Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

õlgil põrandala?

      Kalevi-taat, vanarauka,

      Oli külma ju kamberil,

      Tarretanud tubadele,

      Pikil õlgil põrandala.

      Pärast pikka pajatusta,

      Kui sai asju kuulutanud

      Riigi pärimise pärast,

      Langes Kalevide taati

      Pikil voodil põdemaie,

      Halasängil loksumaie,

      Ega tõusnud toetama,

      Jalgu alla paenutama.

      Eit pani sõle sõudemaie,

      Lepatriinu lendamaie:

      “Sõua, sõlge, jõua, sõlge,

      Lenna, lepatriinukene!

      Minge arsti otsimaie,

      Tuuletarka tallitama,

      Sõnatarka soovitama.”

      Sõlge sõudis seitse pääva,

      Lepatriinukene lendas

      Üle maa ja üle mere,

      Läbi kolme kuningriigi,

      Palju maad veel põhja rajal.

      Kesse vasta käidanesse?

      Nägi ta kuu tõusemaie,

      Tähte kannul kerkimaie.

      “Tere, kuu, tervise kaevu,

      Armas rammu allikas,

      Jõudude joajõgeda!

      Kas saab taati terve’eksa,

      Peaseb rauka voodi vangist?”

      Kuu küll kuulis kurval palgil,

      Ei ann’d vastust küsijale.

      Sõlge sõudis seitse pääva,

      Lepatriinukene lendas

      Üle maa ja üle mere,

      Läbi kolme kuningriigi,

      Palju maad veel põhja rajal;

      Lendas läbi metsasida,

      Küünra kullasta mägeda.

      Mis tal vasta tuldanesse?

      Nägi ta tähte tõusemaie,

      Ehatähte kerkimaie.

      “Tere, tähte, teravsilma,

      Nugissilma noorukene!

      Pajatele, taeva poega:

      Kas saab terveks taadikene,

      Peaseb rauka voodi vangist?”

      Tähte kuulis teravsilmal,

      Ei ann’d vastust küsijale,

      Tähte kustus taeva veerde.

      Sõlge sõudis seitse pääva,

      Lepatriinukene lendas

      Üle maa ja üle mere,

      Läbi kolme kuningriigi,

      Palju maad veel lõune poole,

      Lendas läbi laanesida,

      Seitse versta sinimetsa,

      Küünra kullasta mägeda.

      Mis tal vasta tuldanesse?

      Nägi ta pääva tõusemaie,

      Valgusküünla kerkimaie.

      “Tere, pääva, peiukene!

      Kuuluta mull’, kuldasilma,

      Pajatele, taeva poega:

      Kas saab terveks taadikene,

      Peaseb rauka voodi vangist?”

      Päike kuulis põlev-palgil,

      Ei ann’d vastust küsijale.

      Eit pani sõle sõudemaie,

      Lepatriinu lendamaie:

      “Sõua, sõlge, jõua, sõlge,

      Lenna, lepatriinukene!

      Minge arsti otsimaie,

      Tuuletarka tallitama,

      Sõnatarka soovitama,

      Manatarka meelitama!”

      Sõlge sõudis seitse pääva,

      Lepatriinukene lendas

      Üle maa ja üle mere,

      Läbi kolme kuningriigi,

      Palju maad veel põhja rajal;

      Lendas läbi laanesida,

      Seitse versta sinimetsa,

      Küünra kullasta mägeda.

      Kesse vasta käidanesse?

      Tuli vasta tuuletarka,

      Soomest vana sõnatarka,

      Kullamäelta Manatarka.

      “Tere, tere, ilmatargad!

      Kuulutage küsijale,

      Andke vastust palujale:

      Kas saab taati terve’eksa,

      Peaseb rauka voodi vangist?

      Juba küsisin kuulta,

      Pärisin ju pääva käesta,

      Tahtsin otsust tähe-pojalt, –

      Kõik need kolm ei kuulutanud.”

      Targad mõistsid, kostsid vasta,

      Kolmil keelil kõnelesid:

      “Mis on põuda põletanud,

      Nurmel palav närtsitanud,

      Kuude valge kolletanud,

      Tähte silma suretanud,

      Sest ei tõuse taimekesta,

      Ilutseva idukesta.”

      Enne kui sõlge sõudemasta,

      Lepatriinu lendamasta

      Koju jõudnud kuulutama,

      Oli Kalevide taati

      Koolel juba kolletanud.

      Linda, kurba leskenaine,

      Kurval meelel, leinakeelel

      Ikes leina-igatsusi,

      Nuttis närtsind kaasakesta,

      Puistas leinapisaraida

      Kolletanud kaasa sängi.

      Leinas kalli mehe surma

      Seitse ööd ilma uneta,

      Seitse pääva sööma’ata,

      Seitse koitu kurvastusel,

      Seitse eha leinavalus,

      Et ei nahka silmil’ saanud

      Ega lõppend laugelt pisar,

      Nutuvesi palgedelta,

      Piinakoorem hinge pealta.

      Linda, kurba leskenaine,

      Pesi külma surnukeha,

      Pesi teda pisarila,

      Pesi teda mereveela,

      Vihtles kallist vihmaveela,

      Loputeles lätteveela,

      Silis hiuksid armu-sõrmil,

      Silis hõbeharjadega,

      Kammis kuldakammidega,

      Miska enne näkineitsi

      Oma pääd oli sugenud.

      Pani siis selga siidisärgi,

      Sammetise surnurüüdi

      Kuldatoime kuue peale,

      Hõbevööda vammuksile,

      Pani alla udulinad,

      Kattis peale peened linad.

      Linda,