Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

otsekui polekski uni ja ärkvelolek kaks kõrvuti paiknevat kindlate piiridega seisundit, vaid üheainsa pideva terviku osad.

      Tüki aja pärast sai ta aru, et lugu on katkenud. Kas ta oli tukkuma jäänud? Ega viibinud ta ka enam sohval, vaid oli eneselegi teadmata kuidagiviisi teisele korrusele läinud. Tuba oli pime ja õhk näol külm. Amy magas tema kõrval. Kui palju kell on? Ja mis see on, mida ta tunneb – see taipamine, et miski oleks nagu valesti? Ta heitis teki pealt ja läks akna alla. Taevasse tõusnud loid poolkuu valgustas maastikku osaliselt. Kas seal aiaservas oli mingisugust liikumist?

      See oli keegi mees. Ta kandis tumedat ülikonda; ta seisis kannatliku vaatlejana käsi selja taga hoides ja vaatas ainiti üles akna poole. Mehe peale poolviltu langev kuuvalgus teravdas tema näojooni. Peter ei sattunud ärevusse, vaid koges mingisugust äratundmist, otsekui olekski ta seda öist külalist oodanud. Möödus vahest nii minut, mille vältel Peter jälgis meest õuel ja mees õuel jälgis teda. Seejärel pöördus võõras viisakalt noogutades ümber ja kõndis pimedusse.

      „Peter, milles on asi?”

      Peter keeras ennast aknalt ära. Amy oli voodis istuli tõusnud.

      „Seal väljas oli keegi,” ütles ta.

      „Keegi? Kes?”

      „Lihtsalt üks mees. Ta vaatas maja poole. Aga nüüd on ta läinud.”

      Amy ei lausunud viivuks midagi. Seejärel ütles ta: „See peab olema Fanning. Ma juba mõtisklesingi, millal ta välja ilmub.”

      Peterile ei tähendanud see nimi midagi. Kas ta tunneb Fanningit?

      „Pole midagi.” Amy tõmbas teki kõrvale, et Peter saaks pikali heita. „Tule voodisse tagasi.”

      Peter puges linade vahele sooja; mälestus tollest mehest kahanes otsekohe tähtsusetuks. Tekkide soe surve ja Amy tema kõrval; see oligi kõik, mida ta vajas.

      „Mida ta sinu arvates tahtis?” küsis Peter.

      „Mida Fanning üldse tahab?” Amy ohkas väsinult ja peaaegu tüdinult. „Ta tahab meid tappa.”

      Peter ärkas võpatades. Ta oli midagi kuulnud. Ta tõmbas õhku kopsudesse ja hoidis hinge kinni. See heli – põrandalaua kriiksumine jala all – kostis uuesti.

      Ta keeras ennast külili, küünitas parema käega põrandale ja võttis sealt püstoli. Kriiksumine oli kostnud esikust; seal paistis viibivat üksainus inimene, kes püüdis vaikust säilitada ega teadnud, et ta on ärkvel, ja järelikult oli üllatusmoment tema päralt. Ta tõusis ja läks üle toa maja esiküljel asetseva akna juurde; tema kahest etikule paigutatud sõdurist ihukaitse oli kadunud.

      Ta nihutas kaitseriivi pöidlaga pealt. Magamistoa uks oli suletud; ta teadis, et uksehinged teevad valju häält. Ukse avamisel saab sissetungija otsemaid teada, et ta on seal.

      Ta tõmbas ukse lahti ja astus kiiresti koridori. Köök oli tühi. Ta keeras hoogu vähendamata ümber nurga elutuppa, püstol väljasirutatud käes.

      Kamina ees seisvas vanas puust kiiktoolis istus üks mees. Tema nägu oli poolenisti ära pööratud ja pilk koondunud viimastele koldes hõõguvatele sütele. Peterit ei paistnud ta üldse tähele panevat.

      Peter astus püstoliga sihtides tema selja taha. Mees ei olnud küll pikka kasvu, kuid ta oli turske, ja tema laiad õlad täitsid terve tooli. „Näita mulle oma käsi.”

      „Tore. Sa oled ärkvel.” Mehe hääl oli rahulik ja peaaegu ükskõikne.

      „Kurat võtku, käed.”

      „Hea küll, hea küll.” Mees sirutas harali aetud sõrmedega käed ette.

      „Tõuse püsti. Pikkamisi.”

      Mees ajas end toolilt üles. Peter pigistas püstoli kõvemini pihku. „Nüüd keera näoga minu poole.”

      Mees pöördus.

      Püha ristivägi, mõtles Peter. Kuradima lugu.

      „Kas sa enda arvates oled võimeline lõpetama selle asjandusega minu poole sihtimise?”

      Michael oli vanemaks jäänud, aga vananenud olid nad muidugi kõik. Vahe seisnes asjaolus, et see Michael, keda ta tundis – tema vaimusilmas olnud pilt tollest mehest –, oli ainsa hetkega kakskümmend aastat edasi hüpanud. See oli teataval viisil nagu peeglisse vaatamine; need muutused, mida iseenda juures tähelegi ei pane, on teisele inimesele selgesti näkku vajutatud.

      „Mis ihukaitsjatega juhtus?”

      „Nende pärast pole vaja muretseda. Mälestusväärse peavalu saavad nad sellegipoolest.”

      „Juhuks kui see sulle huvi pakub, siis kella kahe ajal tuleb neile vahetus.”

      Michael vaatas kella. „Poolteist tundi. Ma ütleksin, et aega on küllaga.”

      „Mille jaoks?”

      „Ühe jutuajamise jaoks.”

      „Mida sa naftaga tegid?”

      Michael kortsutas püstoli poole vaadates laupa. „Peter, ma mõtlen seda tõsiselt. Sa teed mu närviliseks.”

      Peter langetas relva.

      „Kui see kord juba jutuks tuli, siis ma tõin sulle kingituse.” Michael osutas oma põrandal olevale paunale. „Sa ei pane ju pahaks, kui ma…?”

      „Oi, palun, tunne ennast koduselt.”

      Michael võttis paunast määrdunud vahariidesse mässitud pudeli. Ta mähkis selle lahti ja näitas Peterile.

      „Minu kõige värskem retsept. Tõmbab sul peakolu luuni paljaks.”

      Peter tõi köögist kaks napsiklaasi. Kui ta tagasi jõudis, oli Michael juba nihutanud sohva ees seisva lauakese äärde kiiktooli; Peter võttis istet tema vastas. Laual oli suur papist dokumendimapp.

      Michael eemaldas pudelilt vaha, valas kangema kraami klaasidesse ja kergitas enda oma.

      „Sõpruse terviseks,” ütles ta.

      Maitse plahvatas Peteri põsekoobastesse; otsekui joonuks puhast piiritust.

      Michael matsutas tunnustavalt huuli. „Pole just paha, kuigi seda ütlen mina ise.”

      Pisaratest tulvil silmadega Peter surus köha alla. „Nii et sind saatis siia Dunk?”

      „Dunk?” Michael krimpsutas nägu. „Ei saatnud. Meie vana sõber Dunk on koos oma semudega väga pikal ujumisretkel.”

      „Seda ma kahtlustasin.”

      „Sul pole vaja mind tänada. Kas sa said püssid kätte?”

      „Sa jätsid välja selle osa, kus räägitakse, mille jaoks need anti.”

      Michael tõstis mapi laualt ja sidus paelad lahti. Ta võttis mapist kolm dokumenti: ühe maali, käsitsi täis kirjutatud paberilehe ja ajalehe. Ajalehe päises seisis INTERNATIONAL HERALD TRIBUNE.

      Michael kallas Peteri klaasi uuesti täis ja lükkas tema ette.

      „Joo see ära.”

      „Ma ei taha teist.”

      „Usu mind, tahad küll.”

      Michael ootas, et Peter midagi ütleks. Sõber seisis akna alla ja vaatas öhe, kuigi Michael kahtles, kas ta suurt midagi näeb.

      „Anna andeks, Peter. Ma tean, et see ei ole hea uudis.”

      „Kuidas sa võid selles nii kuradima kindel olla?”

      „Sa pead mind usaldama.”

      „Ja midagi muud sul ei olegi? Sind usaldada? Juba ainuüksi sinuga kõneldes panen ma toime umbkaudu viis seaduserikkumist.”

      „See juhtub. Viiruskid tulevad tagasi. Tegelikult nad ei olegi kunagi kadunud olnud.”

      „See on ju… nõdrameelne jutt.”

      „Ma soovin, et oleks.”

      Michaelil polnud kellestki