Tormiõde. Lucinda Riley

mul on õnnestunud ainsagi kriimuta välja tulla. Võib-olla on selle taga Poseidoni enda poolehoid, kui mütoloogilist analoogiat kasutada.”

      „Ja jätkugu seda veel kauaks,” pomisesin tulihingeliselt.

      „Ning nüüd räägi mulle oma eriskummalisest isast, kes jäi järjekorras viimaseks, aga pole sugugi vähem tähtis.” Theo silitas hellalt minu juukseid. „Millega tema elatist teenib?”

      „Ausalt öeldes ei tea meist keegi ka seda. Mis iganes see ka poleks, on ta sellel alal päris kindlasti väga edukas. Tema jaht Titaan on Benetti,” lisasin, püüdes panna Pa varanduse keelde, mida Theo mõistab.

      „Ohoo! Minu jaht on selle kõrval laste julla. Mis siis ikka, tuleb tunnistada, et oma paleedega maal ja merel oled sa salajane printsess,” narris Theo.

      „Muidugi on meie elu olnud muretu, aga Pa tahtis ilmtingimata olla veendunud, et me kõik suudame endale ise elatist teenida. Täiskasvanuna pole me kunagi saanud carte blanche kingitusi, välja arvatud juhul, kui need on olnud seotud hariduse omandamisega.”

      „Mõistlik mees. Nagu ma aru saan, oled sa temaga väga lähedane?”

      „Äärmiselt lähedane. Ta on tähendanud mulle … kõike ja samasugune on lugu minu õdedega. Mulle tundub, et meile kõigile meeldib mõelda, et just temal on isaga eriline side, aga tänu sellele, et meid kaht ühendab armastus purjetamise vastu, veetsin ma lapsepõlves palju aega temaga kahekesi. Ja ta ei õpetanud mulle ainult purjetamist. Ta on kõige heasüdamlikum ja targem inimene, keda ma eales olen kohanud.”

      „Nii et sa oled tõeline issi tütar. Paistab, et talle järelejõudmiseks tuleb mul kõvasti pingutada,” täheldas Theo ning ta hellitav käsi libises mu juustelt kaelale.

      „Aitab minust, nüüd tahan ma tundma õppida sind,” laususin, sest tema puudutus oli mu mõttelõnga sassi ajanud.

      „Hiljem, Ally, hiljem … Sa peaksid teadma, missugust mõju sinu hunnitu prantsuse aktsent mulle avaldab. Ma võiksin seda kuulata terve öö.” Theo ajas end küünarnukile, kummardus, et vajutada mu suule tugev suudlus, ning seejärel me rohkem ei rääkinud.

      3

      Järgmisel hommikul vahetult pärast seda, kui olime otsustanud purjetada Mýkonose saarele varusid täiendama, kutsus Theo mu päikesetekilt alla enda juurde komandosillale.

      „Tead, mis juhtus?” päris ta rahuloleval ilmel.

      „Mis siis?”

      „Ma lobisesin äsja raadio teel oma purjetajast sõbra Andyga, kes on oma katamaraaniga samuti siin kandis, ning ta tegi ettepaneku saada pärastpoole ühes lahesopis Delose lähedal kokku ja teha mõned napsid. Ta heitis nalja, et praegu on otse tema kõrval ankrusse heitnud üks kuradima suur superjaht nimega Titaan, järelikult pole meil võimalik tema katamaraani mitte märgata.”

      „Titaan?!” hüüatasin. „Oled kindel?”

      „Andy väitis, et see on Benetti, ja ma kahtlen, kas sinu isa jahil võiks olla teisik. Veel mainis ta, et äsja lähenes talle veel üks ujuv palee, ning kuna tal hakkas tekkima klaustrofoobia, seilas ta paar miili kaugemale nurga taha lahesoppi. Kas põikame teel Andy juurde korraks superjahi pardale ja joome sinu papsiga tassikese teed?” küsis ta minult.

      „Ma olen jahmunud,” vastasin siiralt. „Pa ei rääkinud mulle plaanist sellesse piirkonda purjetada, ehkki ma tean, et ta on alati armastanud seilata Egeuse merel.”

      „Tead, Ally, tõenäoliselt ei osanud ta arvatagi, et ka sina võiksid siia kanti sattuda. Kui me talle lähemale jõuame, võid ise binokliga üle kontrollida, kas tegu on ikka sinu isa jahiga, ning seejärel võime raadio teel kipriga ühendust võtta ja talle teatada, et tuleme neile külla. Oleks päris piinlik lugu, kui jaht poleks sinu isa oma ja me häiriksime mõnd Vene oligarhi, kelle laev on täis viina ja pidutsevaid prostituute. Muide, see on päris hea mõte.” Theo pöördus minu poole. „Ega su isa Titaani välja ei rendi?”

      „Mitte kunagi,” olin kindel.

      „Hästi, sellisel juhul, mu noor daam, võtke palun binokkel ja minge tagasi laevalaele mõnulema, teie ustav kapten aga hoiab rooli. Kui sa Titaani näed, anna mulle ülestõstetud pöialdega läbi akna märku ning mina saadan neile raadio teel sõnumi, et me läheneme.”

      Kui olin tagasi tekile roninud ja ootasin pingsalt, millal Titaan horisondile ilmub, mõtisklesin selle üle, missugused tunded võivad minus tekkida siis, kui omavahel kohtuvad mees, keda ma armastan üle kõige maailmas, ja mees, keda hakkan iga päevaga aina rohkem armastama. Püüdsin meelde tuletada, kas Pa üldse on minu eelmiste kallimatega kohtunud. Ehk olin talle kunagi siiski tutvustanud kedagi, kellega mul oli kerge armulugu Genfis konservatooriumis õppimise ajal, aga sellest oli möödas terve igavik. Tõele au andes polnudki minu elus senini olnud seda „ainsat ja õiget”, keda oleksin tahtnud Pa’le või pereliikmetele tutvustada.

      Kuni praeguse hetkeni …

      Kakskümmend minutit hiljem kerkis silmapiirile tuttav laevakuju ja ma jäin seda tähelepanelikult läbi binokli uurima. Päris kindlasti oli see Pa jaht. Keerasin end ringi, koputasin selja taha jääva kaptenisilla akna klaasile ja andsin Theole ülestõstetud pöialdega märku. Ta noogutas ja haaras raadiosaatja.

      Alla kajutisse läinud, sidusin tuulest sasitud juuksed korralikuks hobusesabaks ning tõmbasin selga T-särgi ja lühikesed püksid, äkitselt elevil mõttest, et saan käituda sama ootamatult kui tavaliselt isa ja üllatada vahelduseks teda. Tagasi kaptenisillal, küsisin Theolt, kas isa kipper Hans on raadiosõnumile vastanud.

      „Ei. Ma saatsin teele veel ühe sõnumi, aga kui me ka sellele vastust ei saa, ei jää meil vist üle muud kui riskida ja ette teatamata jahi juurde ilmuda. Huvitav.” Theo võttis binokli ja uuris Titaani läheduses seisvat teist laeva. „Ma tunnen Andy mainitud teise superjahi omanikku. Laeva nimi on Olümpos ja see kuulub mõjukale suurärimehele Kreeg Eszule. Selle mehe omanduses on kompanii Lightning Communications ja just see firma on spondeerinud paari purjekat, mille kapten ma olen olnud, nii et ma olen temaga mõned korrad kohtunud.”

      „Tõesti?” Kuuldu oli äärmiselt huvitav. Mingis mõttes oli Kreeg Eszu sama kuulus kui Elektra. „Milline ta välja näeb?”

      „Ütleme siis sedasi, et ma ei saa väita, justkui oleks ta minus sooje tundeid esile kutsunud. Ühel õhtusöögil sattusin tema kõrvale istuma ning ta rääkis terve õhtu ainult iseendast ja oma edusammudest. Tema poeg Zed on veelgi hullem – ärahellitatud rikas võsuke, kes arvab, et tänu papsi rahale võib ta kõigest puhtalt pääseda.” Theo silmadesse ilmus viha, mida ma polnud harjunud nägema.

      Teritasin kõrvu. See polnud esimene kord, kui mulle lähedane inimene mainis Zed Eszu nime. „On ta tõesti nii halb?”

      „Jah, nii halb,” kordas ta. „Ühel minu naissoost sõbral oli temaga suhe ja Zed kohtles teda nagu kõntsa. Igatahes …” Theo tõstis binokli uuesti silme ette. „Ma arvan, et me peaksime veel kord proovima Titaaniga raadio teel ühendust saada. Tundub, et jaht on liikuma hakanud. Miks sina ei võiks neile sõnumit saata, Ally? Kui su isa või tema kipper seda kuulevad, võivad nad su hääle ära tunda.”

      Seda ma ka tegin, aga vastust ei tulnud ja ma märkasin, et laev lisab kiirust ja sõidab meist kaugemale.

      „Kas üritame neid kätte saada?” küsis Theo, kui Titaan aina suurema kiirusega eemaldus.

      „Ma toon oma mobiili ja helistan otse Pa’le,” ütlesin.

      „Kuni sina helistad, panen mina mitu sõlme kiirust juurde. Kahtlemata on nad meist liiga kaugel, aga et ma pole kunagi varem üritanud kinni püüda superjahti, võib see päris lõbus olla,” teravmeelitses ta.

      Jätnud Theo Pa laevaga kassi-hiirt mängima, läksin alla kajutisse ja pidin seal uksepiidast kinni hoidma, sest Theo oli lisanud kiirust. Otsisin seljakotist üles mobiili, proovisin seda sisse lülitada ja jäin kannatamatult elutut ekraani põrnitsema. See vaatas mulle vastu nagu hüljatud lemmikloom, kellele olen unustanud süüa anda, ning ma taipasin, et aku on tühi. Sobrasin taas