Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

halja muru alla,

      Kümne sülla sügavuseks;

      Sängiteles vilu sängi,

      Valmistatud voodiesse

      Kalli kaasa puhkamaie.

      Täitis sängi sõmeraga

      Maapinna kõrguseni,

      Halja muru rajadeni.

      Muru kasvis mulla peale,

      Aruheina haua peale,

      Kasteheina kaela peale,

      Punalilled palge peale,

      Sinililled silmadele,

      Kullerkupud kulmudele.

      Linda, kurba leskenaine,

      Leinas lahkund armukesta,

      Nuttis närtsind abikaasat;

      Leinas kuu, leinas kaksi,

      Kurtis tüki kolmat kuuda,

      Mõne pääva neljat kuuda,

      Lepitas leina nutuga,

      Kurbtust pisarkastega,

      Veerevala silmaveela.

      Linda, kurba leskenaine,

      Hakkas kiva kandemaie

      Haua peale hunnikusse;

      Tahtis teha tunnistähte

      Pärast-põlve poegadele,

      Tulev-aja tütardele:

      Kus on Kalevide kalmu,

      Vana taadi voodikene.

      Kes Tallinnas käidanessa

      Silmi oskas sirutada,

      Külap nägi kalmu küngast,

      Kuhu pärast-põlve rahvas

      Uhkeid hooneid ehitanud,

      Teinud kena kirikuda.

      Kohta praegu kutsutakse

      Tallinna toompäämäeks.

      Sealap vana Kalev puhkab,

      Uinub igavesta unda.

      Linda, kurba leskenaine,

      Mehe haua mälestuseks

      Kiva kokku kandenessa

      Oli ühel pääval pakku,

      Rasket raudakivi rahnu

      Kaugelt kannud kalmu poole.

      Kivi raske piinas pihta;

      Lesel jõudu lõppemisel,

      Rammu juba raugemisel,

      Veel oli kaunis tükki teeda,

      Tükki teeda, marka maada,

      Enne kui jõudis kalmule.

      Komistades künka vasta

      Väsind jalga viirastie:

      Kivi kippas libisema,

      Põrkas hiukse paeladesta,

      Sõlmil siutud silmuksesta

      Prantsti! jalge ette maha.

      Võind ei väsind lese võimu,

      Leina kurnal lõppend jõudu –

      Ootuspäevil raskejalgsel

      Kivi maasta kergitada,

      Teist kord sülle tõstanessa.

      Leske istus kivi otsa

      Väsimusta puhkamaie;

      Hakkas nutma haledaste,

      Leina kurbtust kustutama:

      “Oh, mis vilets vaene leske,

      Mahajäänud marjukene,

      Kes kui tuba toeta,

      Hooneseinad katukseta,

      Kui üks väli varjuta

      Iga tuule tuigutusel,

      Vete laente veeretaval

      Üksi ilmas peab elama,

      Üksi kurbtust kannatama!

      Lepasta lehed lähevad,

      Toomingast tuulil tuiskavad,

      Õunapuusta õilmekesed,

      Kasesta urvad kauvad,

      Alanevad haavadesta,

      Taganevad tammedesta,

      Varisevad vahterasta,

      Käbi kukub kuuskedesta,

      Pihlaka kobarad kauvad!

      Ei minu pidu parane,

      Ei minu elu ülene,

      Vähäne ei vaeva päävad,

      Pisarrohked piina päävad!”

      Linda nuttis, vaene leske,

      Leinapõlve pisaraida,

      Viletsuse silmavetta,

      Nuttis kaua kivi otsas,

      Kaljupakul kaebadelles.

      Silmalauge vesi valgus

      Laiaks loiguks lagedale;

      Loigust tõusis tiigikene,

      Tiigist jälle järvekene.

      Linda pisarate loiku,

      Lese leinanutu järve

      Võite näha tänapääval:

      Mis kui Ülemiste järve

      Laagna mäe peal laenetamas,

      Vetevoosi veeretamas.

      Kivi seisab järve kaldal,

      Kus peal leske leina nutnud,

      Pisaraida pillutanud.

      Nõnda oli ennemuiste

      Lese Linda silmaveesta,

      Leina-piina pisaratest

      Ülemiste järv ilmunud.

      Kui sa juhtud, vennikene,

      Järve kaudu teeda käies

      Linna poole liugumaie,

      Järvest mööda veeremaie:

      Puhka hobu järve kaldal,

      Kasta kõrvikese keelta,

      Viida aega kivi ääres,

      Mõtle muistelugusida,

      Kalevi-põlve käikisi!

      Vaata mälestuse-märki,

      Mis siin leske leinadessa,

      Kurba südant kustutelles

      Lagedale lahutanud

      Pääva paistel hiilgamaie!

      Juba jõudis pikka pääva,

      Ootuspääva õhtuele;

      Linda tundis tunnikesta,

      Tuskel tundi tulemaie,

      Kibedama kiirustama,

      Valusama veeremaie;

      Käskis sauna küttaneda,

      Sängi aset seadaneda,

      Halavoodit valmistada,

      Puhkepinki paigutada,

      Ohkejäri asutada.

      Küla eided kütvad sauna,

      Orjad kandvad kaevust vetta,

      Teised on sängi seademas,

      Pere pinki paigutamas.

      Nurganaine, nõrgukene,

      Tuhat kord käid toade vahet,

      Sada korda sauna vahet,

      Kümme korda kaevuteeda,

      Kaevust võttes karastusta!

      Käid sa vaene valu-sammul

      Ilma vööta, vöö käessa,

      Ilma