Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

see on, mida ma näen?” ütles Sara. „Ahaa – kaks kõige viletsamat hobust, kes on eales minu pilgu alla sattunud.”

      Mehed tulid sadulast alla. Hollise rässakas kaaslane kandis küll tunkesid, kuid särki tal seljas ei olnud. Tema juuksed olid pikad ja valged. Näos oli tal midagi riukalikku. Hollis ja see mees vahetasid mõne sõna ja surusid teineteisel kätt ning mees kõndis minema.

      „Kes see sinu sõber on?” küsis Sara.

      Hollis sidus hobuseid etikukäsipuu külge. „Lihtsalt üks tuttav vanast ajast.”

      „Minu kaasa, ma arvasin, et me kõnelesime veoautost.”

      „Nojah, autost jah. Tuleb välja, et veoauto maksab korralikku raha. Ja ka bensiini sama hästi kui ei ole. Plusspoolele kuulub see, et Dominic andis hobuseriistad kaasa tasuta, nii et lausa pennita me praegusel hetkel siiski ei ole.”

      „Dominic. Sinu ilma särgita sõber.”

      „Ta oli mulle ühe teene võlgu.”

      „Kas ma peaksin küsima, mille eest?”

      „Tõenäoliselt oleks parem, kui sa ei küsiks.”

      Nad läksid majja tagasi, eemaldasid osa kraamist, ladusid ülejäänu sadulapaunadesse ja kinnitasid paunad hobuste selga. Hollis võttis mära ja Sarale jäi ruun. Tema sai parema looma, kuigi mitte just palju parema. Viimati oli ta küll istunud hobuse seljas palju aastaid tagasi, kuid ratsutamise tunne tekkis automaatselt ja puudutas füüsilise mälu mingisugust sügavat keelt. Sara kummardus sadulas ettepoole ja patsutas hobust kolm korda kindla käega kaelale. „Sa polegi nii hädine vanur, ega ju? Võib-olla ma olin sinu vastu liiga karm.”

      Hollis vaatas üles. „Anna andeks, aga kas sa rääkisid minuga?”

      „Rahu-rahu, kullake,” ütles Sara.

      Nad ratsutasid tasapisi linnaväravani ja laskusid nõlvast alla. Õhtueelse päikese all rühmasid põldudel hajusad töölised. Siin-seal rippus senimaani lõdvalt vardas varje asukohta tähistav lipuke; orupõhjast kerkisid häirepasunate ja snaiprilavadega varustatud vahitornid, mis olid juba aastaid mehitamata.

      Oranži vööndi välisserval hargnes tee kaheks – läänepoolne haru viis jõeäärsetesse asundustesse, idaharu Comforti ja naftatee poole. Hollis peatas hobuse ja võttis vöölt välipudeli. Ta jõi ja andis pudeli edasi Sarale. „Kuidas vanuri käsi käib?”

      „Ta on laitmatu härrasmees.” Sara kuivatas käeseljaga suud ja osutas välipudeliga itta. „Kellelgi paistab tuli takus olevat.”

      Ka Hollis nägi kiiresti linna poole sõitva auto kobrutavat tolmusaba.

      „Eks vaatame, kas ta vahetab selle hobuste vastu,” sõnas Hollis naljatamisi.

      Sara uuris teda viivu, lastes pilgul üles-alla käia. „Ma olen sunnitud ütlema, et sa näed seal sadulas päris esinduslik välja. See meenutab mulle veidi minevikku.”

      Hollis kummardus ette ja toetus mõlema käega sadulakorjule. „Tead sa, mulle meeldis vaadata, kuidas sa ratsutad. Kui ma olin valves päevases vahetuses, siis ma ootasin vahel seni müüril, kuni sa koos karjaga tagasi tulid.”

      „Kas tõesti? Seda ma ei teadnudki.”

      „Ma tunnistan, et üksjagu piilumise moodi see ju oli.”

      Sara tundis ennast äkitselt õnnelikuna. Tema näole ilmus paljude päevade järel esimene naeratus. „Noh, mida sa sinna parata said.”

      „Ma ei olnud ainus. Mõnikord tõmbasid sa rahvast kokku lausa hulgi.”

      „Siis sul ju vedas, et asjalood kujunesid nii, nagu need kujunesid.” Sara keeras välipudelile korgi peale ja andis selle tagasi. „Nüüd aga lähme oma lapsukesi vaatama.”

      52

      „Tere päevast kõikidele.”

      Türmi eesruumis oli valves kaks sisejulgeoleku ohvitseri – üks istus kirjutuslaua ääres ja teine, palju vanem, seisis leti taga. Greer tundis teise otsekohe ära; palju aastaid tagasi oli see mees olnud üks tema vangivahtidest. Kas Winthrop? Ei, Winfield. Tollal oli ta veel kõigest poisike. Kui nende pilgud teineteise külge kinnistusid, nägi Lucius mehe silmade taga lahti hargnemas tervet rida kiireid arvutusi.

      „Olgu ma neetud,” ütles Winfield.

      Tema käsi langes küljel rippuvale relvale, kuid see liigutus oli ehmunud ja kohmakas, jättes Greerile kuhjaga aega selleks, et võtta mantli alt sileraudne püss ja see mehe rinnale suunata. Ta saatis valju klõpsatusega padruni pessa. „Kuss-kuss.”

      Winfield tardus paigale. Noorem mees istus ikka veel laua taga ja jõllitas pärani silmi. Greer suskas püssirauaga tema poole. „Relv põrandale. Ka sina, Winfield. Tehkem nüüd kiiresti.”

      Nad asetasid püstolid põrandale. „Kes see vennike on?” küsis noorem.

      „Oli siin mõnda aega, number kuuskümmend kaks,” ütles Winfield Greeri vana vanginumbrit kasutades.

      Ta paistis olevat rohkem lõbustatud kui vihane, otsekui oleks ta juhuslikult kohtunud kahtlase mainega sõbraga, kes käitubki nii, nagu temalt oodatakse. „Ma olen kuulnud, et sul on kõvasti tegemist olnud. Kuidas Dunki käsi käib?”

      „Michael Fisher,” sõnas Greer. „Kas ta on siin?”

      „Ojaa, siin ta on.”

      „Kas hoones on veel julgeoleku omasid? Tehkem võimalikult vähe lollusi, mingeid probleeme ei ole meil vaja.”

      „Kas sa räägid tõsist juttu? Mul on nii või teisiti ükspuha. Ramsey, viska mulle võtmed.”

      Winfield avas kambriteploki ukse. Greer käis püssiga kahe mehe selga sihtides neist mõni samm tagapool. Kui kambriuks lahti tehti, tõusis naril lebanud Michael küünarnuki najale.

      „See tuli ootamatult,” nentis ta.

      Greer käsutas Winfieldi ja tolle teise kambrisse ning vaatas siis Michaeli poole. „Kas lähme?”

      „Oli tore sind näha, kuuskümmend kaks,” hõikas Winfield neile järele. „Sina, vana tolgus, pole ka kübekestki muutunud.”

      Greer pani ukse kinni ja keeras lukku ning pistis võtme taskusse. „Olge siin sees vaiksed,” käratas ta läbi uksepilu. „Ma ei taha, et mind sunnitakse siia tagasi tulema.” Ta pöördus, et Michaelit vaadata. „Mis su peaga juhtus? Paistab sedamoodi, et sul oli valus.”

      „Ma ei taha küll tänamatu olla, kuid ma arvan, et see, et sa siin viibid, ei tähenda häid uudiseid.”

      „Me lähme üle plaanile B.”

      „Ma ei teadnudki, et meil on säherdune olemas.”

      Greer ulatas talle Winfieldi püstoli. „Tee peal selgitan.”

      Peter, Apgar ja Chase vaatasid parajasti üle Michaeli koostatud reisijate nimekirja, kui koridorist hakkasid kostma hüüded: „Pane see käest! Pane käest!”

      Prantsatus. Lask.

      Peter torkas käed lauasahtlisse, et võtta püstol, mida ta seal hoidis. „Gunnar, mis relv teil on?”

      „Mitte midagi.”

      „Ford?”

      Mees raputas pead.

      „Mine minu laua taha.”

      Ukselinki lõgistati. Peter ja Apgar asusid positsioonile teine teisel pool ust. Puittahvel vappus – keegi tagus seda jalgadega.

      Uks paiskus valla.

      Kui esimene mees sisse astus, kargas Apgar talle selja tagant kallale. Haavlipüss libises mööda põrandat eemale. Apgar surus mehe põlvedega vastu maad, hoides üht kätt tema kõril ja teist löögivalmilt õhus. Ta peatus.

      „Greer?”

      „Tervist, kindral.”

      „Michael,” ütles Peter püstolit langetades, „mida kuradit.”

      Tuppa