Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

valutama. Olgu pealegi, selle peksmise oli ta suurel määral ise välja kutsunud. Ta ei hakkaks vastupidist väitma. Aga mis oleks juhtunud, kui Fry poleks ust lahti saanud? Oleks juhtunud surnud Rudy, vaat mis.

      Ta jäi mõneks ajaks tukkuma. Kõhus vulksus sealne vähene vedelik. Ta ei teadnud kindlalt, kui palju kell võiks olla; ilmselt palju, kuigi ilma toitu toova Fry naasmiseta oli päev kaotanud oma rütmi. Tal poleks olnud midagi mõne raamatu vastu, et sellega endale tegevust anda, kui kambris oleks olnud valgust, et kirja näha, või kui ta oleks üleüldse lugeda osanud – kuid ta ei osanud, sest polnud iial aru saanud, mis mõtet sellel oleks.

      Kuradima Gordon Eustace.

      Märkamatult möödus veel teatav aeg. Tema meeled hõljusid parajasti unelaine harjal, kui hirmuvõpatus ta virgele ajas.

      Kusagil väljas kisendas naine.

      Aken paiknes kõrgel; et nina üle aknalaua upitada, oli Rudy sunnitud kikivarvule tõusma ja trellidest kinni haarama. Nüüd oli helisid – laske, hüüdeid ja kriiskeid – juba rohkesti. Aknast tormas mööda tume inimkuju ja siis veel kaks.

      „Hei!” hõikas Rudy neile järele. „Hei, ma olen siin!”

      Midagi toimus ja hea see midagi ei olnud. Ta hüüdis veel veidi aega, kuid keegi ei peatunud ega isegi mitte vastanud talle. Kisa kustus ja algas siis uuesti ning valjemana kui varem, sest karjus palju inimesi korraga. Võib-olla polegi nii hea mõte rääkida kellelegi, kus ma olen, mõtles Rudy. Ta laskis trellid peost ja taganes aknast kaugemale. Toimus seal siis mis tahes, aga ta oli lõksus nagu purgis rott. Parem lihtsalt lõuad pidada.

      Maailm jäi uuesti vaikseks. Läks mööda vahest minut, kui Rudy kuulis, et hoone välisuks tehti lahti. Ta langes põrandale ja vingerdas nari alla. Tooli kriuksumine, jalgade lohistamine ja sahtli avamine – keegi otsis midagi. Siis Rudy kuulis võtmekõlinast, mis see oli.

      „Šerif?”

      Vastust ei tulnud.

      „Asešerif Fry? Kas see oled sina?”

      Koridor täitus pehme rohelise valgusega.

      Selsamal ajal tungis Texases Mysticu asunduses maa seest välja kolm viiruskit.

      Kauna liikmed ilmusid nähtavale üksikute järkudena nagu nukust arenevad valmikud – kõigepealt hakkasid paistma küüniste pärlmutrina läikivad otsad ja siis pikad peenikesed sõrmed ning seejärel purskas maapind kõrvale, paljastades tähtedele nende kitsad ebainimlikud palged. Nad tõusid püsti, raputasid endalt mulla nagu koerad ja sirutasid oma uniseid ihuliikmeid. Nad vajasid üht viivu, et olukorda hinnata. Oli öö. Nad viibisid põllul. Põldu oli äsja küntud. Esimesena väljus kauna võimukaim liige lesest poepidaja George Pettibrew; teisena tuli linna sepp Juno Brand; kolmas oli üks Hunti asundusest pärit neljateistaastane tütarlaps, kes võeti kaasa neli ööpäeva tagasi, kui ta oli oma perekonna talus keset ööd välikäimlasse lippamas. Viiruskite varasemad identiteedid ei olnud võimelised nende mälestustesse tõusma, sest neil ei olnudki mälestusi; oli ainult ülesanne ja ei miskit muud.

      Nad nägid talu elumaja.

      Korstnast tõusis laisa ja keerulise pöörisena suitsu. Nad tegid hoonest mõõtu võttes tiiru selle ümber. Uksi oli majal kaks – eesmine ja tagumine. Ehkki nende loomuses ei olnud vaevata ennast ei uksega ega inimeste peenutseva kombega selle lingile vajutada, tegid nad siiski just nimelt seda, sest nii oli neid kohustatud tegema.

      Nad astusid sisse. Nad lasksid oma meeltel majas ringi liikuda. Teiselt korruselt kostis üks häälitsus.

      Keegi norskas.

      Esimene viirusk – see alfa – hiilis trepist üles. Tema liigutused olid nii õhkõrnad, et isegi põrandalauad ei kriiksunud; ta lihtsalt läbis õhku. Sellest ülemise korruse toast paistis nõrka valgust, mida levitava laterna olid maja asukad ööseks puhkama heites hooletult põlema jätnud. Suures voodis magas kaks inimest – mees ja naine.

      Viirusk kummardus naise kohale. Naine lebas vasakul küljel, üks käsi patjade alla kõverdatud ja teine paljalt tekil lamamas. Tema nahk kumas laterna mahedas valguses hõrgult. Viirusk avas lõuad ja langetas näo tema juurde. Ülinõrk piste, hammaste õrn libistamine tibatillukestesse ihupooridesse ja tehtud see oligi.

      Naine liigutas ennast, ohhetas ja keeras teisele küljele. Võib-olla ta nägi unes, et kärbib roose ja üks okas torkas teda.

      Viirusk läks teisele poole voodit. Mehel olid katmata ainult pea ja kael. Ühtlasi tajus viirusk, et mees, kelle norsked lurisesid rögaselt, ei maga nii sügavalt kui naine. Viirusk kummardus ja kallutas pead, otsekui kavatseks ta meest suudelda.

      Mehe silmad vilksatasid lahti. „Kuradi päralt!”

      Ta surus ühe peo vastu viiruski laupa, et teda tagasi hoida, teise aga ajas padja alla. „Dory!” karjus ta, „Dory, ärka üles!” Viirusk tardus jahmatusest paigale – nii ei pidanud need asjad ju minema. Ja see nimi Dory. Nimi trügis talle vägisi ajju. Kas ta tunneb mõnda Doryt? Äkki tunneb ta ka seda meest? Kas need kaks ei kuulunud kunagi inimestena tema ellu? Ja mis asi see on, mille järele mees käe padja alla küünitas?

      See oli püstol. Mees torkas relvaraua röögatades viiruskile suhu, surus rauaotsa vastu suulage ja tulistas.

      Kõuekärgatus, kaarjas verejuga ja läbi koljupõhja paiskudes lage määriv viiruski ajuaine. Keha vajus surnult tahapoole. Naine oli nüüd ärkvel, kuigi õudusest liikumatu, ja kisendas täiest kõrist. Teised viiruskid tõusid hüpetega trepist üles. Mees lükkas laiba eest ja tulistas esimese suunas, kes uksest sisse tormas. Tegelikult ta ei sihtinudki enam. Ta lihtsalt vajutas päästikule. Kolmas lask läks küll üldiselt pihta, kuid see oligi kõik. Veel kaks lasku ja löökraud langes tühjale pesale. Üks viirusk hüppas ettepoole ning mees kahmas petrooleumilambi, mis oli esimene talle ette jäänud asi, ja virutas selle ründajate poole.

      Ta oli täpselt sihtinud. Viirusk lahvatas leegitsedes põlema.

      Ja siis põles kõik.

      See tunne tabas Amyt nagu rusikahoop kõhtu. Ta vajus kooku, aiakühvel kukkus tal käest ning ta langes käpuli mullale.

      „Amy, kas te ei tunne ennast hästi?”

      Carter põlvitas tema kõrvale. Amy püüdis vastata, kuid ei suutnud. Tal oli hing rindu kinni jäänud.

      „Kas teil valutab kusagilt? Rääkige mulle, mis on viltu.”

      Caleb Jaxon ärkas selsamal hetkel häiriva suitsulõhna peale. Ta oli saatnud selle öö mööda ukse kõrval toolil istudes, George’i püstol laual ja püss süles. Esimene mõte oli see, et põleb tema enda maja; ta ajas ennast nõksatades sirgu, kabuhirm kehas tuikamas. Aga ei, siin toas oli kõik korras; lõhn tuli kusagilt mujalt. Ta haaras püstoli ja astus välja. Läänekaares lõõmas taevas mäeharja taga tulepaistest.

      „Ma palun, preili Amy,” ütles Carter. „Te ajate mulle hirmu nahka.”

      Amy värises; ta polnud võimeline rääkima. Ta tundis selleks liiga suurt valu ja hirmu. Nii paljud ja ühekorraga. Lõpuks sai ta hingata; õhk voolas kopsudesse tagasi.

      „Hakkaski peale.”

      VI

      NULLTUND

      Pealtnäha kustunud tuli tukub sageli tuha all.

PIERRE CORNEILLE, „RODOGUNE”

      49

      Kohe pärast päikesetõusu raputas Caleb Pimi õlast.

      Tatumite juures on midagi juhtunud.

      Naine virgus jalamaid ja ajas end istuli. Mis?

      Caleb ajas mõlema käe sõrmed harali ja ringutas rinna ees: Tulekahju.

      Pim lükkas teki pealt. Ma tulen sinuga kaasa.

      Jää siia. Ma lähen vaatama.

      Ta on minu sõbranna.

      Pim pidas muidugi silmas Doryt.

      Hea küll, teatas