Ärata endas hiiglaslik vägi. Kuidas hetkega haka. Anthony Robbins

Kõige tähtsam õppetund elus on teada saada, mis tekitab meile valu ja mis pakub naudingut. Selle õppetunni tulemused on igaühe puhul erinevad ja seepärast on erinev ka meie käitumine.

      Mis on juhtinud Donald Trumpi kogu elu? Ta on õppinud saama naudingut sellest, et tal on suurimad ja kallimad jahid, ta omab kõige ekstravagantsemaid hooneid, teeb kõige terasemaid ärilisi kokkuleppeid – lühidalt, ta kogub kõige suuremaid ja paremaid mänguasju. Millega ta on õppinud seostama valu? Oma intervjuudes on ta paljastanud, et tema jaoks on kõige piinavam olla milleski paremuselt teine – ta võrdsustab seda ebaõnnestumisega. Seega tuleneb tema saavutamisvajadus sundusest seda valu vältida. See on palju võimsam motivaator kui soov tunda naudingut. Paljud konkurendid olid väga rõõmsad, kui Trumpi majandusimpeeriumist suur osa kokku kukkus. Selle asemel et teda – või üldse kedagi, kaasa arvatud ennast – hukka mõista, on palju väärtuslikum aru saada, mis teda juhib ja tunda talle ta valu pärast kaasa.

      Ema Teresega on vastupidi. Tema on naine, kes hoolib sügavalt teistest inimestest, ning kui nemad tunnevad valu, siis kannatab ka tema. Ta avastas, et kui aidata neil inimestel valust vabaneda, siis kaob samuti ta enda valu. Ema Teresa leiab elu ülima mõtte tegutsedes kõige vaesemates Calcutta piirkondades, „Rõõmu linnas“, mis on paisunud mitme miljoni suuruseks nälgivate ja haigete põgenike kogukonnaks. Temale võib nauding tähendada põlvini sopas, roiskvees ja rämpsus rühkimist, et leida armetu onn ja teenida seal elavaid lapsi, kelle tillukesed kehad on moonutatud düsenteeriast ja koolerast. Teda juhib võimas tunne, et teiste inimeste hädast väljaaitamine vabastab ka teda piinadest, ning aidates teistel elada paremini – kinkides neile rõõmu – tunneb rõõmu ka tema. Tema leidis, et endaga riskimine teiste nimel on ülim hüve; see annab talle tunde, et ta elul on tõeline tähendus.

      Enamikule meist käib ema Teresa alandlikkuse või Donald Trumpi materialistlikkuse saavutamine üle jõu, aga tähtis on meeles pidada, et need kaks inimest kujundasid oma saatuse selle põhjal, millega nad seostasid valu ja naudingu. Muidugi mängisid nende taust ja keskkond nende valikutes suurt rolli, aga lõpuks tegid nad teadlikud valikud, mis annab neile rahulolu ja mis mitte.

SA KUJUNDAD OMA SAATUST VASTAVALT SELLELE, MILLEGA SEOSTAD VALU JA MILLEGA NAUDINGUT

      Minu elu on väga tugevasti mõjutanud see, et ma teadvustasin enadale juba väga varajases nooruses, et õppimine valmistab mulle suurt naudingut. Ma taipasin, et kui avastan strateegiaid ja mul tekib ideid, mis aitavad mul kujundada oma käitumist ja emotsioone, saan tegelikult kõik, mida ma elus tahan. See aitab mul vältida valu ja saavutada naudingut. Kui õppisin mõistma meie käitumise taga peituvaid saladusi, aitas see saada mul tervemaks, tunda end füüsiliselt paremini, suhelda sügavamal tasandil inimestega, kellest ma hoolin. Õppides omandasin teadmisi, mida ka teistele edasi anda ning mis võimaldasid mul tõeliselt pühenduda millelegi niisugusele, millel on väärtust ka teiste inimeste jaoks. Õppimine pakkus mulle rõõmu ja rahuldust ning samaaegselt avastasin, et õpitu teistega jagamine pakub veelgi suuremat naudingut. Kui nägin, et see, mida teistele jagan, aitab nende elu kvaliteeti tõsta, avastasin ülima naudingutasandi! Ja nii kujunes välja mu elu eesmärk.

      Millised on need valu- või naudingukogemused, mis on sinu elu kujundanud? Näiteks kui oled ühendanud valu või naudingu narkootikumidega, siis on see kindlasti muutnud su saatust. Seesama käib ka emotsioonide kohta, mida oled õppinud ühendama sigarettide või alkoholi, suhete või isegi andmise või usaldamise kontseptsioonidega.

      Kui oled arst, siis kas pole tõsi, et palju aastaid tagasi tehtud otsust alustada meditsiiniõpinguid motiveeris su usk, et arstiks saamine tekitab sulle hea tunde? Iga arst, kellega ma olen rääkinud, ühendab naudingu inimeste aitamisega: nende valust vabastamisega, haiguste ravimisega, elude päästmisega. Sageli on lisamotiiviks olla ühiskonna lugupeetud liige. Muusikud on pühendunud oma kunstile, sest vaid vähesed asjad võivad anda neile sama palju naudingut, ja firmade direktorid on harjunud ühendama naudingu tähtsate otsuste tegemisega, millel on suur potentsiaal ehitada üles midagi unikaalset ja anda inimestele midagi kestvat.

      Mõtiskle selle üle, mida seostasid valu ja naudinguga John Belushi, Freddie Pinze, Jimi Hendrix, Elvis Presley, Janis Joplin ja Jim Morrison. Nad kasutasid narkootikume kui vahendeid põgenemiseks, kiireks paranemiseks või valust vabanemiseks või ajutise naudingu saamiseks ning see tõukas nad allakäiguteele. Nad maksid ülimalt kõrget hinda selle eest, et ei suunanud oma meelt ega emotsioone. Mõtle sellele eeskujule, mida nad andsid oma miljonitele fännidele. Mina ei õppinud tarbima alkoholi või narkootikume. Kas seetõttu, et olin nii tark? Ei, vaid seetõttu, et mul vedas. Üks põhjus, miks ma kunagi alkoholi ei tarbinud, on selles, et lapsena puutusin kokku mitme inimesega, kes käitusid purjus peaga nii vastikult, et ma hakkasin alkoholitarbimist seostama valuga. Üks eriti ere pilt mu mälus on mu parima sõbra emast. Ta oli äärmiselt ülekaaluline, kaalus ligi 135 kilo ja jõi pidevalt. Ja siis tahtis ta mind kallistada ja mu nägu ilastada. Kuni tänase päevani ajab alkoholilõhn kellegi hingeõhus mul südame pahaks.

      Ent õllega oli teine lugu. Kuni umbes 11–12aastaseks saamiseni ei pidanud ma seda alkohoolseks joogiks. Mu isa jõi õlut ega muutunud kunagi „tülgastavaks“ ega vastikuks. Tegelikult tundus ta pisut rõõmsam, kui ta oli mõne õlle joonud. Ning ma seostasin õllejoomist naudinguga, sest tahtsin olla isa moodi. Kas õlle joomine oleks aidanud mul tõesti olla isaga sarnasem? Ei, aga aeg-ajalt me loome oma närvisüsteemis valesid assotsiatsioone (neuroassotsiatsioone), mis on seotud valu või naudinguga.

      Ühel päeval küsisin ma emalt „õllejooki”. Ta hakkas seletama, et see pole mulle kasulik. Ent kõigist ema püüetest mind veenda polnud kasu, kuna olin otsustanud ja teadsin, et isa puhul on asjad vastupidi, kui ema räägib. Me ei usu, mida kuuleme, vaid oleme kindlad, et meie tähelepanekud on õiged – ja ma olin sel päeval kindel, et õlle joomine on mu isiklikus arengus järgmine samm. Lõpuks ema taipas, et ilmselt lähen ma lihtsalt kuhugi mujale jooma, kui ta ei anna mulle unustamatut õppetundi. Niisiis ta ütles: „Hästi, tahad juua õlut nagu isa? Siis pead tõesti jooma õlut samamoodi kui isa.“ Ma ütlesin: „Noh, mida see tähendab?“ Ta vastas: „Sa pead kuus õlut ära jooma.“ Mina ütlesin: „Pole probleemi.“

      Ta ütles: „Sa pead selle siinsamas ära jooma.“ Kui võtsin esimese lonksu, tundus see vastik, mitte üldsegi selline, nagu olin oodanud. Muidugi ei tunnistanud ma seda, sest mu uhkus oli mängus. Niisiis võtsin veel paar lonksu. Pärast esimese õlle lõpetamist ütlesin: „Nüüd mulle tõesti enam ei mahu, ema.“ Ta vastas „Ei, võta veel üks“ ja avas purgi. Pärast kolmandat või neljandat õlut tundsin, et süda on paha. Kindlasti arvad ära, mis siis juhtus: ma oksendasin täis oma riided ja köögilaua. See oli vastik, ja samuti oli vastik selle koristamine. Ma seostasin kohe õllelõhna okse ja kohutava enesetundega. Õllejoomise tähendus ei seostunud mul enam intellektuaalse assotsiatsiooniga. Nüüd oli mul emotsionaalne assotsiatsioon närvisüsteemis, vaistu tasandil neuroassotsiatsioon – see juhtis mu edaspidiseid otsuseid. Selle tulemusena pole ma joonud enam lonksugi õlut!

      Kas sellisel seostamisel valu ja naudinguga on tõesti kestev efekt? Kindlasti. See negatiivne neuroassotsiatsioon õlle suhtes on mõjutanud paljusid otsuseid mu elus. See mõjutas seda, kellega ma koolis suhtlesin. See mõjutas seda, kuidas ma õppisin naudingut saama. Ma ei kasutanud alkoholi: ma kasutasin õppimist; ma kasutasin naeru; ma kasutasin sporti. Ma õppisin ka seda, et suurepärane on teisi inimesi aidata, niisiis sai minust koolis inimene, kelle juurde tuldi oma probleemidega, ja nende probleemide lahendamine pani nii neid kui ka mind ennast hästi tundma. Mõned asjad pole aastatega üldse muutunud! Narkootikume ei pruukinud ma samasuguse kogemuse pärast: kui käisin keskkoolis, tuli politseinik kooli ja näitas meile narkootikumide kasutamisega seotud filme. Ma vaatasin, kuidas inimesed narkootikume tarvitasid, ära vajusid, segi pöörasid ja aknast välja hüppasid. Juba noorukina hakkasin seostama narkootikume inetuse ja surmaga, niisiis ei proovinud ma neid ise kunagi. Mul vedas, et politseinik oli aidanud mul kujundada valuga seostuvaid neuroassotsiatsioone. Seepärast pole ma narkootikumide kasutamist võimalikuks pidanud.

      Mida sellest kõigest järeldada? Lihtsalt seda, et kui seostame mistahes käitumise või emotsionaalse mustri suure valuga, siis väldime neid, maksku mis maksab. Valu- ja naudinguassotsiatsioone ära kasutades saame muuta tegelikult kõike oma