Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

märkamine

      Rohkemalt kui teiste külles

      Viimsel sündind võsukesel:

      Kes kui kallim pesamuna,

      Abielu äbarikku,

      Hilja pärast isa surma

      Veeres pääva valgusele.

      Praegu jälgi viimsest pojast,

      Mälestuse märkisida

      Laial mitmes kohas leida.

      Paigutie pajatakse

      Sohni nime rahva suussa

      Viimse võsukese kohta;

      Ehk küll suurem Eesti sugu

      Tänapääval tema kohta

      Muud ei oska nimeks mõista,

      Isenimeks ilmutada,

      Kui et igal kuulutusel

      Kalevipoega nimetab.

      Selle poja jälgedele

      Saavad jõed jooksemaie,

      Laened merel läikimaie,

      Tuulil pilved tuiskamaie,

      Õied tupesta tungima,

      Linnud ladvissa laulema,

      Käud kulda kukkumaie.

      Seda nooremada poega,

      Eesti endist valitsejat,

      Kiidab laulikute lugu,

      Tõstab vana jutusõna.

      Ehk kas kuskil küladessa,

      Üksikuila hurtsikuila

      Eesti poegi paisumaies,

      Tütterida tõusemaies:

      Kes ei vanemate suusta

      Muistepõlve mälestusi

      Kalevipojasta kuulnud?

      Mine, poega, Pärnumaale,

      Järgukesta Järvamaale,

      Astu Harju rajadele,

      Sõida Lääne luhadele,

      Veere Viru ranna ääre,

      Mine Pihkva piiredele,

      Taara tammiku tahaje,

      Aja hallil Alutaha,

      Kõrvil Soome sõrva poole:

      Igas paigas idanevad

      Kalevipoja sõnumed.

      Kastel tõustes kanarpikust,

      Udukuue ummuksesta

      Tungib Kalevi tunnistus

      Läbi tammitse tänava,

      Üle vaskise värava

      Kindla kalju keske’elta,

      Läbi raudamüürisida,

      Teraksesta tornisida.

      Tartumaal üksi tarretand

      Vanapõlve mälestused.

      Kui tuli õnnis õhtuke,

      Vaikne elu videvikku,

      Siisap Kalev salasõnul

      Ettekuulutuse kombel

      Eidekesel ilmutanud,

      Asja niida avaldanud:

      “Linda, kallis lillekene,

      Kulla kullerkupukene,

      Kes sa kevadisel käigil,

      Suvepääva sõuendusel

      Kangid poegi mulle kannud,

      Armupiimal paisutanud,

      Kätevarrel kiigutanud:

      Sina saad veel sügisela

      Õilmest kauna kasvatama,

      Tõrust tooma tammekesta.

      Linda, kallis kaasakene,

      Läänes kasvand lillekene,

      Tedremunast tõusnud tütar,

      Käid nüüd jälle pikil päivil

      Ootuspõlve rasket jalga,

      Vahetelles kingapaari

      Jalas iga hommikula,

      Et ei Tühi leiaks teeda.

      Lühikese aja varul

      Saad sa poega poetama,

      Kange lapse ilmal’ kandma;

      Saad teda rüppel ravitsema,

      Rinna lättel rammustama,

      Suu juures suisutama,

      Kätevarrel kiigutama.

      See’p see poega pesamuna,

      Äbarikku tallekene

      Sigidust saab lõpetama.

      Igaveste jumalate

      Enne peetud aru mööda

      Pea ei poega minu silmad

      Närtsi-põlves nägemaie;

      Siiski viimne võsukene,

      Sarja lõpetuse muna,

      Talve piirel kasvand taime,

      Peab mull’ kõiges määraliseks,

      Tegudes ja olles tõusma.

      Tulevpõlve suu peab kandma

      Tema nime mälestusi,

      Kange tööde kiitusida.

      Kui on poega meheks kasvand,

      Valitsuse voli võtnud,

      Siis saab õitsev õnne-aega,

      Rahupõli rahva keskel

      Eesti piiril idanema.

      Ma ei taha kuningriigi

      Volivalda vähändada,

      Lipi-lapi lahutada:

      Riik peab jääma jagamata

      Ühe poja voli alla,

      Kangemale kaitsevallaks.”

      Pikemalta pajatelles

      Ütles Kalev, vanarauka:

      “Jääb aga riiki jagamata

      Ühe poja päranduseks,

      Siis on tükil tugevusta,

      Suurel kivil kindelusta.

      Osad väetid, võimatumad

      Sööksid üksteist ise ära.

      Kasvab meheks noorem poega,

      Heitku liisku vendadega,

      Kesse rahva kaitsejaksa,

      Kuningriigi valitsejaks

      Nende seast saab tõusemaie.

      Jumalate juhatused,

      Taaralaiste tähändused

      Saavad asja sobitama

      Paremast’ kui meie arvud.

      Teised vennad veerenegu

      Võõra maade murudele,

      Kaljumaale kauge’ele, –

      Tehku toad tuule peale,

      Elud ilma ääre peale,

      Majad marjavarte peale,

      Kojad kobrulehtedele,

      Saunad pilve sõrva peale,

      Vihtelavad vihma alla.

      Maad on mitmemargalised,

      Taevas laia laiguline;

      Tugev leiab tuuletiivul,

      Leiab paksust pilvetesta,

      Kotkas kaljult pesapaika.

      Kanget meest ei köida köied,

      Pea ei