Tormiõde. Lucinda Riley

pardale astusin, et Küklaatide regatiks treeninguid alustada, olin aga seletamatul põhjusel närvis.

      Kui võistlused pihta hakkasid, polnud regatt ülearu pingutav, sest osalejate hulgas oli nii elukutselisi purjetajaid kui ka nädalalõppu veetvaid entusiaste, keda hoidis vee peal muinasjutuline võimalus seilata kaheksa päeva maailma ilusaimate hulka kuuluvate saarte vahel. Ja et tegu oli äärmiselt kogenud purjelaeva meeskonnaga, teadsin, et kõik ihkavad võitu.

      Theo meeskonnaliikmete noorus oli üldteada. Minu sõber Rob Bellamy ja mina, mõlemad kolmekümnesed, olime vanuse ja kogemuste poolest võistkonnas „seeniorid”. Olin kuulnud, et Theo eelistab värvata verinoori purjetajakarjääri alustavaid talente, et neid halbadest harjumustest võõrutada. Kuueliikmelise meeskonna ülejäänud liikmed olid varastes kahekümnendates: turske inglane Guy, vaoshoitud austraallane Tim ja pooleldi sakslane, pooleldi kreeklane Mick, kes tundis Egeuse merd nagu oma viit sõrme.

      Ehkki olin koostöövõimalusest Theoga elevil, polnud ma pimesi end temaga sidunud; olin ära teinud suure kodutöö ja kogunud „merede kuninga” nimelise mõistatuse kohta informatsiooni, surfanud netis ja vestelnud nendega, kes olid kunagi tema võistkonda kuulunud.

      Sain teada, et ta on britt ja õppinud Oxfordis, mis selgitas ka sõnalõppude söömist, aga tema internetiprofiilis oli kirjas, et tegu on Ameerika Ühendriikide kodanikuga, kes Yale’i ülikooli purjekameeskonna kaptenina on võistkonna palju kordi võidule viinud. Üks mu sõber oli kuulnud, et ta pärineb jõukast suguvõsast, teine aga, et ta elabki jahil.

      „Perfektsionist”, „kontrollifriik”, „ülinõudlik”, „tööhull”, „naistevihkaja” … Nõnda kõlasid ülejäänud kommentaarid, millest viimase autor oli samuti naispurjetaja, kes väitis, et teda oli Theo võistkonnas ignoreeritud ja halvasti koheldud, mis andis mulle viivuks mõtteainet. Aga ülekaalus oli lihtne väide:

      „Absoluutselt parim kipper, kelle käe all ma eales olen töötanud.”

      Juba esimesel päeval jahi pardal mõistsin, millega Theo on purjetajate lugupidamise ära teeninud. Ma olin harjunud lärmakate kipritega, kes karjusid vaheldumisi käsklusi ja solvanguid nagu pahas tujus peakokk köögis. Theo tasane suhtlemisviis oli nagu jumalik ilmutus. Meile korraldusi jagades rääkis ta vähe, küll aga jälgis ta meid eemalt. Kui päev läbi sai, kutsus ta meid enda juurde ja tõi rahulikul konkreetsel häälel täpselt välja meie tugevad ja nõrgad küljed. Ma mõistsin, et tal ei jäänud midagi kahe silma vahele, ning tema loomulik autoriteet sundis meid klammerduma iga kõlanud sõna külge.

      „Muide, Guy, regatiks treenides ei tohi hiilida salaja sigaretti tõmbama,” lisas ta meid vabaks lastes muigega.

      Guy punastas blondide juuste juurteni. „Sellel vennal on silmad kuklas,” pomises ta mulle, kui me jahilt maha marssisime, et enne õhtusööki duši all käia ja riided vahetada.

      Esimesel õhtul meie majutuspaigast koos ülejäänud meeskonnaliikmetega väljudes olin rõõmus, et otsustasin nende seltskonnas regatil osaleda. Jalutasime Náxose sadamakail, silmitsesime küla kohal kõrguvat tuledest valgustatud iidset kivist lossi ning valgeks lubjatud majade vahelt allapoole käänduvat tänavarägastikku. Sadamaesist palistavad restoranid kubisesid seilajatest ja turistidest, kes nautisid värskeid mereande ja tõstsid sageli ouzo-klaase. Leidsime ühest tagahoovist perefirmale kuuluva väikese toidukoha, kus olid logisevad toolid ja eri serviisidesse kuuluvad taldrikud. Kodune toit oli just see, mida vajasime pärast jahil veedetud pikka päeva, ning mereõhk oli minus tekitanud hundiisu.

      Silmanähtav nälg, mis mind moussaka’t ja suuri riisiportsjoneid õgima pani, kutsus esile meeste hämmingu. „Mis on? Kas te pole kunagi näinud söövat naist?” küsisin sarkastiliselt ja kummardusin ettepoole, et haarata veel üks pita.

      Theo andis minu aasimisse omapoolse panuse vaid paari põgusa mittemidagiütleva pilguga, aga loobus baaritretist ja lahkus kohe pärast õhtusööki. Õige pea järgnesin talle ka mina. Aastatepikkuse professionaalse purjetaja elu jooksul olin mõistnud, et ei soovi pealt vaadata vallatusi, mida poisid pärast pimeda saabumist korda saadavad.

      Järgmise paari päeva jooksul hakkasime Theo mõtlike roheliste silmade valvsa pilgu all sõbrunema ja meist sai kiiresti üksmeelne võimekas meeskond, misjärel minu imetlus tema meetodite vastu aina kasvas. Kui kätte jõudis meie kolmas õhtu Náxosel ja ma end pärast Egeuse mere kõrvetava päikese käes veedetud päeva eriti kurnatuna tundsin, tõusin õhtusöögilauast esimesena.

      „Sedasi, semud, mina lahkun.”

      „Mina samuti. Head ööd, sõbrad! Palun ärge homme pohmelliga pardale ilmuge,” ütles Theo minu järel restoranist väljudes. „Kas ma tohin sind saata?” küsis ta tänaval minu kõrvale jõudes.

      „Loomulikult,” olin nõus, aga tõmbusin äkitselt pingule, sest olime esimest korda omavahel.

      Jalutasime tagasi oma võõrastemaja juurde mööda kitsaid kiviplaatidega sillutatud tänavaid, mille ääres helendasid kuuvalgel siniste uste ja aknaluukidega majakesed. Püüdsin kogu hingest vestlust üleval hoida, aga et Theo panus piirdus mõne üksiku jahhi ja eiga, hakkasid tema sõnaahtrad vastused mind ärritama.

      Kui olime võõrastemaja fuajeesse jõudnud, pööras ta järsku näo minu poole. „Sa oled tõesti sündinud meremees, Al. Enamikule meeskonnaliikmetest annad sa silmad ette. Kes sind õpetas?”

      „Isa,” vastasin komplimendist üllatudes. „Kui ma päris pisike olin, viis ta mind sageli Genfi järvele purjetama.”

      „Ah et Genfi järvele. Sealt siis tulebki sinu prantsuse aktsent.”

      Valmistusin tüüpiliseks ütle-prantsuse-keeles-midagi-seksikat-stiilis kommentaariks, mida ma tavaliselt meestelt kuulsin, kui vestlus sellesse punkti jõudis, aga see jäi tulemata.

      „Sinu isa pidi olema kuradima hea meremees – igatahes on ta su hiilgavalt välja õpetanud.”

      „Aitäh,” laususin relvituna.

      „Mis tunne on olla ainus naine pardal? Ehkki ma olen kindel, et sinu jaoks pole see esimene kord,” lisas ta kiiruga.

      „Ausalt öeldes ma ei mõtle selle peale.”

      Pilk, mille ta mulle läbi sarvraamidega prillide heitis, oli läbinägelik. „Tõesti? Anna andeks, et ma seda ütlen, aga minu arust mõtled. Ma tajun, et mõnikord pingutad sa selle kompenseerimiseks üle ja teed seetõttu vigu. Ma soovitan sul end lõdvaks lasta ja iseendaks jääda. Mis siis ikka, head ööd.” Ta naeratas põgusalt ja astus valgete kiviplaatidega kaetud trepist üles oma toa poole.

      Sel ööl kitsas voodis und oodates panid valged tärgeldatud linad mu naha sügelema ja tema kriitika mu põsed hõõguma. Oli see siis minu süü, et professionaalsetel purjekatel olid naised ikka veel haruldane või – nagu mõned mu meessoost võistkonnakaaslased oleksid kahtlemata väljendunud – uudne nähtus? Ja kes see Theo Falys-Kings oma arust oli?! Mingi rahvalik hingetohter, kes rändab ringi ja analüüsib inimesi, keda pole tarvis analüüsida?

      Olin alati arvanud, et saan naine-meeste-maailmas-probleemiga hästi hakkama, ning suutsin üle olla sõbralikest pilgetest ja nöögetest enda kui naissoo esindaja aadressil. Olin tööelus rajanud enda ümber vääramatu müüri ja loonud kaks erinevat isiksust: kodus „Ally”, tööl „Al”. Jah, sageli oli see raske ja ma olin õppinud keelt hammaste taga hoidma, eriti nendel puhkudel, kui kommentaarid olid rõhutatult seksistliku iseloomuga ja viitasid minu eeldatavale blondiinikäitumisele. Olin selliste märkuste tõrjumisse suhtunud erilise tõsidusega, silunud punakaskuldsed kiharad üle pea ja köitnud tugevaks hobusesabaks ega kasutanud kübekestki meiki, et rõhutada silmi või varjata tedretähne. Ning purjekal töötasin ma täpselt sama kõvasti kui mehed – ehk isegi kõvemini, mõtlesin sisimas vihast vahutades.

      Nördimusest ikka veel unetuna meenusid mulle isa sõnad, et enamjaolt on ärritus, mida oma isiku kohta tehtud tähelepanekute tõttu tuntakse, tingitud sellest, et kuuldus on terake tõtt. Kui öötunnid edasi venisid, pidin endale tunnistama, et tõenäoliselt on Theol õigus. Ma ei olnud „mina ise”.

      Ka