Tormiõde. Lucinda Riley

Читать онлайн.
Название Tormiõde
Автор произведения Lucinda Riley
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2015
isbn 9789985340288



Скачать книгу

ja kihutasin täie kiirusega mööda järve edasi. Kui olin end viimaks ära kurnanud, heitsin kaljuse poolsaare varju väiksesse abajasse ankrusse.

      Ootasin, et mu mõtted liikuma hakkaksid ja äsja kuuldu mulle lõpuks ometi pärale jõuaks. Praegu oli mu mõttelõng nii sassis, et peas valitses täielik tühjus ja ma põrnitsesin millelegi mõtlemata üle vee nagu idioot. Ja soovisin, et mul oleks midagi, millest kinni haarata ja mis laseks mul juhtunut mõista. Teadvuse sasipundar keeldus tunnistamast masendavat fakti, et olukord on selline. Tõenäoliselt olin ma osalenud Pa Salti matustel … miks olin just mina olnud see, kes seda nägi? Kas sellel oli mingi põhjus? Või oli tegu kokkusattumusega?

      Pikkamööda mu südamelöögid aeglustusid, aju taaskäivitus ja lõpuks ometi jõudis kohale karm tõde. Pa Salt oli läinud ja ilmselgelt puudus sellel loogiline põhjendus. Kui mina, parandamatu optimist, tahtsin šokist üle saada, tuli mul seda tõsiasja tunnistada. Ometi oli mul tunne, et kõik harjumuspärased kriteeriumid, mida olin kasutanud nendel puhkudel, kui juhtunud oli midagi hirmuäratavat, seekord puuduvad, ei kehti või näivad vaid tühjade sõnakõlksudena, mille lein ja tõrge toimunut teadvustada justkui tõusuvesi minema uhtus. Adusin, et vahet pole, mis suunas mõistus mind juhib, tuttavad lohutust pakkuvad teerajad on kadunud ja mitte miski ei suuda iial leevendada valu, mida tekitab isa hüvasti jätmata lahkumine.

      Istusin kaua paadi ahtris ja mõtlesin, et maakeral on möödunud veel üks päev, millest tema osa ei saa. Ning sellele, et pean mingil moel leppima mind vaevava kohutava süütundega, sest seadsin esikohale oma õnne just siis, kui mu õed – ja Pa – mind meeleheitlikult vajasid. Olin elu kõige olulisemal hetkel nende usaldust petnud. Vaatasin üles taeva poole, pisarad mööda põski alla voolamas, ja palusin Pa Saltilt andestust.

      Neelasin paar lonksu vett, heitsin ahtrisse pikali ja lasin soojal meretuulel end paitada. Purjepaadi kerge õõtsumine mõjus nagu ikka rahustavalt ja mul õnnestus isegi tukastada.

      Peale olevikuhetke pole sul midagi, Ally. Ära seda kunagi unusta.

      Püüdsin seda meeles pidada, sest see mõttetera oli kuulunud Pa lemmikute hulka. Ja ehkki mu nägu lõi veel kord piinlikkusest hõõguma, kui nägin vaimusilmas, mida ma Pa viimase hingetõmbe ajal tõenäoliselt Theoga tegin – siinkohal pidin paratamatult võrdlema elu alguse ja lõpuga seotud protsesside vastuolulisust –, kinnitasin endale, et ei tema ega universumi jaoks pole vahet, kas ma jõin sel ajal teed või magasin sügavat und. Ma teadsin ka seda, et kõige rohkem oleks isa rõõmustanud selle üle, et leidsin endale Theo-suguse mehe.

      Tagasi Atlantise poole purjetades olin mõnevõrra rahunenud. Aga senini olin õdedele Pa laevaga juhusliku kohtumise kirjeldusest välja jätnud ühe infokillu. Teadsin, et pean sellest kellelegi rääkima, sest lootsin, et mõistan seejärel toimunut paremini ka ise.

      Nagu ikka suure õdede-vendade hulga puhul jagunes ka meie tervik mitmeks hõimuks: meie Maiaga olime vanimad ja seetõttu otsustasin pihtida talle.

      Laseri maabumissilla külge kinnitanud, läksin tagasi maja juurde ja mu rinda rõhunud raskus näis olevat vahepeal kaalu kaotanud. Muruplatsil kohtusin mulle vastu jooksnud hingeldava Marinaga ja ma tervitasin teda nukra naeratusega.

      „Ally, kas sa käisid Laseriga järvel?”

      „Jah. Ma vajasin aega, et pea selgeks saada.”

      „Sa jäid õige veidi hiljaks. Kõik su õed läksid just praegu järvele.”

      „Kõik?”

      „Maia välja arvatud. Tema sulges end Paviljoni, et tööd teha.”

      Vahetasime pilke, ja ehkki ma märkasin, kui rängalt Pa surm on ka Marinale mõjunud, armastasin teda selle eest, et ta meie mured ja toimetused alati esikohale seadis. Kahtlemata oli ta Maia pärast mures, seda enam, et minu meelest oli just Maia alati Marina lemmik olnud.

      „Ma olengi teel Maia juurde, et talle seltsi pakkuda,” laususin.

      „Sellisel juhul palun ütle talle, et varsti jõuab siia teie isa advokaat Georg Hoffman, kes soovib kõigepealt vahetada paar sõna minuga – mul pole aimugi, miks. Nii et Maia peab olema tunni aja pärast peamajas. Ja sina muidugi ka.”

      „Tuleme,” kinnitasin.

      Ma pigistas hellalt mu kätt ja hakkas tagasi peamaja poole minema.

      Paviljoni juurde jõudnud, koputasin tasakesi uksele, aga vastust ei tulnud. Teadsin, et Maia jätab ukse alati lahti, astusin sisse ja hõikasin teda. Elutuppa sisenenud, nägin õde, kes oli end diivanile kerra kerinud ja magas, täiuslikud näojooned lõdvestunud, läikivad tumedad juuksed loomulikuna ta pead ümbritsemas, justkui poseeriks ta fotosessiooni jaoks. Kui ma lähemale läksin, võpatas ta ärkvele ja ajas end istukile.

      „Anna andeks, Maia. Sa jäid vist magama.”

      „Tundub nii,” vastas ta punastades.

      „Ma kuulsin Ma’lt, et tüdrukud läksid järvele, ning otsustasin sinu juurest läbi astuda ja veidi juttu puhuda. Ega sul midagi selle vastu pole?”

      „Muidugi mitte.”

      Ilmselt oli ta sügavalt maganud, ja et talle toibumiseks aega anda, tegin ettepaneku teha meile tassike teed. Kui olime istet võtnud, auravad teetassid käes, märkasin, et mu käed värisevad, ja ma vajasin enne oma loo rääkimist midagi kangemat.

      „Külmikus peaks olema valget veini,” lausus Maia mõistva naeratusega ja suundus kööki mulle veini tooma.

      Võtsin pokaalist lonksu, kogusin julgust ja ütlesin, et olin kaks päeva tagasi Pa laeva lähedal Kreeg Eszu laeva näinud. Minu üllatuseks muutus Maia kahvatuks, ja ehkki ka mind vapustas tõsiasi, et Olümpos isa laevale nii lähedal oli – eriti veel pärast seda, kui sain teada, mis Titaanil juhtus –, näis kuuldu rablavat Maiat tunduvalt rohkem, kui olin osanud arvata. Nägin, et ta püüab enesevalitsust tagasi saada, üritab meie vestluse ajal jätta muljet, et kõik on korras, ning lohutada hoopis mind.

      „Ally, palun unusta seal olnud teine laev – see pole praegu oluline. Miskipärast rahustab mind teadmine, et sa sattusid just sellesse piirkonda, mille Pa oma matmispaigaks välja oli valinud. Ehk saame tõesti suvel ette võtta merereisi ja lasta vette pärja, nagu Tiggy välja pakkus.”

      „Kõige hullem on see, et ma tunnen end nii suure süüdlasena!” ütlesin äkitselt, suutmata kauem saladust hoida.

      „Miks?”

      „Sellepärast, et … need paar päeva merel olid niivõrd ilusad! Ma olin kohutavalt õnnelik, õnnelikum kui kunagi varem. Ning kui päris aus olla, siis ma ei tahtnud, et keegi mind kätte saaks, ja lülitasin mobiili välja. Aga sel ajal, kui mu telefon väljas oli, suri Pa! Just siis, kui ta oleks mind vajanud, polnud mind tema juures!”

      „Ally, Ally …” Maia istus minu kõrvale, lükkas juuksed mu näo eest eemale ja kiigutas mind hellalt oma käte vahel. „Mitte kedagi meist polnud tema kõrval. Ja ausalt öeldes olen ma veendunud, et seda Pa sooviski. Palun ära unusta, et mina elan siin, aga kui see juhtus, olin ka mina pesast välja lennanud. Ma sõnul poleks keegi saanud teda enam millegagi aidata. Ja seda tuleb meil kõigil uskuda.”

      „Jah, ma tean. Aga ikkagi on mul tunne, et oleksin tahtnud temalt nii palju küsida, nii paljudest asjadest rääkida, ja nüüd on ta läinud.”

      „Ma arvan, et me kõik tunneme sedasama. Aga vähemalt oleme me üksteise jaoks olemas.”

      „Jah, seda küll. Aitäh, Maia,” vastasin. „Kas pole hämmastav, et meie elu võib loetud tundide jooksul pea peale pöörduda?”

      „Jah, nii see on, ja muide,” jätkas ta naeratades, „varsti tahaksin ma teada sinu õnne põhjust.”

      Mõtlesin Theole ja teadmine, et oleme teineteist leidnud, lohutas mind. „Ma luban, et kunagi räägin sellest. Aga praegu on veel liiga vara. Kuidas sina end tunned, Maia?” pärisin teemat muutes.

      „Enam-vähem,” kehitas ta õlgu. „Olen ikka veel šokis nagu me kõik.”

      „Seda muidugi ning kindlasti