Toscana päikese all. Frances Mayes

kolme suure poolakaga. Nad asuvad tööle, ja uskumatu küll, päikeseloojanguks on pikk müür maha võetud. Jälgime neid terve päeva. Poolakad tõstavad sajapuudaseid kive nagu arbuuse. Alfiero ei oska sõnagi poola keelt ja mehed tunnevad umbes viit itaaliakeelset sõna. Õnneks on füüsilist tööd lihtne kehakeeles väljendada. „Via, via,” viipab Alfiero kivide poole ja poolakad kargavad neile kallale. Järgmisel päeval kaevavad nad mulda välja. Alfiero lahkub, küllap mõnd teist tööotsa tegema. Alessandro-nimeline poiss ei tee muud, kui mossitab. Alfiero on tema kasuisa, kes nähtavasti tahab talle töötegemist õpetada. Poiss näeb välja nagu väike Medici prints, pirtsakas ja igavlev, kui ta seal tülpinult ringi logeleb ja tenniseninaga kive togib. Poolakad ei tee temast väljagi. Nad töötavad ainsagi pausita seitsmest kaheteistkümneni. Keskpäeval sõidavad nad oma Polski Fiatiga minema, kuid on kolme ajal tagasi, et veel viis tundi kõvasti tööd rabada.

      Itaallased, kes ise on erinevatel aegadel käinud paljudes riikides „külalistöölisteks”, on vapustatud oma riigis levivast nähtusest. Meie teisel Bramasole-suvel kõigub ajakirjanduse toon talumise ja nördimuse vahelises skaalas, kui jutt käib albaanlastest, keda meri sõna otseses mõttes Lõuna-Itaalia rannale uhub. Meid, kes me elame San Franciscos, kuhu sisserändajaid saabub iga päev, nende mure ei eruta. Suurlinnades elavad ameeriklased on rahvasterände hoogustumisest teadlikud: nad mõistavad, et kahekümnenda sajandi lõpp teeb maailma demograafilises mosaiigis põhjapanevaid muudatusi. Euroopal on selle tõsiasjaga raskem harjuda. Meil on ju omad vaesed, kurdavad nad imeks pannes. Jah, vastame neile, meil samuti. Itaalia on üllatavalt homogeenne – Toscanas kohtab mustanahalist või asiaati haruharva. Kuna Saksamaa on Ida-Euroopa tööjõust küllastatud, on viimasel ajal hakanud idaeurooplasi saabuma ka siia Põhja-Itaalia jõukasse kanti. Nüüd me taipame, kuidas Alfierol oli võimalik meilt odavamat hinda küsida. Selle asemel et maksta itaalia töölisele keskmiselt 25 000 – 30 000 liiri tunnis, võib poolakatele maksta 9000. Ta kinnitab meile, et neil on tööload olemas ja tema kindlustus katab ka nende võimalikud õnnetused. Poolakad on oma tunnitasuga rahul – kodus, enne kui tehas pankrotti läks, teenisid nad vaevalt sama palju päevas.

      Ed kasvas üles Minnesota poola-ameerika katoliiklikus kogukonnas. Tema mõlemad vanemad sündisid poola immigrantide peredes ja sirgusid poola kodukeelega farmides Wisconsini ja Minnesota piiril. Muidugi mõista ei oska Ed poola keelt. Tema vanemad tahtsid, et lastest kasvaksid sajaprotsendilised ameeriklased. Kolmest sõnast, mida ta poolakate peal proovis, ei saanud viimased aru. Kuid need mehed, kelle kõnet ta ei mõista, tunduvad kuidagi tuttavad. Ta on harjunud selliste nimedega nagu Orzechowski, Cichosz ja Borzyskowski. Üksteisest õue peal möödudes me noogutame ja naeratame. Kui me lõpuks nendega kontakti saavutame, on vahendajaks luule. Ühel pärastlõunal juhtun lugema luuletust, mille on kirjutanud Czeslaw Milosz, kes on Ühendriikides juba kaua pagulasena elanud, kuid sellest hoolimata sügavalt poolalik poeet. Tean, et paar aastat tagasi tegi ta võiduka visiidi oma sünnimaale. Järgmine kord, kui Stanislao käru lükates üle õue sammus, küsisin temalt: „Czeslaw Milosz?” Mehe nägu lõi särama ja ta hõikas midagi oma kahele kaaslasele. Kui ma siis järgneval paaril päeval mõnega neist kohakuti sattusin, ütles too „Czeslaw Milosz”, nagu oleks see tervitus, ja mina vastasin „Si, Czeslaw Milosz.” Ma isegi teadsin, et hääldan ta nime õigesti, sest kunagi olin ma seda spetsiaalselt harjutanud, kui pidin poeeti ühel ettelugemisel tutvustama. Tookord olin ma mitu päeva enne seda sündmust kutsunud teda mõttes nimega „Coleslaw” ning kartsin hirmsasti, et kasutan vale nime ka auditooriumi ees seistes.

      Alfieroga tekib raskusi. Ta lendleb liblikana ühelt tööotsalt teisele, viskab midagi ülejala valmis ja kaob teadmata suunas. Mõnel päeval ei ilmu ta üldse välja. Kui mõistlik küsitlemine ei aita, võtan appi oma vana lõunaosariiklase oskuse stseene korraldada ning avastan, et see kukub mul ikka veel päris efektselt välja. Alfiero võtab end ajutiselt kokku, kuid nagu tujukas laps, mis ongi tema tõeline olemus, ei suuda ta pikalt keskenduda. Tal on sarmi. Ta harrastab lõbusate lugude vestmist, kiireid autosid ja suurtes kogustes veini. Ta patsutab oma kõhtu ja räägib kohalikku dialekti ja kumbki meist ei saa õieti aru, mida ta ütleb. Kui on aeg stseeni korraldada, kutsun kohale Martini, kes saab väga hästi aru. Ta noogutab, endamisi naeru pidades, Alfiero satub segadusse, poolakad hoolitsevad selle eest, et nende nägudelt ei võiks keegi midagi välja lugeda, ja Ed eelistaks maa alla vajuda. Teen teatavaks, et olen malcontenta. Vehin ägedalt kätega ja väärutan pead ja trambin jalgu ja näitan näpuga. Ta on ladunud suuri kive väikeste kivide peale, müüris esineb vertikaaljooni, terve see jupp on ehitatud ilma vundamendita, tsement on rohkem liivapuru. Martini hakkab karjuma, Alfiero karjub talle vastu, sest minu peale ta karjuda ei julge. Kuulen jälle sõimusõnu „Porca Madonna”, mis on küllaltki krõbe väljend, ja „Porca miseria”, sea-armetus, üks minu kõigi aegade lemmikneedmisi. Oletan, et stseenile järgneb mossitamisperiood, kuid ei, järgmisel päeval on ta kõik unustanud, särab võidu päikesega.

      „Buttare! Via!” Lammuta maha, vii ära. Sinjoore Martini hakkab Alfiero kätetööd jalaga togima. „Mis armetusse kooli ema su saatis? Kus oled sa õppinud tegema tsementi, mis kõlbab heal juhul liivakookideks?” Siis pöörduvad mõlemad poolakate peale karjuma. Aeg-ajalt tormab Martini majja ja helistab Alfiero emale, kes on tema vana sõber, ja me kuuleme, kuidas ta algul karjub ja seejärel vaikselt lohutab.

      Küllap imetlevad mõlemad salamisi meie sügavaid müüriehitusalaseid teadmisi. Ei sinjoore Martini ega Alfiero oska aimata, et poolakad annavad meile märku, kui midagi pole nii, nagu peab. „Signora,” ütleb Krzysztof (kutsume teda ta enda palvel Cristoforoks) mulle viibates, „Italia cemento.” Ta murendab liiga kuiva tsementi sõrmede vahel. „Polonia cemento.” Ta äigab kinganinaga tugevat müüriosa. Sellest on saanud rahvusküsimus. „Alfiero. Poco cemento.” Ta tõstab sõrmed huultele. Ma tänan teda. Alfiero segu sisaldab liiga vähe tsemendipulbrit. Ärge välja lobisege. Et meile märku anda, hakkavad nad silmi pööritama või ootavad, kuni Alfiero on läinud, harilikult juba hommikul, ning näitavad meile siis tehtud vigu. Kõik, mida Alfiero puudutab, osutub kõlbmatuks, kuid meil on leping, nemad on Alfiero palgal ja me ei saa temast enam lahti. Samas aga poleks me ilma temata kohanud oma poolakaid.

      Müüri ülemises servas tuleb töö käigus päevavalgele madal känd. Alfiero kuulutab, et see on non importa. Näeme, kuidas Riccardo kärmelt pead raputab, mispeale Ed teatab ülemuslikult, et känd tuleb välja kaevata. Alfiero annab järele, kuid tahab gasoliot peale kallata, et juurestik välja suretada. Osutame uuele ilmsüüta kaevule vähem kui kahekümne jala kaugusel. Poolakad hakkavad kaevama ja kaks tundi hiljem kaevavad nad ikka veel. Kännu all on mammutlik kolmeharuline puujuur mähkinud ennast autorattasuuruse kivi ümber. Sajad võrku punuvad juureniidid tungivad igasse ilmakaarde laiali. Siin peitubki põhjus, miks suur osa müürist üldse lagunema hakkas. Kui nad kännu lõpuks välja on kangutanud, tahavad nad selle tingimata pealtpoolt ja alt juurte juurest tasapindseks teha, nii et kivi jääb ikka keskele. Nad laadivad kännu kärusse ja viivad üles pärnalehtlasse, kuhu see jääbki, Toscana kõige inetum laud.

      Kivi kangutades hakkavad nad laulma ja nende häälekõla moodi peaks tegelikult kaikuma kogu maailma töö. Cristoforo laulab mõnikord falsetiga üht kummaliselt liigutavat laulu, mida rõhutab kontrast tema suure pruuni kerega. Tööd tehes ei viili nad minutitki, kuigi ülemus on pidevalt kadunud. Päevil, mil tooraine otsa saab, sest Alfiero on unustanud juurde tellida, käsib ta tujukalt neil vaba päeva võtta. Palkame nad siis endale abiks terrasse umbrohust puhastama. Lõpuks nühivad nad meil liivapaberiga kõik sisemised luugid puhtaks. Paistab, et nad oskavad kõike teha ja töötavad oma kaks korda kiiremini kui keegi teine. Päeva lõpul koorivad nad töörõivad maha, pesevad ennast vooliku all, panevad puhtad riided selga ja me joome koos õlut.

      Don Fabio, kohalik preester, lubab neil ööbida kiriku tagakambris. Umbes viie dollari eest mehe pealt pakub ta kõigile kolmele kolm einet päevas. Nad töötavad kuus päeva nädalas – preester ei luba neil pühapäeviti tööd teha – ja vahetavad kõik teenitud liirid dollariteks, et viia need koju naisele ja lastele. Riccardo on 27, Cristoforo 30, Stanislao 40. Nende nädalate jooksul, mil nad meie juures töötavad, käib meie itaalia keel alla. Stanislao on töötanud ka Hispaanias, nii et meie suhtluskeeleks kujuneb nelja erineva keele kõlvatu sulam. Saame selgeks mõned