Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

kõik oleme sinna pisikesse majja kokku litsutud?”

      „Me võime ju väljas magada. Mind see ei häiri. Nad on meie lapsed.”

      Hollis kogus ennast. Sara teadis, mida ta ütleb; küsimus oli lihtsalt selles, et see tal üle huulte tuleks.

      „Nii et millal sa tahad siis teele asuda?”

      „Selles see asi ongi,” ütles Sara ja suudles teda. „Ma arvasin, et homme.”

      Lucius Greer seisis kuivdoki jalamil prožektorite all ja jälgis trossi otsas rippuval istelaual laeva poordi kõrval kõlkuvat kauget inimkuju.

      „Jumala eest,” hüüdis Lore. „Kes selle kuradima keevituse tegi?”

      Greer ohkas. Lore oli näinud kuue tunni jooksul väga vähe sellist, mis ka tegelikult tema heakskiidu pälvis. Ta langetas istelaua dokipõhjale ja astus maha.

      „Ma vajan siia kohe ja praegu poolt tosinat meest. Aga mitte neidsamu naljatilasid, kes need keevitused tegid.” Ta keeras näo ülespoole. „Weir! Kas sa oled seal üleval?”

      Mehe nägu ilmus reelingu kohale.

      „Lase alla veel kolm lauda. Ja too Rand siia. Ma tahan, et need liitekohad oleksid päikesetõusuks ümber tehtud.” Lore vaatas silmanurgast Greeri poole. „Jäta see ütlemata. Ma olen viisteist aastat naftatehast juhtinud. Ma tean, mida ma teen.”

      „Mingisuguseid kurtmisi sa minu käest ei kuule. Just nimelt seepärast Michael sind siia tahtiski.”

      „Tahtis seepärast, et ma olen põikpäine norija.”

      „Seda ei öelnud mina, vaid sina ise.”

      Lore astus käsi puusas hoides tahapoole ja laskis pilgul hajameelselt üle laevakere liikuda. „Nii et räägi mulle üht asja,” sõnas ta.

      „Olgu pealegi.”

      „Kas sa oled kunagi arvanud, et see kõik on üks mõttetu jama?”

      Lore ja tema otsekohesus meeldisid Greerile. „Mitte kunagi.”

      „Mitte ainsatki korda?”

      „Ma ei ütleks, et säärane mõte pole mul kordagi peast läbi käinud. Kahtlemine kuulub inimloomuse juurde. Tähtis on see, mida me teeme. Ma olen vana mees. Mul ei ole igasuguste ümbermõtlemiste jaoks aega.”

      „Huvitav filosoofia.”

      Bergensfjordi parda ääres liikus allapoole kaks ja siis veel kaks köit.

      „Kas sa tead,” ütles Lore, „et kõik need aastad olen ma pannud imeks, kas Michael leiab endale kunagi õige naise ja jääb lõpuks kuhugi paika. Ma ei oleks kõige jaburamateski unenägudes endale ette kujutanud, et minu võistlejannaks on kakskümmend tuhat tonni terast.”

      Rand ilmus reelingu äärde. Ta hakkas koos Weiriga istelaudu üles vinnama.

      „Kas sul läheb mind siin veel vaja?” küsis Greer.

      „Ei lähe, mine magama.” Lore viipas Randile. „Pea vastu, ma tulen üles!”

      Greer lahkus dokist, istus autosse ja sõitis mööda tammi minema. Valu oli väga tugevaks läinud; ta poleks suutnud seda enam varjata. Mõnikord oli valu külm nagu jäämõõga piste; vahel aga kuum, otsekui oleks tema ümber pillutatud tulist sütt. Tal ei tahtnud toit enam hästi sees püsida. Kui tal õnnestus tõepoolest pissida, siis nägi see välja nagu arteriaalne verejooks. Suus oli tal kogu aeg vastikult hapukas uriinimaitse. Ta oli viimaste kuude jooksul endale nii mitmeidki lugusid pajatanud, kuid tegelikult oskas ta neile näha ainult üht lõppu.

      Tammiotsa läheduses muutus tee kitsamaks ja seda palistas mõlemalt poolt meri. Selles pudelikaelas oli positsioonidele paigutatud tosinkond vintpüssiga relvastatud meest. Kui Greer nende kõrval peatus, astus Lapp paakauto kabiinist välja ja tuli tema juurde.

      „Kas seal väljas midagi toimub?” küsis Greer.

      Lapp lutsis midagi hammaste vahel. „Sõjavägi on vist patrulli välja saatnud. Me nägime kohe pärast päikeseloojangut läänes tulesid, aga seejärel ei ole enam midagi juhtunud.”

      „Kas sa tahad siia rohkem mehi saada?”

      Lapp kehitas õlgu. „Ma arvan, et täna öösel me ajame oma jõuga läbi. Praegusel hetkel nad kõigest nuhivad meid välja.” Ta keskendas tähelepanu Greeri näole. „Kas sa tunned ennast halvasti? Sa ei näe just liiga hea välja.”

      „Ma pean lihtsalt mõnda aega jalgu puhkama.”

      „Noh, kui tahad, siis veduki kabiin on sinu päralt. Maga paar silmatäit. Nagu ma juba ütlesin, ei toimu seal väljas midagi.”

      „Ma pean veel mõne asja eest hoolitsema. Võib-olla ma tulen hiljem tagasi.”

      „Me oleme siin.”

      Greer keeras auto ümber ja sõitis minema. Kohe pärast nende pilgu alt väljumist jättis ta auto tammiservale seisma, astus välja, toetus tasakaalu hoidmiseks ühe käega poritiivale ja oksendas kruusale. Suurt midagi peale vee ja mõne munakollast meenutava kämbu tal välja öökida polnudki. Ta jäi paariks minutiks sellesse asendisse; jõudnud otsusele, et enam ei ole midagi tulemas, võttis ta autost välipudeli, loputas suud, valas veidi vett pihkudele ja läigatas seda ka näkku. Kõige hullem oli sealjuures üksildus. Mitte niivõrd valu, kuivõrd valu endas kandmine. Ta oleks tahtnud teada, kuidas see juhtub. Kas maailm tema ümber lahustub ja hääbub nagu unenägu, kuni ta seda enam üldse ei mäleta, või sünnib hoopiski vastupidi – kõik ta elus olnud asjad ja inimesed tõusevad ereda õnnistusena tema silmade ette seni, kuni ta on sunnitud nagu liiga valgel päeval päikesesse vaatav inimene pilgu teisale pöörama?

      Ta keeras näo taeva poole. Tähti tuhmistas niiske mereõhk, mis tekitas tunde, nagu nad võnguksid. Ta koondas oma mõtted õpitud viisil üheleainsale tähele ja sulges silmad. Amy, kas sa kuuled mind?

      Vaikus. Seejärel kostis: Jah, Lucius.

      Amy, anna mulle andeks. Aga ma arvan, et ma olen suremas.

      47

      Oli kevadine pärastlõuna ja Peter töötas aias. Vihm oli öö läbi oma tegemisi teinud, kuid nüüd oli taevas selge. Ta oli end ainult särgiväele võtnud ja surus kõpla pehmesse mulda. Möödunud oli mitu kuud lumesadu jälgides hoidisepurkidest söömist; kui hea oleks jälle värsket köögivilja saada, mõtles ta.

      „Ma tõin sulle midagi.”

      Amy oli talle selja tagant lähemale hiilinud. Ta ulatas naeratades veeklaasi. Peter võttis klaasi vastu ja rüüpas. Vesi hammaste vastas oli jääkülm.

      „Vahest tuleksid majja? Aeg kisub hiliseks.”

      Nii see oligi. Maja vari oli pikk ja mäeharja tagant piilusid välja viimased päikesekiired.

      „Palju asju on veel vaja ära teha,” ütles Peter.

      „Alati on veel vaja palju asju ära teha. Sa võid homme edasi töötada.”

      Nad sõid sohval istudes õhtust, vana koer jalgade ümber nuuskimas. Amy pesi nõusid ja Peter tegi tule üles. Puud hakkasid kiiresti praksuma. See oli see teatava kellaaja mõnus rahulolutunne – nad jälgisid paksu teki all viibides kaminas tõusvaid leeke.

      „Kas sa tahad, et ma sulle ette loeksin?”

      Peter ütles, et tema arvates oleks see tore. Amy jättis ta veidikeseks ajaks üksi ning naasis siis koos paksu ja pudedavõitu lehtedega köitega. Ta naaldus sohva seljatoele, avas raamatu, köhis kurgu puhtaks ja alustas.

      „Kas saab minust endast mu eluloo peakangelane või omandab selle koha hoopis keegi teine, seda näidaku eelolevad leheküljed. Alustades oma elulugu oma elu algusega, panen kõigepealt kirja, et ma sündisin (nagu mulle on jutustatud ja nagu ma usun) reede öösi kell kaksteist. Pandi tähele, et samal hetkel, kui kell hakkas lööma, hakkasin mina karjuma.”2

      Kui imetore see on, kui sulle ette loetakse.

2

Charles Dickens, David Copperfield, tõlkinud Lia Rajandi ja Marta Sillaots.