Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline

õppu

Elisabeth Craigile

      Notre vie est un voyage

      Dans l’Hiver et dans la Nuit

      Nous cherchons notre passage

      Dans le ciel où rien ne luit.

      [Kogu me elu on rännak,

      talveöös me rühime,

      teerada otsides taevast,

      mis on must ja tühine.]

Šveitsi kaardiväelaste laul, 1793.

      Reisimine, see on kasulik asi, see paneb kujutlusvõime tööle. Kõik muu on ainult pettumused ja vaev. Meie reis on üleni väljamõeldud. Selles on tema jõud.

      See viib elust surma. Inimesed, loomad, linnad, asjad, kõik on välja mõeldud. See on romaan, kõigest väljamõeldud lugu. Nii ütleb Littré, ja tema ei eksi kunagi.

      Ja üldse, igaüks võib samamoodi teha. Tuleb ainult silmad sulgeda.

      See on teisel pool elu.

      1

      No see hakkas nii. Mina polnud kunagi midagi öelnud. Midagi! Arthur Ganate ajas mind rääkima! Arthur, üliõpilane, õppis kah minuga arstiteadust. Sõbrad. Ühesõnaga, me saame place Clichy peal kokku. See oli pärast lõunat. Ta tahab rääkida. Ma kuulan. „Mis me siin tänaval passime! Lähme parem sisse!” Me lähme sisse. Nonii. „Terrassil on paras mune keeta!” alustab Arthur. „Kohvikus on etem!” Selle järel märkame, et tänavatel pole hingelistki, kuumuse tõttu, autosid, mitte midagi. Külmaga sama lugu, ei kedagi tänavatel, Arthur veel rääkis sellest, ma mäletan. Et: „Pariisis oleks inimestel nagu kohutavalt kiire, aga tegelikult nad ainult jalutavad hommikust õhtuni, see on ju selge, vaata, sest et kohe kui ilm jalutamiseks ei sobi, on liiga kuum või külm, nii pole neid enam kedagi näha, kõik on majades varjul, joovad kohvi ja õlut. Tõsijutt! „Kiiruse ajastu!” öeldakse selle peale. Ei tea, mis mõttes? „Suured muutused!” No ei tea kus? Mitte midagi pole tegelikult muutund! Inimesed lihtsalt imetlevad iseennast, ja kõik! Ja seegi pole midagi uut. Paljad sõnad, ja neistki ainult mõned üksikud uued! Paar-kolm pisemat, siin, seal!..” Ja siis, oma kasulike tõdedega rahul, mis nii hästi kõlasid, jääme vaimustunult naisi vahtima, seal kohvikus.

      Hiljem liikus vestlus jälle edasi, president Poincaréle, kes oli käinud just selsamal hommikul sülekoerte näitust avamas, ja sealt edasi, erinevaid lugusid pidi, Le Temps’ile, kus sellest kirjutas. „Jah, vat, see Le Temps on ikka üks korralik ajaleht!” õrritab mind siis Arthur. „Ükski teine leht ei kaitse niimoodi prantsuse rassi!” – „No prantsuse rassi sul nüüd küll ei ole vaja kaitsta, seda pole olemas!” vastan mina, ma tahtsin kah näidata, et olen lugenud, lõin kiire löögi.

      „On ikka küll!” seletab Arthur. „Ja see on uhke rass! See on üldse kõige uhkem rass, ja ainult idioodid ei saa sellest aru!” Ja siis hakkab minuga õiendama! Mina kah ei anna alla, loomulikult.

      „Loll jutt! See rass, või mida sa niimoodi nimetad, pole muud kui kari täpselt samasuguseid vaeseid nagu mina, rähmas, kirbutanud, oimetu hunnik, kes nälja, katku, külma ja vähi eest põgenedes juhuslikult siia on sattund, kõigist maailma nurkadest siia kokku triivinud hädavaresed! Nad ei saanud mere pärast kaugemale minna! See on su Prantsusmaa, ja need on su prantslased!”

      „Bardamu,” ütleb siis tõsiselt Arthur, veidi ka kurvalt. „Meie isad olid meie väärilised, niimoodi ei ole ilus neist rääkida!..”

      „Õigus, Arthur, selles on sul õigus! Samasugune kari vihkavaid kuulekaid, paljaks röövitud, ära vägistatud, läbi hekseldatud, idioote, loomulikult olid nad meid väärt! Jumala eest! Kõik on sama! Sokid, isandad, vaated, me ei vaheta neid kunagi, või kui, siis nii hilja, et sellest ei muutu enam midagi! Me sünnime ustavana, ja selle kätte me sureme! Tasuta sõdurid, odavad kangelased, rääkivad ahvid, sõnadel endilgi on meie pärast valus, Näljakuninga kukekesed, seda me oleme! Tema on see, kellele me kuulume! Kes sõna ei kuula, saab pitsitada!.. Ta sõrmed on meil ümber kaela, me ei saa rääkida, ja kui süüagi tahad, pead olema ettevaatlik… Tühiasjade eest kägistatakse sind ära… See pole mingisugune elu…”

      „Aga on ju armastus, Bardamu!”

      „Armastus, Arthur, on krantside mõõdule parajaks tõmmatud lõpmatus, ja mul on ikka mingi eneseväärikus!”

      „Sinul! Sina oled anarhist ja kõik!”

      Tõeline intellektuaal, nagu näete, kõik viimaste vaadete viimane sõna!

      „Aga just, sa geenius, anarhist! Sa ei usugi muide, kui anarhist, ma kirjutasin väikese tigeda ühispalve! Kohe siinsamas võid seda kuulda saada: KULDSED TIIVAD! See on pealkiri!..” Ja ma vuristan talle ette:

      „Meie Jumal taevas, kes sa loed ainult minuteid ja sente, meie Jumal, kes sa oled meeleheitlik, ihar, himur ja ruigad nagu siga, kuldtiibadega siga, kes kõikjal püherdab, kõht taeva poole ja laseb ennast käperdada… Sina oled meie Issand! Nüüd emmakem teineteist!”

      „Su vaimusünnitisel pole eluga mingisugust pistmist, mina pooldan valitsevat korda ja ma ei armasta poliitikat. Ja ma ütlen, et kui kodumaal peaks vaja olema enda eest minu verd valada, siis olen ma selleks loomulikult valmis.” Nii ta mulle vastas.

      Samal ajal hiilis sõda meile ligi, ilma et me seda aimandki oleks, ja minu pea polnud enam eriti selge. See lühike patriootlik vaidlus oli mu ära väsitand. Ja tige ma olin natuke kah, sest kelner polnud minuga kõige viisakamalt käitunud, jootraha! Ühesõnaga, me leppisime lõpuks Arthuriga täiesti ära. Ühel arvamusel peaaegu kõiges.

      „Jah, sul on kokkuvõttes õigus,” nõustusin leplikult. „Aga eks me istume kõik tegelikult ainult ühel suurel orjalaeval, aerutame nagu segased, seda sa ei saa ju öelda, et see pole nii!.. Naelad istumise all, ja vedime!.. Ja mis me sellest saame? Sittagi! Malakat, viletsust, valesid… Ainult sigadusi! „Töö!” räägitakse meile. See nende töö on veel see kõige suurem roppus! Meie istume all trümmis kinni, ähime, haiseme, higistame munad küljest! Ja isandad tekil, värskes õhus, elu ilus, kenad roosad naised põlvedel, terve parfüümipilv! Meil kästakse tekile ronida. Härrased panevad torukübarad pähe ja röögatavad: „Nüüd läheb sõjaks, raiped! Põrutame Isamaale nr. 2 sisse ja lööme need lurjused seal kasti! Las juba käia! Pardal on kõike, mis vaja! Nagu üks mees! Ja nüüd täiest kõrist, nii et maailm väriseb: „Elagu Isamaa nr. 1”! Et oleks kaugele kuulda! Kes kõige kõvemini karjub, see saab köhakommi ja medali! Kurat ja põrgu! Ja need, kes ei taha merel kärvata, võivad alati kärvata kuival maal, kus see käib veel kiiremini!”

      „Jah, nii see täpselt on!” nõustus ka Arthur, keda nüüd oli tõesti kerge veenda.

      Järsku läheb üks rügement mööda, otse selle kohviku eest, kus me Arthuriga istume, kolonel on veel hobuse seljas kõige ees, tore mees paistab olema, kangelane! Mina ainult hüppasin vaimustusest.

      „Ma lähen vaatan, kas see kõik vastab tõele!” hüüan Arthurile, ja juba ma lendangi ennast üles andma, jooksuga!

      „Sa oled peast soe või, Ferdinand?” hüüab selle peale mulle Arthur, ilmselgelt kade, et minu samm pealtvaatajatele niisugust muljet avaldas!

      Ma olin natuke solvund, aga see mind ei peatand. Ma juba marssisin. „Siin ma olen, siia ma jään!”

      Jõuan veel Arthurile hüüda: „Küll me näeme, lollakas!”, enne kui me ümber nurga keerame, kolonel ees, orkester ja rügement järel. Täpselt nii see juhtus!

      Siis me marssisime hulka aega. Järjest tänavad, ikka tänavad, tänavatel kodanikud, nende naised, kõik karjuvad, tervitavad meid, loobivad lilli, lilli lendas kohvikutest, rongijaamadest, rahvasummast kirikuastmetel… Jah, tõesti, patrioote jagus kõvasti! Aga siis hakkas patrioote vähemaks jääma… Vihma hakkas sadama ja tervitusi jäi aina vähemaks ja lõpuks ei tervitanud meid enam üldse mitte keegi…

      Kas me olemegi täiesti üksi? Marsime üksteise sabas? Muusika oli vait jäänud. Kui ma nägin, missugust pööret asjad hakkasid võtma, mõtlesin: „See polegi nii tore, kokkuvõttes. Tuleb midagi muud proovida.” Ja hakkasin tagasi minema. Hilja! Nad olid juba värava kinni pannud, meie taga, vaikselt, need tsiviilid. Ja meie, rotid, olime lõksus.

      2

      Kes on sees, see on sees. Nad panid meid hobuse selga, siis olime ratsamehed, ja siis,