poiss!“ Aga on juba liiga hilja. Nad kukuvad kosest alla. Vahel on see emotsionaalne kukkumine. Vahel on see füüsiline kukkumine. Vahel on see majanduslik kukkumine. Ehk teisisõnu, olgu su elus praegu mistahes probleemid, neid oleks saanud ära hoida, tehes varem paremaid otsuseid.

      Kuidas me saame asja muuta, olles mäslevas jões? Tehes otsuse panna mõlemad aerud vette ja hakata sõudma tagasi nagu hull, või otsustades edasi minna? Sea kurss sellele, kuhu sa tõesti tahad minna, ja võta plaan või kaart, nii et võiksid teha oma teekonnal häid otsuseid.

      Ehkki sa pole ehk kunagi sellele mõelnud, on su aju juba loonud sisemise süsteemi otsuste tegemiseks. See süsteem toimib nähtamatu jõuna ja valitseb kõiki su mõtteid, tegusid ja tundeid, nii häid kui halbu, igal su eluhetkel. See valitseb seda, kuidas sa kõike oma elus hindad, ja suurelt osalt juhib seda su alateadvus. Hirmutav on see, et enamik inimesi ei pane seda süsteemi mitte kunagi teadlikult ise kokku. Selle asemel installeerivad seda vastukäivad allikad nagu vanemad, kaaslased, õpetajad, televisioon, reklaam ja kultuur üldiselt. See süsteem koosneb viiest komponendist: 1) sinu põhilised uskumused ja alateadlikud reeglid, 2) sinu väärtushinnangud, 3) sinu hoiakud, 4) sinu tavapärased küsimused, mida sa endale esitad, ja 5) sinu emotsionaalsed seisundid, mida sa igal hetkel koged. Nende viie elemendi sünergilised suhted moodustavad jõu, mis vastutab sinu tegutsema meelitamise või sellest eemalehoidmise eest, põhjustab ootusi või muret tuleviku pärast, paneb sind tundma end armastatuna või hüljatuna, ja määrab su edu ja õnnetunde. See määrab ära, miks sa teed seda, mida teed, ja miks ei tee neid asju, millest sa tead, et neid on vaja teha.

      Kui muudad ühte elementi neist viiest – olgu see põhiuskumus või reegel, väärtushinnang, suhtumine, küsimus või emotsionaalne seisund – võid otsekohe põhjustada oma elus võimsa ja adutava muutuse. Kõige tähtsam on see, et sa tegeleksid põhjuse, mitte tagajärgedega. Pea meeles, et kui sa pidevalt liiga palju sööd, on tegelik põhjus sageli väärtushinnangutes või uskumustes, mitte toidus endas. Läbi kogu selle raamatu, sammhaaval, juhatan ma sind avastama, kuidas su otsustamissüsteemi raamistik on üles seatud, ja sa hakkad tegema lihtsaid muudatusi, et olla kooskõlas oma soovidega – laskmata jätkuda sellel, et sind valitsevad minevikust pärit mõjutused. Sa asud põnevale teekonnale, kus avastad, kes sa oled ja mis tegelikult paneb sind tegutsema nii, nagu tegutsed. Hakates mõistma sisulisi erinevusi, hakkad mõistma otsuste tegemise süsteemi, mida kasutavad su ärikaaslased, abikaasa ja teised lähedased. Lõpuks suudad sa aru saada ka nende „põnevatest“ käitumismustritest!

      Hea on see, et me võime selle süsteemi ümber teha, selle ära muuta, tehes teadlikke otsuseid igal oma eluhetkel. Me ei pea laskma oma minevikuprogrammil valitseda oma olevikku ja tulevikku. Selle raamatu abil võid sa end „uueks luua“, seades oma uskumused ja väärtused ümber.

      „Ma ei kaota julgust, sest iga vale katse, mille kõrvale heidan, on uus samm edasi.“

THOMAS EDISON

      Otsuse väe kasutamisel on üks takistus. Nimelt peame me üle saama hirmust teha vale otsus. Kahtlemata teed sa elus valesid otsuseid. Sul lähevad asjad untsu! Ma tean, et kindlasti pole minugi otsused kõik õiged olnud. Kaugel sellest. Aga ega ma seda ei lootnudki. Ka ei tee ma tulevikus ainult õigeid otsuseid. Ma olen otsustanud, et olenemata oma otsustest olen ma paindlik, vaatan, millised on tagajärjed ja õpin neist ning kasutan õppetunde selleks, et teha edaspidi paremaid otsuseid. Pea meeles: edu on hea otsuse tulemus. Hea otsus on kogemuse tulemus ja kogemus on sageli halva otsuse tulemus! Need pealtnäha halvad või valusad kogemused on vahel just kõige olulisemad. Kui inimestel on edu, siis nad pidutsevad, aga kui läbi kukuvad, siis mossitavad ja alustavad uuesti, et oma elu kvaliteeti tõsta. Me peame pühenduma oma vigadest õppimisele, mitte end süüdistama, või muidu teeme tulevikus jälle neidsamu vigu.

      Olgugi isiklik kogemus tähtis, mõtle, kui hindamatu on omada eeskuju – kedagi, kes on enne sind hakkama saanud ja kellel on sinu jaoks hea kaart, mida saad järgida. Sul võib olla hea eeskuju rahaasjades, suhetes, tervises, ametialaselt, mistahes eluvaldkonnas, mida õpid parajasti meisterlikult valitsema. Nad võivad säästa sind valust ja hoida ära tagasilanguse.

      Tuleb aegu, mil oled jões üksi ja pead üksi tegema tähtsaid otsuseid. Kui sa oled võimeline kogemustest õppima, siis muutub isegi raske aeg lausa suurepäraseks, kuna annab väärtuslikku informatsiooni, mida saad kasutada paremate otsuste tegemiseks tulevikus. Tegelikult, iga äärmiselt edukas inimene, keda sa kohtad, ütleb sulle – kui ta on sinuga aus –, et ta edukuse põhjus peitub selles, et ta on teinud rohkem halbu otsuseid kui sina. Seminaridel küsitakse minult sageli: „Kui kaua mul aega võtab, et see oskus täielikult selgeks õppida?“ Ja mu vastus on: „Kui palju aega sa võtta tahaksid?“ Kui teed midagi kümme korda päevas (ja iga kord sellest õpid või seda paremaks lihvid), samas kui teised inimesed kasutavad oma uut oskust kord kuus, siis saad ühe päevaga kümnekuulise kogemuse ja õpid selle oskuse varsti selgeks ning – ja see on irooniline – arvatakse, et „sa oled andekas ja sul veab“.

      Minust sai suurepärane avalikkuse ees esineja seetõttu, et üks kord nädalas esinemise asemel esinesin ma kolm korda päevas kõigile, kes kuulata tahtsid. Kui teistel mu organisatsioonis oli aastas 48 esinemist, siis minul oli nii palju esinemisi kahe nädala jooksul. Ühe kuuga sain ma kaheaastase kogemuse. Ja aastaga olen ma arenenud kümne aasta võrra. Mu kaastöötajad rääkisid, kuidas mul „vedas“, et olen sündinud nii andekana. Ma püüdsin neile rääkida seda, mida ma praegu räägin: meisterlikkuse saavutamine võtab nii palju aega, kui sa tahad. Muuseas, kas kõik mu esinemised olid suurepärased? Kaugel sellest! Aga ma õppisin teadlikult igast kogemusest ja edenesin kiiresti, nii et võisin astuda mistahes ruumi ja suutsin jõuda mistahes eluala inimesteni.

      Pole oluline, kui hästi sa oled ette valmistunud – ma garanteerin, et elujões lööd end ilmselt vastu mõnda kivi ära. See pole midagi negatiivset; asi on täpsuses. Kui sa madalikule jooksed, siis enda läbikukkumises süüdistamise asemel pea meeles, et läbikukkumisi elus ei ole. On vaid tulemused. Kui sa ei saanud tulemusi, mida soovisid, õpi sellest kogemusest, nii et teaksid, kuidas teha tulevikus paremaid otsuseid.

      „Me kas leiame tee või rajame selle.“

HANNIBAL

      Üks kõige tähtsamatest otsustest, mida saad teha, et olla kestvalt õnnelik, on otsus kasutada seda, mida elu sulle hetkel annab. Asi on selles, et pole olemas midagi, mida sa ei saavutaks, kui: 1) sa otsustad kindlalt, mis see on, mille saavutamisele sa end pühendad, 2) sa oled valmis kõvasti tööd tegema, 3) sa märkad, mis toimib ja mis mitte, ja 4) sa muudad oma lähenemist, kuni saavutad, mida tahad, kasutades kõike, mida elu sulle su teekonnal annab.

      Igaüks, kes on suurt edu saavutanud, on astunud need neli sammu ja järginud „kestva edu valemit“. Üks mu lemmiknäiteid on Soichiro Honda edulugu, kes lõi korporatsiooni, mis kannab tema nime. Nagu kõik firmad, olenemata suurusest, sai Honda alguse oma looja otsusest ja kirglikust soovist oma eesmärk saavutada.

      1938. aastal, kui Soichiro Honda veel ülikoolis käis, investeeris ta kogu oma vara väikesesse töökotta, kus ta hakkas arendama sisepõlemismootori kolbe. Ta tahtis müüa oma töö Toyotale, niisiis töötas ta päeval ja öösel, käed küünarnukkideni õlised, magas autopoes, uskudes, et saavutab eesmärgi. Ta pantis isegi oma naise ehted, et oma tegevust finantseerida.