Inglite keel. Meelis Friedenthal

Siina käsi. „Need on kaalu järgi kõik paika pandud, see peab makulatuuri minema. On oma norm, mis tuleb ära viia. Mõne võid siit endale saada, aga nii, et kaalus midagi ei muutu.”

      „Siin on ikka väga huvitavaid,” ütles Eino kastides sobrades.

      Asta vaatas kõrvalt, kuidas mees järjest säilikuid välja nopib ja vastu valgust vaatab. „Lõikame lehed välja ja paneme ajalehti asemele, ega neid siin pärast üle kontrollima ei hakka. Mul on kabinetis praegu hunnik vanu Pravdasid ja muid vene lehti, ma võin kohe ära tuua,” pakkus ta välja.

      Asta töötas arhiivis esimest aastat metoodikuna, enne seda oli ta pärast ülikoolist suunamist pidanud ühes maakoolis ajalugu õpetama. Ta oli saanud külanõukogult kooli lähedale elamise ja isegi pärast töökoha vahetust lubati Einol ja Astal seal edasi elada. See oli väike kuue korteriga telliskivimaja, neil olid toredad viisakad naabrid ja ilus omaette aed. Kuigi korter oli linnast üsna kaugel, otsustasid nad, et parem elada maal suhteliselt omaette kui linnas ühiselamus. Maal elamisel olid omad eelised: poodides olid väiksemad sabad, sai omad kartulid maha panna ja naabrite käest aeg-ajalt liha, bussiühendus linnaga ei olnud ka kõige halvem.

      Valvur laiutas käsi. „Asta, ma ei tea nende Pravdadega. Tuleb veel välja ja siis kes seda õiendamist jõuab ära kuulata. Võidakse veel riigivastaseks tegevuseks tembeldada.”

      „Ei, hea mõte, mine too jah,” ütles Eino. „Ma vaatan need siin senikaua üle, kääre oleks vaja. Torkame need ajalehed kaante vahele, siis ei ole midagi aru saada. Kõike korraga muidugi tõesti ei maksa ära vahetada.”

      Ta kükitas maha ja hakkas säilikuid hunnikutesse sorteerima. Keegi oli neid kunagi hoolega käsitsi valmistanud, kokku köitnud, jooninud, täis kirjutanud. Raamatud olid seisnud sadu aastaid riiulites, elanud üle kaks ilmasõda ning nüüd viimaks oli siis jõutud nii kaugele, et need võeti nimekirjade kaupa ette ja lihtsalt visati minema. Isegi kui selle tulemusel tõesti nõukogude bürokraatia tarvis uut paberit valmistati ja mõnevõrra riiulipinda kokku hoiti, tundus see pigem samasuguse sõgeda ettevõtmisena kui kaigastega varblaste tapmine Hiinas, et need viljateri ei sööks. Täiesti ilmselt oli selle makulatuurikampaania tegelik eesmärk lihtsalt poliitiline – kohaliku ajaloo hävitamine.

      Kui Asta mõne aja pärast tagasi tuli, sokutasid nad ajalehed kaante vahele ja sobitasid raamatud ja kaustad virnadesse tagasi. Eino oli välja lõiganud ja kokku kogunud juba paraja kastitäie vesimärkidega paberit.

      „Aitab, aitab,” seletas Siina. „Ma ei taha siin mingeid pahandusi.”

      „Jah, muidugi, lähme juba.”

      „Esmaspäevani siis,” viipas Asta valvurile.

      Eino võttis kasti sülle ja nad kõndisid puude alt läbi, üle mäe tagasi all-linna poole. Tuul puhus ja Asta hoidis ühte kätt kaitseks paberite peal, et need minema ei lendaks. Tema poos mõjus sealjuures kuidagi pidulikult, käimas oli nagu mingisugune religioosne toiming, nagu kannaksid nad protsessioonis reliikviat. Kui nad Kuradisilla alla jõudsid, kostis sealt endiselt lärmi ning Eino vaatas häiritult üles. Keegi sabistas põõsa ning astus siis äkki nende ette tee peale. Mees oli lühikest kasvu, torkivate helesiniste silmadega, ruudulise särgi ja viigipükstega. Ta vaatas midagi ütlemata Einole otsa, vangutas pead ja lõi siis talle rusikaga näkku. Käis raksakas, Einol pudenes kast paberitega käest ja ta kukkus pikali. Löök oli nii tugev, et esimese hooga läks tal silmade eest täiesti mustaks, justkui polekski tema põske tabanud luust ja lihast käsi. Tundus, et lõualuu on paigast ära, suus oli vere maitse.

      „Kasteediga, raisk,” sisistas Eino katkise suuga ja Asta hakkas karjuma.

      „Jäta järgi, aitab! Bandiit! Kao minema!”

      Mees ei vaadanud tema poolegi, vangutas veel kord nagu kahetsevalt pead ning ronis mööda järsku mäekülge tagasi üles.

      Eino korjas põlvili maas mehaaniliselt paberid kokku ja sättis need kasti. Pea käis ringi, ta ei suutnud selgelt mõelda.

      „Mis sa neist paberitest enam, lähme!” ütles Asta närviliselt ja sikutas teda püsti. „Lähme, lähme! Aja ennast juba jalule. Lähme kähku! Need on mingid pätid.”

      „Jah-jah… Traumapunkti peaks vist minema,” nõustus Eino ja sülitas suust verd. Vist oli ka üks hammas logisema löödud. Ta ajas end püsti, võttis kasti uuesti sülle nagu lapse, tuul viis mõned paberid lendu, keerutas neid Kuradisilla alt läbi.

      IV

      Võrreldes maja läppunud ja seisva palavusega tundus õhk väljas värske ja puhas. Õrn lumekirme oli katnud õuepori ja kõrvalhoonete katused, riita laotud puuvirnad, lauarisu ja muu saabuvasse hämarusse hajuva ebamäärase kuju ja otstarbega kraami. Oli kindel tüüp talusid, mille läheduses võis alati leida roostetava autovraki ja suure hunniku vanu rehve, kunagi kolhoosist kohale tassitud plekktünne, betoonist kaevurakkeid ja juba mädanema hakkavaid põhupalle, vanu mahasaetud tõrvatud elektriposte, kilekasvuhoone jäänuseid ja palju muud samalaadset. Folkloristid seletasid seda asjaoluga, et ennevanasti võis taludes kõik kasutamiskõlbmatu visata metsa või põllule, kõik mädanes ära, muutus sõnnikuks. Alles 20. sajandi alguses õppisid maainimesed poolvägisi ja kampaaniate korras peldikutes hädal käima, mitte enam kapsaste vahel või laudas lehmade ja lammaste juures. Talu ümber prahi viskamise komme oli aga palju visam kaduma, ent alles kilekottide ja muude pakendite massilise kasutamise ajastul muutus see tõeliselt loodusohtlikuks. Kõik see iidne kombestik aimdus praegu valkjashallikas õhtuvalguses õhukese krõbeda lumekooriku alt.

      „Pagan, täitsa pimedaks läinud, panen teile tule põlema.”

      Selle ajaga, kui nad olid majas olnud, pillimängu ja papi pajatusi kuulanud, oli päev läbi saanud. Selline kogemus oli alati kuidagi rahutukstegev – lähed enda arvates korraks kuhugi külla, väljas on rõõmus ja päike paistab, aga järgmisel hetkel on kõik mustvalge ja võõras. Maastik muutub kitsaks, taluhoov tundub teistsugune. Platsi servas kasvav, arvatavasti juba üle-eelmisel sajandil istutatud jäme tammepuu näis palju suurem ja mustem, tuul kleepis selle otsas ikka veel kangekaelselt rippuvatele pruunidele lehtedele märgi räitsakaid. Mõned tammelehed ei pidanud raskusele vastu ja kukkusid imelikult kiiresti alla, otse nende auto peale. Auto katusel oli juba hulgaliselt lehti ja jäi mulje, et masin on seal seisnud koos muu hoovinurkades vedeleva kolaga ammusest ajast saadik. Ainult auto järelkäru paistis kuidagi ebakohane ja sobimatu. See tundus liiga uus ja liiga kirev, külgedel ilutsesid ülemäära suurelt laenutuse logod.

      Joonas jäi ukse peal seisma. „Aitäh veel kord, ja plaadi eest muidugi ka.”

      Vanamees pani kummikud jalga ja kõndis nendega kaasa. „Kas te tuhleid ei taha? See aasta oli meil väga hea saak. Ega me tavaliselt nii müügiks ei kasvatagi, aga nüüd tuli nii palju, et me ise ei jõua kõike süüa. Äkki võtate mõne koti kaasa? Teil haagis ka, saate üle otsa peale visata kohe.”

      „Ma ei usu, et nii eriti vaja on…”

      „Ma nii poolmuidu annan, alla omahinna, korralikud tuhlid. „Laula”, tead küll. Noppisime kõik ilusti koos plikaga puhtaks ja…” seletas papi. „Ma lähen panen sulle ikka ühe koti haagise peale?”

      Joonas vaatas abitult pealt, kuidas papi kartulikeldrisse kadus.

      „Need on head tuhlid, ei kee lödiks ega midagi,” seletas vanamees, kui ta kotti tassides keldrist tagasi üles tuli. „Ilusad punased.”

      „Mul pole sularaha nii palju kaasas,” proovis Joonas puigelda.

      „No mine küsi kompanjoni käest, saad talle ka kaldulast anda. Kotis on nelikend kilo, seda ikka jagub tükiks ajaks.”

      Joonasel oli piinlik, aga praeguses olukorras näis olevat mõistlikum kemplemist mitte alustada. Siim oli juba autosse istunud ja mootori tööle pannud.

      „Hulluks oled läinud või?” küsis ta. „Mis sa nende kartulitega peale hakkad?”

      „Ma ei tea, korralikud kartulid, väidetavalt.”

      „No ma ei tea, võta,” ütles Siim ja ulatas talle läbi akna raha.

      Papi