Elu dementsusega. Angela Caughey

golfirajal Bruce’iga oli küll rabav, aga see ei kujutanud iseenesest mingit tegelikku probleemi. Mõnikord aga võivad varajase dementsuse ilmingud olla suisa ohtlikud.

      Pärast ema ja tädi hukkumist autoõnnetuses võttis vanim, viiekümnendates aastates poeg Jeffrey matuste korraldamise enda peale. Ta ei saanud hästi hakkama. Ta keeldus sel teemal rääkimast, sulgus endasse ja matustelt koju sõites jäi äkitselt seisma, põhjustades 10 kuni 12 auto ahelkokkupõrke. Tal polnud aimugi, miks ta järsku pidurdanud oli.

      Järgmise nelja aasta jooksul hakkas ta üha rohkem unes rääkima ja vintsklema voodis, mida ta jagas oma naise Janine’iga, andes tollele sageli võmmusid, mis näisid hästi sihitud, ehkki ilmselt ikkagi teadvustamata löökidena.

      Mõni aeg hiljem pihtis ta naisele, et ta ei ole kahel korral teadnud, pärast seda kui ta oli hakanud mingit tööd tegema, mida ta teha oli tahtnud. Janine käis peale, et mees räägiks asjast perearstile, vanale perekonnasõbrale, kes ütles, et Jeffreyl on depressioon, ja suunas ta stressinõustaja juurde. Too mees teatas lihtsalt, et need sümptomid on kõigile viiekümnendates aastates töötavatele ja väsinud meestele tüüpilised, ning Jeffrey keeldus selle nõustaja juurde tagasi minemast.

      Janine tundis, nagu oleks ta peksa saanud. Häbi tundes keeldus ta pärast poja abiellumist peatumast hotellis, et perekond ei saaks teada Jeffrey öisest vägivallatsemisest. Ta oli aina rohkem mures selle pärast, et mees keeldus tunnistamast tervise halvenemist, et ta ei tundnud mingit huvi naise ja tolle tegemiste vastu. Janine’i ärritasid ka meditsiinispetsialistid, kes väitsid, et mehega on kõik korras. Naine hakkas mõtlema juba lahkuminekust.

      Kui Jeffrey Melbourne’is käis, ei läinud ta üksinda välja, ei käinud isegi Melbourne’i kriketiplatsil (tema eluaegne unistus) ja kaotas üldse enesekindluse. Seda kuuldes kahetses Janine, et ta mehega kaasa polnud läinud, sest ilmselgelt oli mehe käitumisel mingi patoloogiline põhjus.

      Kirjeldatud juhul kulus aastaid, enne kui esimene arst üldse mingist dementsusest rääkis (Jeffrey põdes Lewy kehadega dementsust). Kahjuks on samasugune kogemus ka teistel peredel, kus on ilmnenud muidki häirivaid sümptomeid.

Segasusseisund, vähenenud enese eest hoolitsemise võime

      Paljude jaoks on olemas teine stsenaarium, kus pärast kõike varjanud abikaasa surma muutusid ellujäänud partneri unustamine ja segasusseisund üha ilmsemaks. Need inimesed võivad olla ohuks iseendale ja vahest ka kellelegi teisele.

      Francie ja tema abikaasa Joseph olid pühendunud ja lähedane vanapaar. Nad kolisid koos pensionäride külla korterisse, sest Francie’l olid hakanud ilmnema kognitiivse allakäigu märgid, aga kui Joseph kuus kuud hiljem suri, muutus Francie ilma temata hälbinud, ärrituvaks ja väga segaduses olevaks inimeseks. Ta poeg tegi kõikvõimaliku ema rahaasjade jälgimisel, kuid vaatamata poja jõupingutustele sattus varem kõrgel positsioonil olnud kompetentne ärinaine suurtesse probleemidesse. Nende avastamist raskendas veelgi see, et ema jäi endale kindlaks – ta ei taha ega vaja kellegi abi. Ta teiste täiskasvanud laste reaktsioonid varieerusid üha ilmsemate dementsussignaalidega nõustumisest kuni nende eitamiseni. Ka naise arst (geriaater) ei aidanud: ta ütles, et Francie näitab küll „eaga seotud unustamist“, kuid arsti arvates pole põhjust alarmiks.

      Pensionäride küla juhtkond oli aga Francie allakäigu pärast mures ja perekond palkas pärastlõunase hooldaja (Francie’le öeldi, et hooldaja on üksik naine ja vajab seltsi), aga õige pea kandis hooldaja ette äpardustest köögis ja ütles, et tema arust ei tohiks Franciet üldse üksi jätta. Kui küla juhtkond teatas lõpuks ultimatiivselt, et Francie peab lahkuma, viisid ta kolm tütart ema kolmenädalasele ringsõidule. Selle sõidu jooksul käitus ta tervikuna nii segaselt, et kõik – isegi kahtlejad – said aru: see allakäik oli midagi enamat kui pelk vananemine.

      Pärast koju naasmist ja kolmenädalast haiglas jälgimise all olemist diagnoositi tal Alzheimeri tõbi ning lõpuks läks ta turvalisse dementsete hooldekodusse, kus ta sõltus täielikult personalist. Perekond oli hämmastunud, et ema haiguse diagnoosimine nii kaua aega võttis, kuid kahtlustas, et tema sõltumatut (kangekaelsusega piirnevat) loomust arvestades oleks tema varasem sunnitud kolimine hooldekodusse põhjustanud talle ülimat ahastust.

      Enamiku eeltoodud juhtude puhul polnud areneva dementsusega inimesed teadlikud lähedaste murest ja jätkasid üsna pikka aega oma tavalist elu, vaatamata ligihiilivale haigusele.

      Tasub ergutada oma sõpru dementsusest rohkem teada saama, olgu siis osana üldisest elu tundmisest, ja otsima kahtluste korral juba varakult abi.

      Lisalugemist

      2. peatükk „Arst ja diagnoos“

      3. peatükk „Dementsusest kui haigusest arusaamine“

      4. peatükk „Teadasaamisega toimetulek“

      5. peatükk „Õiguslikud ja varalised asjad“

      7. peatükk „Meditsiinitöötajatega suhtlemine“

      9. peatükk „Toimetulek häiriva käitumisega“

      23. peatükk „Hallutsinatsioonid, pettekujutlused ja deliirium“

      24. peatükk „Agressiivsus“

      Teine peatükk

      Arst ja diagnoos

Ideaalsed viisid diagnoosini jõuda

      Teie ja inimene, kelle pärast muretsete, otsustate minna perearsti juurde pärast seda, kui olete näinud ja kogenud küllaldaselt, tajumaks, et mälukaotus ja/või teised sümptomid võivad olla midagi enamat kui ühekordne juhtum, aga siiski enne, kui elust on saanud võitlus. Te lähete koos: kaks pead on parem kui üks.

      Arst kuulab hoolikalt, teeb täieliku läbivaatuse ja koostab üksikasjaliku haigusloo. Ta tellib uuringud: füüsilised (veri ja uriin) ning psüühilised (mälu ja oskused). Ta hindab ka meeleolu ja emotsioone. Iga põhjalikum uuring võib hõlmata muu hulgas aju kuvamist, seljaajuvedeliku proovi või elektroentsefalograafiat (EEG, aju elektrilise aktiivsuse kontroll). Inimene võidakse suunata ka kliinilise psühholoogi juurde, kes testib kognitiivseid võimeid.

      Dementsus ei pruugi olla esimene sõna, mida arst ütleb. Ühe lihtsa testiga seda välja ei selgita ja igatahes on see välistav diagnoos – järeldus, milleni arstid võivad jõuda alles pärast teiste võimaluste, näiteks stressi või depressiooni kontrollimist (ja välistamist), sest need haigusseisundid võivad samuti tekitada mäluprobleeme. Nii et kui teid suunatakse psühhiaatri, mitte neuroloogi või geriaatri juurde, siis võib see aidata välistada teisi haigusseisundeid.

      Kui probleemiks on dementsus, on igaühe huvides seda võimalikult vara – ja võimalikult täpselt – diagnoosida. On olemas rahvusvahelised kliinilised kriteeriumid, mis aitavad arstidel seda teha. Nende hulgas on dementsuse juhend (Ühendkuningriik) ja Alzheimeri tõve diagnoosimise juhend (USA). Viimast uuendati 2011. aastal uurimistöös saavutatud edusammude põhjal.

      Kas see läheb paremaks?

      Dementsus ise on pöördumatu, kuid mõnel juhul võivad dementsuselaadsed sümptomid olla pöörduvad – kui need on põhjustatud narkootikumidest, alkoholist, hormoonide või vitamiinide tasakaalutusest või depressioonist, mitte niivõrd aju orgaanilisest haigestumisest.

      Kui esineb äkilisi muutusi, on tähtis midagi välistada, mitte aga eeldada, et need on osa vananemisest või olemasoleva dementsuse halvenemine. Ravi võib mõne mittepööratava dementsusevormi ilminguid vähendada või nende arengut aeglustada – see on veel üks põhjus, miks nõuda uuringute tegemist ja spetsiifilise diagnoosi otsimist.

      Vt ka 23. peatükk „Hallutsinatsioonid, pettekujutlused ja deliirium“, osa „Deliirium“.

      Allakäigurada

      Olenemata sellest, kas dementsus on diagnoositud või mitte, võib eriarst teie hooldatavat esimest korda kohates teha vaimse seisundi miniuuringu (MMSE) või mõne teise sõeltesti. Need näitavad, kus ja mil määral võib aju olla kahjustatud.

      Kui