Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

vaenlane sõjas purustada. Kurnamissõja teooria all pean silmas meetodeid, kus sõdades, sõjakäikudes ja lahingutes (vastavalt strateegia, operatiiv- ja taktikatasandil) üritab sõbralik üksus purustada vaenlast tema jõudusid massiliselt hävitades. Võtmesõnadeks selles määratluses on „hävitamine“ ja „mass“. Kurnamissõja teooria on „joome põhjani“ lähenemine, sest esiteks keskendub see vaenlasega lahingusse astumisele ja järgnevalt tahab vaenlast selles või järgnevas lahinguteseerias võita. Seejärel suunab kurnamissõja teoreetik fookuse üles ning kavandab selle lahingu peale operatsioonid ja strateegia. Kurnamissõja käsitlemise peamised mõisted on „algne jõusuhe“, ühe või teise osapoole tegelik või oletatav arvuline või materiaalne üleolek; „kaotuste suhtarvud“, ehk mõlema osapoole kaotused inimjõus ja vahendites; „vahetuskoefitsiendid“, mida arvestatakse matemaatilise võrdlusena kaotuste suhtarvu ja algse jõusuhte vahel. Kurnamissõja entusiastid otsivad jõusuhte parandamise võimalusi sellega, et peavad saavutama ja hoidma vastuvõetavat kaotuse suhet võrreldes vaenlasega. Ja sellisel teoorial üles ehitatud doktriin põhinebki matemaatilisel loogikal, mis on ülim kõikidest muudest probleemiga seotud võimalikest tahkudest.

      „Kurnamissõja sõltlased“, nagu Simpkin neid kutsub, ei suuda tavaliselt mõelda lahingust kaugemale ja nende arvates on ainsaks, või vähemalt eelistatavaks võimaluseks purustada vastane, hävitades füüsiliselt tema armee ja eeskätt lahinguüksused (soomustatud lahingumasinad, suurtükid jne). Kui kurnamissõja sõltlane suudab ülepea arvestada mittemateriaalsete väärtustega (nagu lahingutahe, algatusvõime ja šokk), võtab ta neid arvesse kui jõudude matemaatilisi kordajaid, mis võimaldavad kurnamislahingus edukamalt võidelda. Kui kurnamissõjale pühendunud sõdalane õpib manööverdama, näeb ta selles esmajärjekorras meetodit, kuidas lahingusse söösta. Teisisõnu, ta liigub ainult võitlemiseks.

      Teisalt üritab manööversõja teooria lüüa vastast teiste vahenditega, mitte lihtsalt vaenlast massiliselt hävitades.16 Kõige ülemaks ja puhtamaks manööversõja rakenduseks on tõepoolest vastase ennetamine. Ennetamine tähendab vastase relvituks või kahjutuks tegemist juba enne lahingut. Kui see ei ole võimalik, üritab manöövrile pühendunud sõdalane vastase jõude nihutada, st hoida vastast eemal otsustavast punktist (või ka vastupidi), muutes vastase väed sel viisil lahingutegevus jaoks tarbetuteks ja mõttetuteks. Kui vastast ei saa ennetada või tema jõudude kasutamist nihutada, üritab manööversõja praktiseerija teda lagundada, s.t üritab vastast hävitada või kahjutuks teha tema raskuskeset, rünnates eelisjärjekorras oma jõududega vastase nõrku kohti. Me vaatleme neid vaenlase löömise ideid lähemalt 3. peatükis.

Lipust ja kuningast

      Kuigi raskuskeskme termin on muutunud Ühendriikide relvajõududes menukaks, ei ole ma leidnud ühtegi lahingueeskirja, kus seda oleks kirjeldatud nii, et ma saaksin selle järgi oma relva sihikut reguleerida. Üritan seda ise siin kirjeldada.

      Pöördugem tagasi malemängu näite juurde, kus me sõbraga rääkisime muuhulgas ka raskuskeskme küsimusest, samal ajal suure hoolega mängule pühendudes.

      „Mis on mu raskuskese?“ küsisin sõbralt, et kavalalt tema tähelepanu hajutada.

      „Vastus on lihtne,“ vastas ta. „See on sinu lipp. Niimoodi, nagu sina mängid malet, ei saa sa mängida ilma liputa. Kui ma löön lipu laualt, võidan ma tõenäoliselt mängu.“

      Esmahooga selle küsimuse üle mõtiskledes ruttasime koos sõbraga kiirelt järeldama, nagu males olekski kõige tugevam vigur raskuskeskmeks. Võta ära lipp ja vastane kannab oma „sõjapidamisvõimetes“ kohutavaid kaotusi. Ja tõepoolest läkski nii, nagu mu sõber ennustas, olles võtnud mu lipu, võitis ta ka mängu – aga see ei pruugi olla reegel. Sügavam mõttetöö paljastas meie eksiarvamuse. Me olime mõlemad jõudnud valele järeldusele, sest olime valesti määratlenud vastase raskuskeskme iseloomulikke jooni. Vaenlase raskuskeskmeks ei ole tema tugevuse allikas, vaid tema kriitiline haavatavus. Vastase raskuskeskme hävitamine või kahjutuks tegemine ei pea tähendama ainuüksi tema võimete vähenemist, vaid pigem tema üksuste halvamist. Nii selgineb kohe ka vastus: vastase raskuskeskmeks on tema kuningas. Üldsegi mitte sõjaliselt kõige tugevama viguri, vaid kuninga neutraliseerimisel lõppeb ka sõda!

      Lugedes paljusid vanemaid ja uuemaid raskuskeset käsitlevaid väitekirju, leidsin väidete vahel lahkarvamusi, mida tööde kirjutajad ise ei puuduta. On neid, sh mitmed neist on Ühendriikide armees,17 kes klammerduvad meile tuntud „lipu-teooria“ külge: st vaenlase raskuskeskmeks on tema jõu allikas. Aga parem lähenemine on siiski „kuninga teooria“: st raskuskese on kriitiline haavatavus.

      Ühendriikide merejalavägi on asjakohaselt märganud termini „raskuskese” määratluse muutumist ajas alates Clausewitzist kuni tänapäevani:

      “Selle termini kasutamisel on oma ohud. Kui Clausewitz tõi selle termini sisse oma sõjandusteooriasse, kirjutas ta: „Nii nagu raskuspunkt on alati seal, kus on koos põhiline mass, ja nii nagu iga löök koormuse raskuspunkti pihta on kõige tõhusam, nii nagu tugevaima löögi mõju kestab koos jõu raskuspunktiga, nii on see ka sõjas.“18 Ilmselgelt propageerib Clausewitz lahingu kulminatsiooni ideed minna jõuga jõu vastu… See lähenemine on Clausewitzi-aegset tausta arvestades ka tüüpiline. Kuid toonasest erinevalt oleme hakanud nüüd eelistama oma jõuga vastase nõrkuse puremist. Terminit tänapäevases sõjas kasutades peame tagama, et vaenlase raskuskeskme all ei mõistaks me vaenlase tugevuse allikat, vaid tema kriitilist haavatavust.” (Autori rõhuasetus.)19

      Manööversõja teooria mõistmiseks on see erisus väga terav ja ülioluline. Sõjakunstiõpilase omandatud definitsioon mõjutab tema lähenemist kurnamis- ja manööversõja teooriale. Me näeme, et kuninga-teooria on manööversõja tunnustamisel põhjapanev, samas kui lipu-teooria lukustab võidu saavutamiseks selle pooldajad automaatselt kurnamissõja teooria külge. Esimese teooria pooldajad otsivad eelkõige võimalust halvata vaenlase tegevus, selle asemel et järeleandmatult tema tugevamat külge rünnata. Teise teooria pooldajate vaatenurk võib viia ainult suuremahulisele ja verisele hävitamisvõitlusele.

      Lubage mul raskuskese piltlikult näitlikustada analoogia abil, mille vastu kõik Ühendriikide relvajõudude ohvitserid ilmselt poolehoidu tunnevad. Kohe esimesel korral Fort Benningi jalaväeohvitseride baaskursusel tuli mul kokku puutuda väikeste tigedate putukatega, kellel on suured pesad ja haigettegevad lõuad – tulisipelgatega. Püüdsime abikaasaga maha rahuneda pärast esimese elusa tarakani nägemist, kui märkasime eesõues tulisipelgate pesa. Agressiivse jalaväelasena, nagu ma olin, kinnitasin kaasale, et olen õppinud selle nuhtlusega võitlema. Võtsin bensiinikanistri, lõin pesa ülemise otsa maha ja valasin väljapürgiva putukaparve bensiiniga üle. Särasin õnnest, kui mu naine mulle tunnustavalt õlale patsutas. Sipelgad surid kohe.

      Järgmine päev olin jahmunud, sest leidsin oma eesõuest uue sipelgapesa! See oli ainult poole meetri kaugusel eelmise pesa jäänustest (mis oli seal kui märgiks minu sõjalisest osavusest). Väljakutsuvalt kordasin eelmise päeva edukat taktikat, kuid mu naise ilme oli kahtlev. Jällegi sipelgad surid.

      Kuid nad olid järgmisel päeval tagasi. Sellele järgnes vihane sõjaretk: inimene sipelgate vastu. Ma ei kaotanud ühtegi lahingut. Nädal hiljem oli mu eesõu pruunidest laikudest rõugearmiline ja bensiin lõppes otsa. Olin teinud kõik, mida inimene teha saab. Oma suurimaks häbiks ma korra isegi süütasin bensiiniga läbiimbunud sipelgamassi, mis ei andnud rõõmustavat tulemust, vaid lõppes ainult lülijalgsete grillimisega. Mu naine kortsutas sellise metsikuse peale kulmu ja nii ma siis andsin alla. Kuna ma ei suutnud seletada, kuidas need põrgulikud sipelgad suutsid oma kaotused nii kiiresti tasa teha, pakkusin oma naisele isegi sipelgate surnukehade ülelugemist tõestamaks, et olen seda sõda võitmas.

      Meeleheitel sõitsime lõpuks sõjaväe poodi. Aiatoodete osakonnas leidsin putukamürgi, mis pidi kindlustama sipelgatest vabanemise alatiseks. Pakil olev silt õpetas mõned mürgiterakesed

16

Terminid ja ideed selles alalõigus on kohandatud Richard Simpkini raamatu Race to Swift järgi. Vaata eriti lk 138–141. Ma laiendan ja muudan neid määratlusi hilisemates peatükkides.

18

Karl von Clausewitz „Sõjast”, Tallinn 2004, lk 670, tõlkinud Krista Räni. (Toim.)

19

FMFM 1 Warfighting, (Washington DC, HQUSMC, 1989), 85.