Inglite keel. Meelis Friedenthal

Siim diplomaatiliselt ja surus vanamehel kätt. „Me lähme nüüd. Head aega.”

      II

      Joonas astus elutuppa ja tõmbas sügavalt hinge. Ümberringi räägiti kirjandusest ja filosoofiast, enamasti seda, mida keegi äsja loengutes kuulnud oli – ta sekkus ja hakkas kohe poole lause pealt kellelegi vastu vaidlema, püüdes sellesse peita oma hiljem saabunu närvilisust. Ükskõik kui hästi mingit seltskonda tunda, alati on hiljem saabunul ebalev kahtlus, et ta ei kuulu tegelikult siia. Inimesed koonduvad kiiresti, loovad nähtamatud suhtevektorid, keegi tõuseb esile rääkijaks, keegi jääb kuulajaks. Selline kooslus on üllatavalt stabiilne ja loomult välistav, näod ja varbad keeratakse üksteise poole ja kellelgi uuel nõuab tekkinud moodustisse sissetungimine sotsiaalset küpsust – aga seda polnud Joonasel tegelikult kunagi olnud. Vaid üsna mehaaniliselt oli ta keskkooli lõpuks selgeks õppinud, et kui hakata kellegagi vaidlema ja sealjuures suuta veidigi argumenteeritult rääkida, siis annab see päris hea võimaluse sulanduda. Kunagi hiljem sai ta aru, et on küllalt palju teisi võimalusi, aga neid ei suutnud ta päris korralikult omandada. Seega oligi ta seltskonnas vaid kahel viisil: kas ta vaidles kellegagi kirglikult või istus omaette ja oli vait.

      „Üldiselt on see täielik jama.”

      Üks tüdrukutest tuli kohvikannuga, köögis tehti suitsu ja Joonas jõi suurte lonksudega punast veini. See oli suurtes poolteiseliitristes pudelites, hapu, ajas suu kihelema ja ta jäi üha rohkem purju. Ta karjus parajasti midagi hermeneutilise filosoofia ja eriti Gadameri kohta, kui ta nägi seda tüdrukut.

      „Tajud koonduvad kokku, risti-rästi…”

      Kes oskaks seletada, kuidas ja miks asjad juhtuvad. Ühel hetkel on kõik tavaline: seletused, poolik vein, liiga kõva muusika, ootamatult aga on teistmoodi ja siis peab otsustama, sest siis on valik. Joonas jäi hetkeks vait ja seda momenti ära kasutades hakati rääkima progressi müüdist – sõnajärje saamine ja selle maksimaalne ärakasutamine on alati olulisem kui jutu sidusus.

      Maast veiniklaasi võttes vaatas Joonas veel kord tüdruku poole ja läks kööki. See oli läbini siniseks suitsetatud ning hoolimata pärani avatud aknast umbne – aprilliõhtu pluss kümme kraadi oli piisav selleks, et köögis oleks jahe, aga ebapiisav selleks, et seda korralikult tuulutada. Õhk oli tihke ja pani silmad kipitama. Joonas mahutas ennast istuma kitsale aknalauale, kus oli pisut kergem hingata, ja jõi ühe sõõmuga oma veiniklaasi tühjaks.

      Kihk tagasi minna ja tüdrukuga rääkida tundus vastupandamatu, kuid selle asemel otsustas ta oodata. Nad olid teineteisele otsa vaadanud võibolla ainult korraks, aga seda kuidagi ühemõtteliselt. Joonas ei olnud tavaliselt kunagi kindel teiste inimeste tunnetes, enamasti luges ta võõraid emotsioone poolikult või koguni vastupidiselt. Tõesti, alati võis ju kogemata valesti aru saada, alati võis ju eksida. Väga harva juhtus, et kellegi teise tunded tabasid teda kuidagi otse, vahetult. See mõjus peaaegu ehmatavalt. Ta raputas pead ja vaatas laual seisvat suurt klaasist tuhatoosi, mis oli kuhjaga konisid täis. Kohvitassidest ja pokaalidest olid jäänud vakstule poolkaared ja rõngad, keegi oli pannud oranžist plastmassist välgumihkli täpselt ühe ringi keskele seisma. Mingi hirm ja igatsus sundisid naeratama: ei ole midagi ilusamat kui eelaimdus. Aimdus sellest, mis tuleb, ja kindel veendumus selles, mida ei näe, on igasuguse usu alus, ja usk oli midagi, mida ta sel hetkel ihkas.

      Siim tuli koos kahe tüübiga – vist olid teoloogid? – uksest sisse. Nad krapsasid sünkroonselt sigaretid põlema ja jätkasid oma juttu. Joonas proovis hetkeks jälgida, millest räägitakse – sõnad olid iseenesest kõigiti arusaadavad, kuid temani jõudes muutusid need mõttetuks müraks, nagu ei järgneks üks lauseosa teisele ja vastused ei läinud küsimustega kokku. Üks pikkade juuste ja prillidega teoloog seletas Siimule kirglikult midagi tänapäevase rahandussüsteemi mõttetusest ja Siim vastas talle näidetega fraktaalsest geomeetriast. Väljas laulsid mingisugused linnud, päike hakkas loojuma, vaid õrnkollakas kuma oli puude vahelt näha, õhk oli kevadine. Beežis kevadmantlis naine lükkas vankrit mäest üles, paar poissi olid juba jalgrattad välja otsinud ja kimasid kisades mööda õhtust tänavat.

      „Kõik tuleb iseendasse tagasi, nagu näitas Mandelbrot.”

      „See on isegi sisuliselt vale näide, rannajoon ei ole siin sobiv võrdlus.”

      Joonas püüdis sigaretiotsaga kusagilt kõrgelt räästast langevaid veetilku, need kukkusid talle käe peale, kuhugi filtrile ja siis lõpuks täpselt hõõguvale otsale. See kustus otsustaval ja kiirel sisinal.

      Ta oli lapsena, mitu aastat tagasi, ühel õhtul välja läinud. Kellelegi midagi ütlemata, kuigi isa, kes oli ikka veel üleval, oli teda vist pika pilguga vaadanud, et mida ta niiviisi üksinda hilja öösel õuest otsib. Isa aga ei küsinud midagi – võibolla aimas – ja luges oma ajalehte edasi. Tossupaelu kinni sidudes oli Joonas endamisi mõelnud, et miks ta seda teeb, kas ta äkki eksib. Siiski oli ta kõndinud jahedas õhtus mööda kruusast tänavat, astunud laternavalguses vargsi roheliste ja kõrgete hekkide vahelt hooviväravast sisse, pimedasse aeda, ja läinud naabritüdruku maja taha. Ta oli tükk aega kükitanud punasesõstrapõõsaste vahel, sõrmed kobestatud mullas, ja otsinud kivikest, millega oleks sobilik visata vastu teise korruse akent. Joonas tundis end praegu samamoodi, sõrmed kivikest otsimas, sõstrapõõsaste vahel, üksi.

      Äkki topiti tema poole joint’i ja ta võpatas tagasi reaalsusesse.

      „Sinu järjekord, võta!”

      Ta tõmbas pika mahvi ja ulatas pisikeseks kimutud kuuma plärujupi edasi. Organiseeriti parajasti uut jooki ja arutati olulist küsimust, et kes viitsib järele minna.

      „Ma võin minna,” ütles ta pika hingetõmbe järel suitsu välja puhudes.

      Oli vaja mõelda, veidi olla eemal sellest lärmist ja saada sopilistesse kopsudesse värsket õhku. Joonas kallas endale suvalisse tassi jahtunud kohvi, võttis lonksu ning läks esikusse saapaid otsima – jalanõude hunnikust õigete ülesleidmine ei olnud põrmugi kerge ülesanne. Balansseerides oma joobumust ja raskusjõudu, sidus ta parajasti paelu, kui tüdruk sisse astus.

      „Ah, ma lähen lihtsalt poodi…”

      „Ma kuulsin jah. Ma mõtlesin, et hea oleks ka natuke värsket õhku hingata.”

      „Muidugi, väga hea, tule.”

      Joonas jätkas süstemaatilise keskendumisega paelte sidumist ja leidis teatava kurbusega, et kui on olemas mingi tahtmine, siis tekivad ka vastavad olukorrad – imelised juhused. Kui need ära tunda, siis tekib pead pööritama panev arusaam, et nüüd oled justkui ristteel muinasjutus, kus vasakule minnes leiad eest varanduse, paremale minnes leiad endale ilusa pruudi ja otse minnes leiad surma. Ta seisis praegu radade hargnemiskohale püstitatud kivi ees ja luges sinna raiutud kirju. Otsustamise hetkest saab alguse lugu.

      „Ma olen Joonas.”

      „Mh-mh. Mirjam.”

      „Me lähme nagu kuldõunu tooma.”

      „Mismoodi?”

      „The silver apples of the moon, the golden apples of the sun…” deklameeris Joonas. „Nagu seal vene muinasjutus, kus Loll-Ivan saadeti tsaarile kuldõunu tooma. Keegi peab ju minema…”

      Just sellest rääkis ta, kui nad kõndisid kõrvuti trepist alla ja mööda halvasti valgustatud kruusast teed kesklinna poole. Kuidas kahest vanemast vennast üks läheb vasakut kätt, mööda rikkuse teed, ja teine paremat kätt, mis viib pruudini. Aga kangelane läheb otse ja teda ootab surm. Justkui saaks tõeline kangelane olla vaid see, keda ei huvita varandused ega inimlikud kiindumused, vaid kes liigub nagu nool sirgelt surma poole.

      „Või tegelikult on tavaliselt seal muinasjutus Baba-Jagaa või kellegi taolise hütt, kuhu Loll-Ivan oma viletsa ja kronu hobusega jõuab,” ütles Joonas.

      Hakid karjusid puude otsas ja Mirjam naeris. „Niisiis ainult loll valib selle tee?”

      Nad vaidlesid selle üle, Joonas seletas filosoofiast kui surma poole olemisest ja surma harjutamisest, et teatud mõttes oli Loll-Ivan filosoof nagu Sokrates, kes teadis, et ta mitte midagi ei tea.

      „See