Manööversõja kunst. Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud. Robert Leonhard

ja edu kindlustab ikkagi vaid teadmiste ja oskuste liit.“2

      Tundub, et kõigil elualadel, aga eriti sõjaväelase elukutses, kaldutakse igasuguseid definitsioone põlastama, koguni kartma. Võib-olla tekitab termini või kontseptsiooni selge defineerimine kohe küsimusi erandite kohta, või teeb lääne mõtteviisile omane mõttevabadus inimesi ettevaatlikuks dogmade suhtes, aga on nii, et sõjalise termini määratlemine tähendab ka väitluse teket. Tundub, et Ühendriikide armees on kordumas suundumus, mille kohaselt esmalt organiseeritakse, jagatakse kategooriatesse ja tuginetakse eriti täpselt määrustikele ja meie doktriini väljendavatele trükistele, mis sõnastavad doktriini põhimõisteid, ning seejärel taganetakse nendest väidetest uuenduslike ideede õhutamise nimel. Ma mäletan oma frustratsiooni noore jalaväeleitnandina, mil ma teadmiste järele janunedes ei suutnud ometi leida midagi olulist mu kasutuses olnud „kuidas võidelda“ – tüüpi lahingueeskirjadest, kui vaid ebamääraseid üldistusi ja mõistusõnu, mis ei aidanud mul hakkama saada mehhaniseeritud operatsioonide keerulises maailmas. Kaptenina oli mul aga hea meel avastada ümbertöötatud lahingueeskirjad, mis olid hästi üles ehitatud ja pakkusid väikeüksustele eriomaseid taktikalisi toimimisviise. Olen näinud sellise arengutsükli kordumist tollest ajast peale: esmalt üritatakse sõnastada eriomaseid ja kasulikke ideid, millele järgneb ettevaatlik taandumine ebamäärasusse.

      Kuid ilma kindlaksmääratud definitsioonide ja põhimõteteta on teekond sõjandusteooriasse võimatu. Seetõttu on käesolev peatükk pühendatud nende terminite ja kontseptsioonide määratlemisele, mida järgnevalt kasutatakse kogu raamatus. Me liigume järk-järgult läbi nelja peatüki eesmärgiga määratleda sõjaajaloo ja nüüdisaegse sõjandusteooria taustal, mida tähendab manööversõda ja mida see ei tähenda. Uurimisobjekti analüüsiks on meil vaja esmalt sõnastada arutelu raamistik. Ma juhindun mitmetest allikatest ja teatud juhtudel pakun välja ka mõned uued ideed.

Sõja tasandid

      Käesolevat raamatut läbivaks oluliseks vaatenurgaks on tõdemus, et Ühendriikide armeel pole üldist operatsioonikunsti alast väljaõpet, vaatamata selle terminiga kuumale flirtimisele. Antud tõsiasja on võimalik seletada võib-olla läbi ajalooliste trendide, ja seda saab ilmselgelt tõestada, kui vaadelda, kuivõrd vähe antud teemat käsitletakse relvajõudude väljaõppe eri tasemetel.3 Mis kõige tähtsam, meie maa-õhk lahingudoktriin möönab vastutahtsi operatiivkunsti olemasolu, kuid ei anna sellele selget sõnastust.4 Kuna me keskendume harjumuspäraselt pigem lahingutele ja relvastatud kokkupõrgetele, mitte aga sõjakäikudele, ei ole ka meie doktriinis, sõjaplaanides või sõjamängude stsenaariumides sobilikku kohta operatiivkunstile.

      Joonisel on esitatud sõja kolme planeerimistasandi – strateegilise, operatiivse ja taktikalise – ülevaade, ning kuidas need on seotud sõja ülesehituse ja täideviiva struktuuriga. Ma pean neid termineid sõja eri tasandite käsitlemisel väga kasulikeks, ning lisan neile ka täiendavaid selgitusi.5

      Kui tahame antud küsimust käsitleda ja ehk lahendusigi pakkuda, tuleb meil see termin mitte ainult selgelt määratleda, vaid osundada ka operatiivtasandi mõjudele sõjanduses.

      Sõja kõrgeim planeerimistasand on strateegiline. Oluline on eristada rahvuslikku strateegiat (ehk suurstrateegiat) ja sõjalist strateegiat. Rahvuslik strateegia tegeleb nii sõja kui ka rahu tingimustes kogu välispoliitikaga ja lõimib sõjalised tegurid poliitiliste, majanduslike ja diplomaatiliste jõupingutustega. Rahvusliku strateegia valdkond on täidesaatva võimu vastutusalas ja Ühendriikides on see pigem välisministeeriumi kui kaitseministeeriumi vastutada. Sõjaline strateegia tegeleb aga kitsamalt ainult relvajõudude rakendamisega rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. Kuigi rahvusliku strateegia käsitlemine oleks manööversõja vaatlusalusena omal kaudsel moel asjakohane, piiritlen termini „strateegia” kasutamise vaid sõjalise strateegia tähenduses. Me pöördume rahvusliku strateegia teema juurde tagasi, kui käsitleme 9. peatükis madala intensiivsusega konflikte.

      Iga sõjaline pürgimus peab algama rahvuslikest eesmärkidest. Seega otsib strateegia viise, kuidas kasutada relvajõude nende rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. Minevikus oli see ainus planeerimistasand, kus juhtiv organisatsioon üritas omavahel sobitada relvajõud ja tsiviilpoliitika. Madala intensiivsusega konfliktid on niisugust eristamist hägustanud, sest sellistes konfliktides võib tihti näha, et isegi taktikaliste otsuste puhul vaagitakse nende mõju rahvuslikule poliitikale. Hoolimata kõigest jääb strateegilise planeerimise tasand – tunduvalt rohkem kui madalamad planeerimistasandid – alati lähedalt seotuks valitsuse poliitika ja eesmärkidega. Iga strateegia väärtus ja asjakohasus sõltub teda elluviiva organisatsiooni suutlikkusest ühitada eesmärgid vahenditega. See on omaette hoomamatu kunst ega ole käesoleva raamatu teemaks. Strateegilised kontseptsioonid on sobilikud meie aruteluks ainult siis, kui nad annavad õige vaatenurga teiste planeerimistasandite paremaks mõistmiseks. Kokkuvõtvalt defineeriksin ma strateegilist tasandit järgnevalt:

      Strateegiline tasand on sõja planeerimistasand ülesandega rakendada sõjalisi vahendeid rahvuslike eesmärkide saavutamiseks. See planeerimistasand koostab sõjaplaanid ja sõnastab sõjatandril saavutatavad eesmärgid.

      Riigi rahvuslikud eesmärgid töötatakse välja ja sõnastatakse kõige kõrgemal riiklikul tasemel. Ühendriikides on relvajõudude juhtimine jagatud kolme riigiaparaadi haru vahel. Kongress on volitatud kuulutama sõda ning senaatorite hoida on ka rahakukru rauad. Alatiste komiteede kaudu (eriti relvajõudude-, eelarve-, kulude- ja väliskomiteede) kujundab ta rahvuslikku sõjanduspoliitikat, seda eriti eelarvestamise protsessi kaudu. Teatud mõttes toimib kongress pigem sõjanduspoliitika piiraja kui selle algatajana. Ühendriikide ülemkohus mängib kaudset rolli sõjanduspoliitika sõnastamisel, osaledes kohtupraktikas valitsuse algatuste küsimustes. Näiteks ei andnud ülemkohus Korea sõja ajal president Harry Trumanile õigust terasetööstuse ettevõtteid riigistada. Ameerika Ühendriikide president on relvajõudude ülemjuhataja ja tal on relvajõudude üle täielik käsuõigus. President nimetab ametisse rahvusliku julgeoleku nõukogu, mille koosseisu kuuluvad väeliike juhtivad tsiviilametnikest aseministrid ja valitud nõunikud. Ta annab ka juhiseid riigi välispoliitika kujundamiseks. Kaitseminister ja väeliike juhtivad aseministrid viivad ellu presidendi poliitilist tahet. Ühendriikide relvajõudude staabiülemate komitee eesistuja ülesandeks on olla presidendi täieliku käsuõiguse täideviija relvajõududes ja ta võib abistada presidenti sõjatandril saavutatavate eesmärkide määratlemisel, millega viiakse ellu rahvuslikku strateegiat. Kolme riigiaparaadi haru omavaheline tasakaal võimaldab arendada rahvuslikku strateegiat.

      Võtmetähendusega on siinkohal arusaamine, et koos sõjatandri eesmärkide määratlemisega sõnastab strateegiline tasand ka operatiivtasandi eesmärgid. Seega pole operatiivkunst iseseisev, vaid järgib strateegilist diktaati. Operatiivkunst on edukas ainult siis, kui tema tulemid aitavad kaasa strateegia elluviimisele.

      Järgmine planeerimistasand, aste madalamal, on operatiivtasand, ja seda käsitleme põhjalikumalt. Nagu jooniselgi kirjas, teostatakse sellel tasandil sõjakäike ja suuroperatsioone. Nagu kohe näeme, on operatiivkunsti põhjalikult tundmata võimatu aduda manööversõja olemust, sest lõviosa manööversõjast toimubki operatiivtasandil.

      Me peame peatuma hetkeks mõistetel operations ja operational.6 Nende terminite vääriti ja kattuvalt kasutamine Ühendriikide relvajõududes on veel üheks tõendiks mu väitele, et operatiivkunst on mütoloogiline mõiste paljude relvajõududes teenivate inimeste jaoks. Näiteks kasutatakse sõna operational (ehk töökorras) lahingutehnika seisukorra iseloomustamiseks. Samuti on see termin kasutatav eritähenduslikult lahinguüksuse ja staabiosakondade vahel. Näiteks võib mingi varustuselemendi hankimiseks olla operational need (s.o kiireloomuline vajadus) – nõue, mille on esitanud lahinguüksus, ning sel pole seost staabi planeerijatega. Termin operations (operatsioonid)

2

Antoine H.Jomini, Summary of the Art of War, ed. BG J.D.Hittle (Harrisburg, PA: Military Service Publishing Co., 1958), 44.

3

Ühendriikide maaväes operatiivkunsti eri tasanditel õpetamise kohta tehtud tähelepanekute alusel olen leidnud, et kui teemast üleüldse räägitakse, on see paigutatud taktikatasandi raamistikku ja väljendatakse seoses lahingutegevuse ja – võitudega. Seetõttu piirab meid meie enda võitlusdoktriin ja nii üritataksegi operatiivkunsti käsitlemisel keskendada tähelepanu taktikaliste relvakokkupõrgete võitmiseks. Ma järeldan sellest, et kuigi termin on praegu moodne, operatiivkunsti Ühendriikide armee doktriinis siiski ei ole.

4

Ma arvan tõesti, et lahingueeskirjas FM 100-5 (Operations) lk 9–11esitatud määratlused on inspireerivad ning täiesti asjakohased ja kasulikud (v.a raskuskeskme määratlus). Ometi jääb alles probleem, et peale sõjatasandite korrektset määratlust on armee doktriin (nagu esitatud käsiraamatutes, stsenaariumites ja eeskirjades) kinnistunud taktikalistele kaalutlustele, ja seda operatiivkunsti arvelt.

5

Joonis 1.1 ja esitatud arutluse aluseks on USA major Daniel J. Bourgoine’i teemakohased loengud.