Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas. Laur Sibold

p>

      Rein Purpur. Eestlaste pöörane rännak Euroopas

      * * *

      Kellelt: Rein

      Kellele: Helen

      Kirjutan Sulle. Tean, et telefon on sel kellaajal juba postkasti suunatud. Mäletad, kui rääkisime ühel õhtul vajadusest iseenese leidmise järele, sellest, kuidas 35-aastane mees peaks teadma, mida elult tahab jne. Tuleb tunnistada, et vaatamata meie pea 8-aastasele vanusevahele oled Sa ikkagi minust vanem… Sinu hing on vanem kui minu oma.

      Nii, nüüd jõudsin oma lüürilise kirjaga sinnamaale, kus selgub, et sa oled mu jaoks liiga vana:).

      Tegelikult saad Sa aru mida ma mõtlen, eks ole?

      Otsustasin aja veidikeseks maha võtta. Läheme Janiga kuuekuulisele pealinnade tuurile. Homme varahommikul lendame kopteriga Helsingisse, sealt paari päeva pärast Stockholmi… ja eks siis paistab kuhu. Õhkkonnavahetus oleks ka Janile kasulik.

      Usun, et selle aja jooksul suudan ka verbaalselt väljendada, mida soovin või kuhu tahan jõuda. See on kõik mu sees kuskil olemas. Tuleb lihtsalt üles leida. Jätan oma telefoni SIM-kaardi koju ja kasutan kohalikke kõnekaarte. Internetis olen siis, kui võimalust on.

      Kirjuta.

      Rein

      PS. Andsin korteri üürile. Seal elab nüüd keegi üksik hollandlane. Kas ka lendav, ei tea. Maakler vahendas, ise pole näinud.

      * * *

      Selline oli kiri Helenile, minu juba paar aastat nii-öelda pruudile. Ma kardan, et ta ei vasta mulle, sest alles kaks päeva tagasi olime koos ja ma ei kõssanudki mingitest plaanidest. Järgnev on muutmata kujul kiri firmajuhile. Oh jeerum, siit sünnib skandaal!

      * * *

      Kellelt: Rein

      Kellele: Thomas

      Tere Thomas!

      Vabandan juba ette segaduse tekitamise pärast. Pean isiklikel põhjustel mõne aja kodumaalt eemal viibima. Lisan ka avalduse samasse kirja. Samas, kui sa arvad, et pole mind enam mõtet ettevõtte hingekirjas pidada, võin saata ka lahkumisavalduse. Elle teab suurtes piirides mu tegemisi, arvan, et oleks aeg talle veidi rohkem eneseteostusvõimalusi anda. Usun, et ta suudab kõik poolelioleva lennult üles noppida.

      Ära pikka viha pea!

      Rein

      * * *

      Avaldus

      Käesolevaga palun mulle võimaldada palgata puhkust alates tänasest kuni käesoleva aasta ühe teise päevani.

      Lugupidamisega

      Rein

      * * *

      Saatuse sünnipäevakink Janile – reis ei tea kuhu, tooma ei tea mida

–

      Ärkasime eile Jani juures. Jan ohkas raskelt ja üritas loiu käeliigutusega endast eemale ajada laual vaasis seisvatest nelkidest levivat aroomi. Ta sai eile 36-aastaseks. Pohmell muudab alati ta lõhnataju tavalisest teravamaks. Kes nelke kinkis? Ei tea. Ilmselt keegi üritas nostalgilist nalja teha.

      Televiisoris karjus oma poja peale Homer Simpson.

      “Huvitav, kui vana on Homer?” küsis Jan punasel põrandakattel pikutavalt minult.

      Ma ei vaevunud isegi oma pead keerama. Ka mul oli enesetunne kehva. Aga kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis võiks ta olla sama vana kui Jan. Vanim laps umbes 13, keskmine kuskil 10 kanti ja siis see pesamuna. Täitsa hull lugu. Ka mina olen varsti Homer Simpsoni vanune.

      Õllekannu serveeritud kalja-konjaki kokteil, millega õhtu lõpetasin, tahtes angelinajolielikult pruntis huultega kenale ettekandjale oma vaimukust näidata, oli ilmselt vallandanud ajus mingi felliniliku salaurka. Sealt oli pärit ka öösel nähtud sürrealistlik unenägu.

      Olin ajamas mingit väga tähtsat asja kesklinnas, kui tuli vastu silinderkübaraga mees, kes seisis mulle risti-põiki ette, enam edasi ei lasknud ja küsis väga nõudliku häälega: “Olla või mitte olla?”

      Ma natuke nagu kartsin ja ei vastanud midagi. Tema jälle küsima, et: “Kas olla või mitte olla?”

      Lõpuks sain vastatud: “Ei tea.” Silinderkübaraga mees vihastas hirmsasti. “Ma küsin, et kas sa oled mu kunagine õpilane Jüri Olla? Sellisele küsimusele ei saa vastata: ei tea!” Järgmiseks istusime juba koos pargipingil. Millegipärast oli nii, et Tammsaare kuju juures pargipinkidel istujaid teenindasid smokingites kelnerid. Torukübaras mees seletas: “Kiilakad kelnerid teenindavad palju kiiremini kui käharpäised, see on füüsikaseaduste tõttu nii.”

      Ärkasin kiirabiauto huilgamise peale akna all. Esimene unesegane mõte oli, et nüüd sai torukübaraga mees viga. Millegipärast tegi see mind nukraks.

      Üleeile õhtul, enam-vähem kainena kusjuures, otsustasime Janiga reisima minna.

      Naist mul pole. Tööd pole vaja ka mõnda aega teha. Mõnekuine lõõgastav tuur mööda Euroopat oleks täitsa asjakohane. Töökohad on meil mõlemal tegelikult ikka olemas. Jan on copywriter-fotograaf kiratsevas reklaamibüroos, kus töötavad peale tema veel kaks läbikukkunud näitlejat ja endisest teletöötajast firmaomanik. Mina teen kogu selle töö, mida on ühel rahvusvaheliste ambitsioonidega elektroonikafirmal vaja piisava läbimüügi saavutamiseks.

      Jani peretuttav Semjon ehk Semjon Semjonovitš, nagu ta mulle ennast esmakohtumisel tutvustas, oli taas Tallinnas käimas. Esmakohtumine Semjoniga toimus aastal 1980. Mäletan selgelt, kuidas käisime koos Janiga, lahutamatud naabripoisid nagu me olime, Jani isa kallist kursusevenda parteikooli päevilt Balti jaamas Moskva rongilt maha aitamas. Semjon kinkis Janile sulgpallireketite komplekti. Väga tähtis üksikasi oli neile reketitele külge kleebitud olümpiarõngastega kleeps. Mäletan, kuidas Semjon tähtsalt seletas: “Need reketid on tehtud ainult ekspordiks, poes neid ei müüda.” Võib-olla oligi nii.

      * * *

      Jan: Need reketid leidsid oma lõpu minu ja Reinu vahelises mõõgavõitluses. Kuna me ei suutnud rollides kokku leppida, siis olin mina “Viimse reliikvia” Gabriel ja Rein oli ka Gabriel.

      * * *

      Semjon käib siin üpris tihti mingeid kütteõliga seotud asju ajamas. Nagu tavaliselt, lõppes ta visiit ka seekord ohtra viinavõtuga. Lahke loomuga slaavlane eelistas ilmselt meiega ajaveetmist oma äripartnerite seltskonnale. Iga visiidi viimasel päeval oli tal komme meid Janiga õhtusöögile kutsuda.

      Õhtusöök algas nagu alati vene rahvusrestoranis. Kelner saabus me laua juurde, andis menüü ja küsis: “Tops vodkat söögi alla?” Olime nõus. “Kas väike või tavaline?” kõlas järgmine küsimus. Selle nipi õnge ei läinud me enam ammu. Harrastuspsühholoogid restorani juhtkonnas olid suurepäraselt ära tabanud keskmise meeskliendi loomuse. Milline enesest lugupidav mees telliks väikese viinatopsi, kui on alternatiiv tellida tavaline suurus? Väike tops tähendas viiskümmend grammi haljast, n-ö tavaline aga kujutas endast eht venepärast, kakssada grammi mahutavat ääreni täis teeklaasi. Meie tellisime kelneri põlastavat ilmet ignoreerides väikesed topsid. Õhtu ju pikk ees.

      “Millal te mehed puhkate see aasta?” küsis Semjon ühtäkki. Hakkasime heietama oma vana lugulaulu, et ei puhkagi vist, kapitalism – ise tead – puhata pole aega. Kartsime nimelt, et ta tahab meid jälle puhkuse ajaks Moskvasse külla kutsuda.

      Paar aastat tagasi käisime. See koht ei ole ohutu. Kolmenädalase puhkuse jooksul põdesime mõlemad Janiga läbi düsenteeria, meile anti diskol keretäis, mille tulemusena sai Jan pöialuumõra ja mina lahti esihambast. Kui astusin vahele Semjoni ja tema endisest dessantväelasest väimeespoja peretülile, sain kätte noahaava. Kõige tipuks, kui sõitsime kümme kilo kaalus kaotanutena, lombakate ja hambututena koju, varastati meilt rongijaamas reisikotid ära.

      Õnneks oli Semjonil seekord hoopis teine põhjus meie vaba aja järele pärimiseks. Ta võttis taskust foto, millel oli kahte palja tagumikuga daami ja kedagi turbaniga araablast kujutav maal.

      “Kas sa kunsti tunned?” küsis Semjon ja lükkas pildi mulle nina alla. “Veidi tunnen ikka, aga seda pilti pole enne näinud. Mis siis?” küsisin vastu.

      “Mu