Inglite keel. Meelis Friedenthal

õige oli. Igatahes oli ajapikku iroonia sõnadest hakanud välja kuluma.

      Joonas läks tuppa tagasi ja istus laua äärde.

      „No said asjad nii kähku jonksu?”

      „Ei noh, mis siin ikka pikalt, eks me varsti hakkame ju liikuma ka.”

      Papi kehitas õlgu ja läks köögikapi juurde. „Kallan sähvaka tee sisse? Annab sooja?”

      Joonas vaatas viinapudelit ja otsustas, et sellest ta nüüd küll loobub. „Ei, ma ei joo, pole tarvis.”

      Imelikul kombel ei hakanudki teine peale käima, vaid valas endal teetassi ääreni täis ja rüüpas mõnuga. „Pagan, küll tehakse ikka maailmas häid jooke.”

      Joonas lonksas samuti oma teed ja mõtles, et tegelikult oleks päris hea siia sorts viina sisse panna, aga näis sobimatu oma otsusest loobuda. Tee oli must ja väga kange, kibemõru maitse püsis suus veel tükk aega.

      „Huvitav, kus Siim on jäänud?”

      V

      Mirjam ärkas kohutava januga, segaduses. Toas oli valge, aknast paistis sisse hele lõunapäike, tekk kleepus jalgade külge. Ta rabeles end istukile ja hingas sügavalt sisse-välja, viltustes kiirtes paigalseisvad tolmuosakesed hakkasid liikuma, joonistasid välja spiraale, keeriseid. Need hõljusid silme ees majesteetliku aeglusega, viidates millelegi pidulikule ja pühale. Ilmselt selle tõttu kunagi ammu oletatigi, et kogu maailm koosneb samasugustest osakestest, mis lõppematult pöörlevad, puutuvad üksteise vastu ja hõõruvad suuremaid tükke väikesteks, nagu vesi uhub kivi. Väikesed osakesed poevad suurte varju, liiguvad nende keeristes, vorteksites, kogu mõeldav maailm on nähtamatuid osasid täis, keegi pole üksi, pole mingit tühjust. Sest tühjus on õudne. Mirjam ei suutnud valguskiirtes üksteise ümber liikuvatelt tolmukübemetelt silmi pöörata. Ta ise koosnes samasugustest osakestest, ja kõik asjad tema ümber. Miski hingab ja need osakesed hakkavad elama, järgides paratamatult füüsikaseaduseid, võbeledes kausaalsetes ahelates, koondudes raskusjõu mõjul tihedateks tompudeks, inimesteks, suudlusteks.

      Mirjam puhus tolmukübemetele, tants muutus metsikuks, rabelevaks.

      „Täpselt nii.”

      Ta pani sussid jalga ja läks koridori lõpus olevasse kööki. Õhk oli kõrbenud õli haisust paks, ta lasi kraanist pikalt vett joosta, et see piisavalt külmaks läheks. Neil ei olnud küll ühikas sooja vett, kuid kraanivesi muutis vastavalt aastaajale oma temperatuuri. Talvel oli see jääkülm, nii et ei olnud võimalik end korralikult pesemas käia, kevadepoole aga muutus vesi leigeks ning seda ei olnud võimalik jälle kuidagi külmaks saada. Mirjam jõi ja vesi liikus tema sees allapoole, ta tundis, kuidas see läheb läbi tema kurgu, söögitoru, kõhtu. Vee jahedus kandus edasi, kõhus tõmbus külmaks. Olid hetked, kui ta imestas inimeste konstruktsiooni üle – see oli veider. Sa oled justkui sa ise, lihast ja verest ja luudest kogum, sinna aga on võimalik sisse kallata vett nagu mingisugusesse vaasi. Ja see vaas tunneb kallamist, tajub vett enda sees loksuvat, ümbritseb lõikelille lühikest elu. Kuidas sellised asjad võimalikud on, kuidas saab inimene üldse olla? Tolm, liha, veri.

      Mirjam läks köögiakna juurde ja trügis selle pärani, et kööki täitvast lehast lahti saada. Paistsid õrnrohetavate puude ladvad ning üksikud pilved helesinises taevas, aknalaud oli kaetud väikeste, pindpinevusest ümmarguste kastepiiskadega. Ta istus taburetile, pani klaasi enda kõrvale saiapurusele lauale ja nautis aknast sisse valguvat niisket külmust. Üldiselt oli reegel, et igaüks koristas enda järelt köögi ära, kuid alati jättis keegi midagi tegemata. Ilmselt oli mõni tüdrukutest täna hommikul muna praadinud, koored vedelesid ikka veel pliidi serval, pann oli pesemata, kõrbenud rasv põhja tahkunud. Sellest siis ka see vastik lämbe hais. Mirjam ohkas, võttis lapi, tõmbas laua purust puhtaks ja viskas munakoored prügikasti. Kuidagi ebameeldiv oli sassis köögis olla, tekkis tunne, et see segamini olemine imbub koos praelõhnaga tema enda sisse.

      Pesuvahendit ei olnud, aga käsnaga õnnestus pann siiski puhtaks saada. Ta vaatas oma kätetööd ja noogutas. Olemine läks tunduvalt paremaks, niimoodi näis ta endale rohkem päris olevat. Võibolla peabki pärast magamist inimene veidi uuesti sündima, tegema läbi lühikese ajaga selle protsessi, mis beebidel võtab aastaid. Õppima nägema värve ja asjade piirjooni, õppima selgeks käte ja silmade koordinatsiooni, viima kokku puudutamise ja visuaalsed aistingud, uskuma iseenda ja teiste inimeste olemasolu. Korrastama oma maailma.

      Ta laskis klaasi uuesti täis ja kõndis tuppa tagasi. Koridoris ei olnud kedagi näha, paistis, et kõik olid kas loengutes või juba nädalavahetuseks koju läinud. Vanematel kursustel reedesel päeval sageli loenguid üldse ei olnudki. Ta hakkas voodit üles tegema ja mõtles, kuidas ta oli öösel Joonase juures üles tõusnud ja magava poisi alt teki välja tirinud.

      See oli ju äsja, mõni tund tagasi, aga tundus kuidagi kaugena. Oli olnud veel päris pime, kui ta seal võõras kööktoas üles ärkas, justkui veidra unenäo peale. Mirjam ei mäletanud täpselt, mida ta unes nägi, aga see oli mingit pidi vastik ja painajalik. Keegi ajas teda taga, hüüdis ta nime. Alles mõne hetke pärast oli ta aru saanud, et ei ole kodus ühikas, vaid Joonase korteris. Tegemata voodil pikutades olid nad magama jäänud. Joonas oli tema kõrval, kollane ja tontlik sellesama laterna valguses, mille paistel ta oli enne luuletusi lugenud, konksus, käed põlvede vahel. Mirjam oli mõelnud, et äkki peaks nüüd kohe ära minema, aga väljast kuuldus kusagilt mingit joobnud kisa ja tal oli pärast riietega magamist külm. Ta oli päevateki voodi pealt ära sikutanud, Joonas ei ärganud ega isegi mõmisenud. Mirjam pani poisile ettevaatlikult teki peale, nihutas padja paremasse asendisse ja puges ise sinna kõrvale. Kulus tükk aega, enne kui tal enam jahe ei olnud, riided tundusid nüüd ebamugavad, rinnahoidja pigistas. Mirjam lamas selili, silmad lahti, ja tundis end võõrana. Aknast paistsid puuladvad ja mustjashall taevas kõikuvate oksaraagude rägastiku taga. Hommiku hele serv oli vaevalt aimatav.

      Kunagi keskkoolis oli ta jäänud ööseks sõbranna juurde, nad oli õhtu ja öö otsa taimeteed joonud ning juttu rääkinud. Lõpuks oli väljas valgeks läinud, linnud hakkasid laulma, päike paistis. Kell oli neli või viis, ta hakkas koju minema. Mirjam oli kõndinud mööda täiesti tühje varasuviseid tänavaid, rõõmsalt ja õnnelikult. Isegi siis ei olnud ta midagi kartnud, kui märkas eemal kolmest seltskonda vastu tulemas, midagi ohtlikku ei olnud talle isegi pähe tulnud. Ta ei osanud kurja karta. Võibolla oligi see olnud kõige ehmatavam, et nad rabasid tast ilma igasuguse hoiatuseta kinni ja vedasid puumajade vahel olevasse sisehoovi, tegid ta käsivarrele kõvasti haiget. Tühjad pesunöörid rippusid üle hoovi, akende ees olid kardinad, inimesed magasid seal taga. Ta ei söandanud midagi öelda, ei julgenud karjuda, oli neile ainult otsa vaadanud – purjus punetavad näod, dressid seljas, valged sokid, mokassiinkingad jalas. Mirjam oli katsunud mõelda, mida teha, aga ühtki head mõtet ei olnud. Erinevad stsenaariumid käisid läbi pea, kõik tundus ebatõeline. Tal oli hirm.

      „Türa!” karjus üks dressides tegelane ja kõik kolm tormasid minema. Mirjam jäi üksinda sisehoovi kruusasele platsile seisma. Magamatuse, linnulaulu, kirka valguse ja äkilise üksioleku tõttu tundus kõik veel ebatõelisem.

      Need mehed olid enne, kui nad ta hoovi vedasid, pannud käest tumepunase spordikoti ja jätnud selle kõnnitee servale. Mirjam nägi silmanurgast, kuidas keegi hallides riietes igerik vanamees, must müts peas, mööda kõndis ja spordikoti käigu pealt kaasa haaras. Teised nägid ka.

      „Varas, raisk!” olid nad vanamehele kisades järele jooksnud.

      Mirjam võpatas ja hakkas samuti jooksma, teises suunas, nii kiiresti ja nii kaua, kui ta suutis, ning kui ta enam ei suutnud, siis lipsas mingisugusest suvalisest hoovi väravast sisse, vaatas seal ähmis edasi-tagasi ringi ja puges puumaja kõrge trepi alla peitu. Ta oli katsunud hingamist rahulikuks sundida ja oodanud kössitades, aeg-ajalt lauapragude vahelt välja piiludes, pikalt, võibolla pool tundi, võibolla isegi kauem. Alles seejärel oli ta vaikselt püsti tõusnud ja hoovist välja hiilinud. Tänav oli tühi. Kiirustades ja pidevalt selja taha vaadates kõndis Mirjam kodu poole, valmis iga hetk jooksma pistma, kui näeb kedagi dressides vastu tulevat. Sellepärast ta nüüd ootaski alati hommikut, kui inimesed jälle tänavale tulevad, esimesed bussid hakkavad sõitma, lapsi