Inglite keel. Meelis Friedenthal

sirgeks ja tegi kõik aknad lahti, tuul plagistas kardinatega. Mirjam kummardus välja ja toetas käed läikivatele piiskadele aknaplekil – ootamatult pindpinevusest vabanenud piisad voolasid niredena sõrmede vahelt maha ja kukkusid mõõdetud vahedega neljanda korruse kõrguselt alla. Väljas oli kummaliselt karge ja selge ilm.

      „Läheb soojaks,” mõtles ta.

      Märgade kätega korraks üle näo tõmmates astus ta kapi juurde ja otsis välja lahustuva C-vitamiini joogi. Samal ajal kui kihisev ja ringlev apelsinikarva tablett tassis laiali hajus, silmitses ta tuba. Nad elasid siin neljakesi ning praegu kevadpäikese ja tõmbetuule käes nägi ühikatuba isegi maaliline välja, nagu van Goghi pilt magamistoast Arles’is. Plakatid seintel, raamatud riiulis, isegi kaseoksad vaasis. Ema oli talle need paar päeva tagasi toonud, kui nad oli koos isaga vaatama tulnud, kuidas tal koolis läheb. Selle tarvis oligi Mirjam toa ilusasti korda teinud. Aga muidugi ta teadis, et kollaseks võõbatud reformvoodite põhjad olid ära vajunud, isegi väljaveninud vedrude peale pandud vatimadratsid ei teinud neid kuidagigi mugavamaks, talvel jooksid toas hiired ringi, hoolimata sellest, et vanema kursuse tüdrukud olid kassi võtnud. Põrandalaudadelt koorus hall värv. Vaid suure vaevaga oli võimalik siit eemal hoida kõigile ühikatubadele omast võõrandunud mahajäetuse ja ükskõiksuse muljet.

      „Ilmselt peaks järgmiseks aastaks ikka endale eraka hankima,” otsustas ta.

      Mirjam jõi kahe lonksuga kogu joogi ära ja krimpsutas viimase, keemiamaitselise sõõmu juures natuke nägu. Kell oli juba üsna palju ja ta pidi arhiivi praktikale minema.

      Ta püüdis oletada, mida Joonas võis tema minemahiilimisest mõelda. Mirjam oli üles tõusnud, kui väljas hakkasid kostma hommikuhääled, automüra. Ta kohendas riideid, vaatas end väikesest peeglist. Joonase korter oli kitsas, keset tuba oli pliitahi, mille pottide vahelt pudenes ahjusavi, laual oli veidra monitoriga arvuti, paberid ja kladed segamini raamatutega. Ta oli korraks kiiganud konspektidesse – ümar käekiri, kritseldused serval. Alguses oli ta mõelnud kirja jätta, aga hakkas siis kahtlema. Mida kirjutada? Parem niisama minna. Ta tundis end kuidagi osadeks lahutatuna, oli selline tunne, et peab kiirustama.