Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin

Peeglite linn. II osa

      V

      NIMEKIRI

      …me peame kasutama tõusuvoolu, või muidu edu lasemegi käest.

SHAKESPEARE, „JULIUS CAESAR”1

      46

      Kui õde Peg Sara välja saatis, oli kell juba peaaegu üheksa.

      „Aitäh tulemast,” ütles vana naine. „See tähendab alati nii palju.”

      Sada kuusteist last pisitillukestest imikutest kuni noorukiteni; Saral kulus tervelt kaks päeva, et nad kõik läbi vaadata. Varjupaik oli üks neid kohustusi, millest ta oleks pidanud juba ammu loobuma. Õde Peg oleks sellest kindlasti aru saanud. Ometigi ei olnud Sara iial suutnud ennast nii kaugele viia. Kui mõni laps öösel haigeks jäi või palavikuga maas oli või kiigelt hüpates valesti maandus, oli Sara see, kes kutse peale kohale tuli. Õde Peg tervitas teda alati naeratusega, mis ütles, et ta ei kahelnud viivukski, kes saabub tema uksele austust avaldama. Kuidas maailm ilma meieta läbi saaks?

      Sara arvestuste kohaselt pidi õde Peg olema nüüd kaheksakümnene. Lausa ime, kuidas see eakas naine senimaani varjupaiga ja sealse vaevu ohjeldatud kaosega toime tuli. Ta oli aastatega üksjagu leebemaks jäänud. Ta kõneles sentimentaalselt nii veel oma hoole all olevatest lastest kui ka nendest, kes olid juba mujale kolinud; ta hoidis iga teisegi ema kombel silma peal nende elul ja toimetamistel siin ilmas, ning nende abikaasadel ja lastel, kui neil oli lapsi. Kuigi Sara teadis, et välja ei ütle too naine seda kunagi, olid nad tema perekond just nimelt niisama kui Hollis, Kate ja Pim olid Sara enda perekond; nemad kuulusid õde Pegile ja õde kuulus neile.

      „Õde, see ei valmista mulle vaeva. Ma tulen siia rõõmuga.”

      „Mida sa Kate’ist oled kuulda saanud?”

      Õde Peg oli üks neid väheseid inimesi, kes seda lugu teadsid.

      „Senimaani mitte midagi, kuid ma ei lootnudki veel saada. Post käib ju nii aeglaselt.”

      „See lugu Billiga oli raske. Aga küll Kate teab, mida teha.”

      „Ta paistab alati teadvat.”

      „Ega sa pahaks pane, et ma sinu pärast muretsen?”

      „Tegelikult saan ma omadega hästi hakkama.”

      „Ma tean, et saad. Aga muretsen ma sinu pärast sellegipoolest.”

      Nad jätsid teineteisega hüvasti. Sara läks mööda pimedaid tänavaid kodu poole; kusagil ei põlenud ainsatki tuld. See oli kuidagiviisi seotud generaatorite kütusevarudega – ametliku teate kohaselt oli naftatöötlemistehases leidnud aset mingisugune väiksem tõrge.

      Ta leidis kodust eest Hollise, kes tukkus oma lugemistoolil, petrooleumilamp laual põlemas ja kõhul lebamas hirmuäratavalt paks raamat. See väike puumajake, milles nad olid viimased kümme aastat elanud, jäeti maha seoses esimese asundustesse suundumise lainega ja oli tollal sama hästi kui kokku varisemas. Hollis kulutas kaks aastat maja taastamisele, siis kui tal jäi aega üle tööst raamatukogus, mida ta nüüd juhatas. Kes oleks võinud arvata, et see karukasvu mees saadab oma päevi mööda tolmuste riiulite vahel käru lükates ja lastele raamatuid ette lugedes? Ometigi just nimelt seda ta armastaski teha.

      Sara riputas jaki kappi ja läks kööki teevett üles panema. Pliit oli veel kuum – Hollis jättis selle tema jaoks alati tuliseks. Ta ootas, kuni vesi kannus keema läks, ja valas selle siis läbi kurnamissõela, kuhu asetatud ravimtaimed oli ta võtnud valamu kohal riiulil korralikult reas seisvatest purkidest, millele oli Hollise käega kirjutatud „Sidrunmeliss”, „Rohemünt”, „Kibuvitsamarjad” ja nii edasi. Hollis ütles, et pühendumine pisimatelegi üksikasjadele on raamatukoguhoidja harjumus. Omapäi jäetuna oleks Sara pidanud kulutama pool tundi kõige vajaliku otsimisele.

      Kui Sara elutuppa astus, liigutas Hollis ennast. Ta hõõrus silmi ja naeratas uniselt. „Mis kell on?”

      Sara istus laua taha. „Ma ei tea. Võib-olla kümme?”

      „Ma vist jäin magama.”

      „Vesi on tuline. Ma võin sulle teed teha.” Päeva lõpus jõid nad alati üheskoos teed.

      „Ei, ma lähen toon ise.”

      Hollis astus raskel sammul kööki ja naasis koos aurava kruusiga, mille ta lauale asetas. Ta ei võtnud istet, vaid läks Sara selja taha, pani käed naise õlgadele ja hakkas survet järjest suurendades pöialdega tema lihaseid mudima. Sara laskis oma peal ettepoole vajuda.

      „Oh, küll on hea,” ägas ta.

      Hollis rutjus kaela veel minuti jagu ning võttis seejärel Sara õlad pihkudesse ja hakkas neid ringitama, mis kutsus välja terve sarja naksatusi ja plõksatusi.

      „Oeeeh.”

      „Sa lihtsalt lase ennast lõdvaks,” ütles Hollis. „Jumala eest, küll sa oled pinges.”

      „Ka sina oleksid, kui sa oleksid äsja sajale lapsele füüsilise ülevaatuse teinud.”

      „No räägi siis mulle. Kuidas vanal nõiamooril läheb?”

      „Hollis, ära ole õel. See naine on pühak. Ma loodan, et mul on tema eas kas või poolgi tema energiast. Oeh, just nimelt sealt.”

      Hollis jätkas oma mõnutoovat ettevõtmist. Päeva pinged nõrgusid tasapisi kehast välja.

      „Kui sa tahad, siis ma võin järgmisena sinu läbi töötada,” ütles Sara.

      „Nüüd sa räägid küll õiget juttu.”

      Sara tundis ennast äkitselt süüdlasena. Ta kallutas nägu, et mehe poole vaadata. „Ma ei ole sulle vist piisavalt tähelepanu pööranud?”

      „Asjaolusid arvestades on see vist paratamatu.”

      „Sa tahad öelda, et ma hakkan vanaks jääma.”

      „Minu meelest näed sa üsna hea välja.”

      „Hollis, me oleme vanavanemad. Minu juuksed on sama hästi kui valged. Käed näevad välja nagu vinnutatud loomaliha. Ma ei hakka valetama – see tekitab minus masendust.”

      „Sa räägid liiga palju. Kalluta ennast uuesti ettepoole.”

      Sara langetas pea lauale ja toetas käsivartele. „Too Sarast ja Hollisest vanapaar,” ohkas ta. „Kes võis aimata, et kord oleme meie need inimesed?”

      Nad jõid tee ära, võtsid riidest lahti ja heitsid voodisse. Tavaliselt kostis öösiti mitmesuguseid helisid – inimeste vestlemist tänavalt, mõne koera haukumist ja elu vaikseid häälitsusi –, kuid voolukatkestuse tõttu oli kõik väga vaikne. See vastas tõele ja oli vastanud juba mõnda aega. Terve kuu või isegi kaks kuud? Aga vana rütm, see abielu lihasemälu, oli siiski ootel.

      „Ma olen ühe asja peale mõelnud,” ütles Sara, kui see läbi sai.

      Hollis oli käsivarred tema ümber põiminud, et ta selja tagant kaissu võtta. Nad nimetasid seda asendit kaheks lusikaks sahtlis. „Ma arvasingi, et mõtled.”

      „Ma tunnen nendest puudust. Anna andeks. Elu lihtsalt ei ole enam endine. Ma arvasin, et tulen sellega toime, kuid ei tule.”

      „Ka mina tunnen nendest puudust.”

      Sara keeras ennast näoga tema poole. „Kas see oleks sulle tõesti nii tähtis? Ole aus.”

      „Sõltub asjaoludest. Kas sinu arvates vajatakse asundustes raamatukoguhoidjaid?”

      „Me võime selle välja selgitada. Aga arste nad vajavad ja mina vajan sind.”

      „Mis haiglast saab?”

      „Las Jenny juhib haiglat. Ta on selleks valmis.”

      „Sara, sa ei teegi ju midagi muud, kui üksnes kurdad Jenny üle.”

      Sara oli kohkunud. „Kas tõesti?”

      „Vahetpidamata.”

      Sara pani imeks, kas see saab tõsi olla. „Heakene küll, keegi võib ju juhtimise üle võtta. Me võime esialgu lihtsalt külla minna, et vaadata, kuidas seal tundub. Kohtade ja kommetega tuttavaks saada.”

      „Tead sa, võib-olla nad tegelikult ei tahagi meid sinna,” ütles Hollis.

      „Võib-olla

1

Tõlkinud Georg Meri – siin ja edaspidi tõlkija märkused.