Tormiõde. Lucinda Riley

kelle arvamust ma pole kunagi eriti objektiivseks pidanud –,” alustas ta, „väitis kord, et naised võiksid valitseda maailma, kui nad vaid oskaksid rõhutada oma tugevaid külgi ega üritaks mängida mehi. Võib-olla peaksid ka sina sinnapoole püüdlema.”

      „Sinul kui mehel on lihtne seda öelda, aga kas su isa on kunagi töötanud keskkonnas, kus domineerivad eranditult naised? Ja kui ta oleks seda teinud, kas ta siis oleks suutnud jääda „iseendaks”?” vastasin sedamaid pahasena selle üle, et mulle õpetussõnu jagati.

      „Õige tähelepanek,” nõustus Theo. „Aga ehk oleks veidi abi sellest, kui ma edaspidi kutsuksin sind Allyks. See nimi sobib sulle tunduvalt paremini kui Al. Ega sul midagi selle vastu pole?”

      Enne, kui ma vastata jõudsin, jäi ta ootamatult seisma maalilisel sadamaesisel, kus väikesed kaluripaadid õõtsusid suuremate jahtide ja mootorlaevade vahel ning vastu paadikeresid loksus tuulevaikne rahu sisendav meri. Märkasin, et ta on pilgu taeva poole pööranud ja nuusib silmanähtavalt laienenud ninasõõrmetega õhku, justkui sooviks teada saada, millise ilma võib kaasa tuua koidik. Olin näinud, et midagi sellist teevad väga vanad meremehed, ning turtsatasin, sest mu vaimusilma ette kerkis pilt Theost kui igivanast hallipäisest merehundist.

      Ta keeras end hämmeldunult naeratades minu poole. „Mis sulle nalja teeb?”

      „Mitte miski. Ja kui sa mind Allyks kutsudes end paremini tunned, siis palun.”

      „Tänan. Lähme nüüd võõrastemajja tagasi ja proovime sõba silmale saada. Ma olen homseks ette valmistanud raske päeva.”

      Sellelgi ööl vähkresin unetult ja ketrasin mõttes meie vestlust. Mina, kes ma tavaliselt magan nagu nott, eriti treeningul või võistlustel.

      Aga Theo nõuannetest polnud põrmugi kasu, sest järgmistel päevadel tegin mitu tobedat viga, mis tekitasid minus tunde, et olen uustulnuk, mitte professionaal. Pragasin endaga päris korralikult, kuid naljakas oli see, et ehkki meekonnakaaslased mind heasüdamlikult tögasid, ei kuulnud ma Theolt ainsatki kritiseerivat märkust.

      Viiendal õhtul olid mulle üldjuhul võõrad räpakad eksimused paisutanud mu kohmetuse ja segaduse selliste mõõtmeteni, et ma ei läinud isegi ülejäänud võistkonnaga õhtust sööma. Istusin hoopis võõrastemaja pisikesel terrassil ning sõin lahke omaniku pakutud saia, fetajuustu ja oliive. Uputasin oma mured kangesse punasesse veini, mida naine mulle pokaali kallas, aga mitme klaasitäie järel tekkis mul tõsine iiveldus ja enesehaletsus. Just siis, kui olin end vaarudes laua tagant püsti ajanud ja kavatsesin magama minna, jõudis terrassile Theo.

      „Kas kõik on korras?” päris ta prille ninajuurele libistades, et mind selgemini näha. Põrnitsesin silmi kissitades vastu, aga tema piirjooned olid seletamatul kombel ähmaseks muutunud.

      „Jah,” vastasin rõhutatult, aga vajusin kähku uuesti istuma, sest kõik, millele ma püüdsin keskenduda, hakkas mu silme ees õõtsuma.

      „Teised olid sinu pärast mures, sest sa ei ilmunud õhtusöögile. Ega sa ometi haige pole?”

      „Ei.” Tundsin kurgus kõrvetavat sapimaitset. „Kõik on korras.”

      „Kuule, sa võid öelda, kui sa haige oled, ning ma vannun, et ei tee sulle etteheiteid. Kas ma tohin istuda?”

      Ma ei vastanud. Tegelikult taipasin, et ei suuda seda teha, sest pidin võitlema iiveldusega. Ta istus sellest hoolimata minu vastu plasttoolile.

      „Milles siis asi on?”

      „Mitte milleski,” õnnestus mul välja pigistada.

      „Ally, sa oled kohutavalt kahvatu. Oled kindel, et pole haige?”

      „Ma … Vabandust.”

      Nende sõnade juures ajasin end vaevaliselt püsti, aga hädavaevu terrassi nurgani jõudnud, hakkasin üle serva kõnniteele oksendama.

      „Vaeseke.” Tundsin, et kaks kätt võtavad mul tugevalt piha ümbert kinni. „Tundub, et sinu tervis pole sugugi korras. Ma aitan su tuppa. Mis numbris sa oled?”

      „Minuga on … kõik superhästi,” pomisesin tobedalt, äsja juhtunust tõelises šokis. Ja seda oli pealt näinud Theo Falys-Kings, kellele ma mingil veidral põhjusel tahtsin iga hinna eest muljet avaldada. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades poleks olukord saanud olla hullem.

      „Lähme!” Ta tõstis mu lõdva käe üle oma õla ja pooleldi kandis mu ülejäänud hotellikülaliste põlastavate pilkude alt mööda.

      Kui olime minu tuppa jõudnud, oksendasin veel paar korda, aga vähemalt klosetipotti. Iga kord, kui ma nähtavale ilmusin, ootas Theo mind vannitoa ukse juures ja oli valmis mu tagasi voodisse aitama.

      „Ausalt,” oigasin, „ma luban, et hommikuks olen jälle terve.”

      „Seda oled sa oksehoogude vahel väitnud viimased kaks tundi,” ütles ta pragmaatiliselt mu otsmikult jaheda niiske käterätikuga kleepuvat higi pühkides.

      „Mine magama, Theo” pomisesin jõuetult. „Tõsijutt, kõik on hästi. Ma pean end lihtsalt välja puhkama.”

      „Varsti lähen.”

      „Aitäh, et sa minu eest hoolitsed,” sosistasin, kui mu silmad hakkasid kinni vajuma.

      „Pole tänu väärt, Ally.”

      Enne magamajäämist paar sekundit poolunes kahe maailma vahel hõljudes tundsin, et naeratan. „Ma vist armastan sind,” kuulsin end lausuvat ja vajusin teadvusetusse.

      Ärkasin järgmisel hommikul nõrgana, aga mu enesetunne oli parem. Voodist välja ronides komistasin otsa Theole, kes oli võtnud lisapadja ja magas põrandal kägaras sügavat und. Sulgesin vannitoa ukse, vajusin vanniservale istuma ja äkitselt meenus mulle, mida ma eelmisel õhtul olin mõelnud – või, jumal hoidku, olin ma seda tõepoolest öelnud?

      Ma vist armastan sind.

      Kust, pagana pihta, see veel oli tulnud? Või olin ma näinud unes, et ütlesin seda? Lõppude lõpuks oli mul olnud kohutavalt halb ja ma võisin vabalt nägemusi näha. Jumal hoidku, loodetavasti just nii see oli, oigasin vaikselt, pea käte vahel. Aga … kui ma polnud neid sõnu välja öelnud, miks ma siis neid nii selgelt mäletan? Loomulikult olid need naeruväärsed ega vastanud tõele, aga Theo võis arvata, et ma mõtlesin öeldut tõsiselt. Mida ma ei saanud ju ometi teha.

      Viimaks ilmusin ujedalt vannitoa uksele ja nägin, et Theo valmistub lahkuma. Kui ta ütles, et läheb oma tuppa duši alla ja tuleb mulle kümne minuti pärast järele, et mind hommikusöögile viia, ei suutnud ma talle silma vaadata.

      „Tead, Theo, mine parem üksi. Ma ei taha riskida.”

      „Ally, sa pead midagi sööma. Kui sul ühe tunni jooksul söök sees ei püsi, ei saa ma sind kahjuks lubada jahi pardale enne, kui sinuga taas kõik korras on. Sa ju tunned reegleid.”

      „Olgu,” nõustusin õnnetult. Kui ta läinud oli, soovisin kogu südamest nähtamatuks muutuda. Mitte kunagi varem polnud ma kogu hingest tahtnud viibida kusagil mujal.

      Viisteist minutit hiljem astusime koos terrassile. Ülejäänud meeskonnaliikmed istusid juba lauas ja silmitsesid meid kõikemõistva muigega. Oleksin tahtnud neile kõigile paraja obaduse anda.

      „Allyl on kõhuhädad,” teatas Theo, kui olime istet võtnud. „Aga Rob, mulle tundub, et ka sulle kuluks iluuni ära.” Terrassile kogunenud võistkonnaliikmed itsitasid ja silmitsesid Robi, kes kohmetult õlgu kehitas, Theo aga jätkas rahulikult planeeritud treeningu tutvustamist.

      Istusin vaikides ja olin tänulik, et ta oli teemat vahetanud, kuid tajusin, mida mehed mõtlevad. Naljakas oli see, et nad kõik eksisid. Ma olin andnud endale tõotuse, et ei maga iial ühegi oma meeskonnakaaslasega, sest teadsin, kui kiiresti võib üks naine tihedalt läbipõimunud purjetamismaailmas halva kuulsuse osaliseks saada. Ja nüüd tundus, et just see oligi minuga juhtunud, ilma et oleksin selleks põhjust andnud.

      Aga vähemalt hommikusöögi suutsin ma kõhus hoida ja mind lubati pardale. Sellest hetkest alates pingutasin kõigest