Toscana päikese all. Frances Mayes

ta (boh on universaalne sõna, mis tähendab vastavalt vajadusele „nojah”, „ah mis”, „kes teab” või „pole oluline”) ja viipab käega sinnapoole. „Acqua.” Meie vaimustumine mahajäetud majadest ja asjadest, nagu iidsed kaevud, kinnitab tema arvamust, et me oleme nagu lapsed, kelle tujudesse tuleb suhtuda mõistvalt. Näitame talle kivist valamut ja seletame, et kavatseme selle välja kaevata, puhastada ja kasutusele võtta. Ta ainult vangutab pead.

      Meiega kaasa tulnud Giuseppet erutab see enam. Temast oleks pidanud saama Shakespeare’i-näitleja. Ta liigendab kõik oma laused kolme-nelja žestiga – keha elab igale sõnale innukalt kaasa. Alla auku vaadates kasvatab ta peaaegu tiritamme. „Molta acqua.” Ta osutab kahte suunda. Meie arvasime, et kaev suubub vaid ühele poole, kuid tänu pea alaspidi rippumisele näeb tema, et kivi looduslik kaldenurk langeb ka teises suunas. „O.K., yes!” Need on tema ainsad ingliskeelsed sõnad, neid kuuldavale tuues ajab ta mõtte haaramiseks alati käed laiali. Ta tahab paigaldada siia aia tarbeks uue käsipumba. Oleme neid erkrohelisi pumpasid Val di Chiana farmiderajooni rauakaupluses juba tähele pannud. Ostame ühe sellise kohe järgmisel päeval ära, korgime toru lahti ja kinnitame pumba otse vanade konksude külge. Giuseppe õpetab meid seda tööle panema, valades sellesse vett, käepidet samal ajal rütmiliselt alla surudes. See on töövõte, mida mu geenid juba ammuilma ei mäleta, ja ometi tundub kriuksuv-sujuv liigutus täiesti loomulik. Paar kuiva korinat, ja värske jäine vesi sööstab ämbrisse. Meil jätkub oidu tundmatu päritoluga vett mitte juua. Selle asemel avame terrassil veinipudeli. Giuseppe tahab kuulda lugusid Miamist ja Las Vegasest. Meie pilgud ekslevad mägede rohelises tihnikus. Giuseppe arvates peaksime tegelema eelkõige oma palmidega. Kuidas me küll mõtleme neid pügada? Nad on mis tahes redelist kõrgemad. Kahe klaasi järel väänleb Giuseppe neist pikema latva. Ta näol on naeratus, millest laiemat pole ma veel kunagi näinud. Latv paindub ja ta libiseb kiiresti tüve mööda alla, pisut liiga kiiresti, jääb hetkeks hunnikusse lamama. Ed avab kähku veel ühe veinipudeli.

      NAGU SELGUB, OLI EELMISEL OMANIKUL VEE KOHA PEALT ÕIGUS. VÕIBOLLA ei tasu meil võrrelda oma veekorraldust Villa d’Este’iga, kuid igatahes on see piisavalt põnev, et meelitada meid veel mitmeks päevaks kaevama ja maad uurima. Keeruline maa-alune veevõrk aitab meil mõista, kui kallihinnaliseks vett siin kandis peetakse. Kui vesi voolab, tuleb mõelda selle säilitamisele; kui seda on külluses, nagu meie krundil, tuleb osata seda vääriliselt hinnata. Assisi Püha Franciscus pidi seda teadma. Oma luuletuses „Olendite palvelaul” kirjutas ta: „Ole kiidetud, oo Issand, et andsid meile õde Vee, sest tema on nii tarviline, allaheitlik, hinnaline ja vooruslik.” Me õpime kohe säästvalt duši all käima, nõusid ja hambaid pestes kraani võimalikult kiiresti kinni keerama.

      Huvitaval kombel on sellel vanimal kaevul kahel pool rennid, mistõttu ülemäärane vesi voolab tsisterni. Tsisterni ümbrust puhastades leiame kaks kivivanni rõivaste pesemiseks ja nende kohalt kiviseinast veel konkse, kus oli nähtavasti rippunud veel üks pump. Et piiskagi kaduma ei läheks. Ja seal, vähem kui viie jala kaugusel looduslikust kaevust, seisab vana kaev, mis eelmisel suvel kuivaks jäi – nüüd talviste vihmade täidetud. Käsipump jäägu potitaimede kastmiseks, otsustab Ed, vanast kaevust niisutame muru ja maja jaoks on meie uus uhke pozzo, sada meetrit sügav, paksust kaljust läbi puuritud.

      „Suurepärane vesi,” kinnitab pozzaiolo, kaevupuurija, kui me talle selle eest terve varanduse maksame, „ulatub põrgusse välja, aga külm kui jää.” Loeme talle raha peo peale. Ta ei taha tšekki – tšekiga maksab ju ainult see, kellel pole raha. „Acqua, acqua,” ütleb ta kogu krundile viibates. „Küllalt palju, et bassein teha.”

      PANIME MAJA OSTES HAJAMEELSELT TÄHELE, ET FASSAADI SUHTES RISTLOOdis kulgev kivimüür oli paaris kohas varisenud. Mahakukkunud kivilahmakate vahel kasvasid umbrohi, parkmulla- ja viigipuud. Kui me maja esimest korda nägime, seisis seina kohal neljakümne-jalane roniroosidega kaetud lehtla, mida ääristasid sirelid. Müügihinna kokkuleppimiseks naastes avastasime, et lehtla on kadunud, aia puhastamise tuhinas maha kistud. Roosid ja sirelid olid maatasa tehtud. Kui ma sellelt laastamistöölt pilgu majale tõstsin, nägin, et pleekinudrohelised aknaluugid olid värvitud läikivaks tumepruuniks. Selle jahmatusega jäid kivilasud kahe silma vahele. Hiljem sai meile selgeks, et hiiglaslik 120 jala pikkune kivimüür tuleb uuesti üles ehitada. Unustasime romantilise lehtla ja roniroosid.

      Nende paari nädala jooksul, mis me pärast majaostu eelmisel suvel siin veetsime, asus Ed kahel pool varisenud kohti müüri lammutama. Mõte maakividest müüri laduda pakkus talle rahuldust: leida iga tühja koha jaoks täpselt õige kivi, koputada see puuvasaraga müüri sisse, märgistada pind ja lüüa täpselt sellise nurga alt, et kivi vajalikust kohast lõheneks. Iidne ehituskunst tundus peibutav, tubli füüsiline töö samuti. Kivikuhjad kasvasid iga päevaga, saavutades mõtlemapanevad mõõtmed; ka Edi musklid kasvasid. Ta sattus pisut liiga hoogu. Ta ostis paksud nahkkindad. Ladus suured kivid ühte ritta, väiksemad teise ja lamedad veel eraldi. Nagu kõik selle krundi terrassimüürid, oli seegi ehitatud ilma sideaineta, sügavust oli sel rohkem kui jard, kenasti sobitatud ja üksteise peale laotud kivilahmakad kõige ees nagu mosaiikmõistatus ja väiksemad nende taga. Müür oli tehtud tahapoole kaldu, vastukaaluks mäenõlva loomulikule allapoole pürgimisele. Erinevalt Uus-Inglismaa maalilistest kiviaedadest, mis puhastasid põllud kividest, on siinsed müürid strukturaalse iseloomuga: ainult müüridega toestatud terrassid teevad mäenõlvast nagu meie oma õlipuuistanduse või viinamäe. Ühel terrassil langes varisenud kivide kohal ka üks suur mandlipuu maha.

      Meie lahkumise ajaks oli umbes kolmkümmend jalga tulevast müüri korralikesse kuhjadesse laotud. Müüriladumise mõte tekitas Edis elevust, olgugi et müüri välisseina taga paljastunud osa hämmastav paksus teda pisut heidutas. Rohkem kui uuendatava müüri tohutu pikkus pani meid mõtlema müüri äärde tekkinud lademete hulk.

      Lugesime talvel läbi Charles McRaveni „Kividest ehitamise”. Sattusime selliste mõistete peale nagu niiskuskindlus, vundament, jäätumisvaru. Alles jäänud müüri kõrgus polnud veel see kõrgus, mis oli vajalik majaesise laia terrassi toestamiseks. Lisaks 120-jalasele pikkusele peab uus müür saama 15 jalga kõrge ja tagant kindlustatud. Sedamööda kuidas me loeme kokku surutud täitematerjalidest, vastasjõust, tasakaalust ja sellest, kui mitmel viisil võib maa külmudes liikuda, hakkab meile tunduma, et oleme endale suure Hiina müüri kaela saanud.

      Ja me tundsime õigesti. Näitasime nüüdsama müürivaremeid mitmele kogenud müürsepale, muratorele. Kolossaalne ettevõtmine. Majasisene ennistustöö kahvatab selle kõrval. Siiski näeb Ed ennast nokkmütsiga rammumehe, mõne tõelise kivikunstniku õpipoisi rollis. Santa Madonna, molto lavoro, palju tööd, karjatab iga järgmine muratore. Molto. Troppo, liiga palju. Saame teada, et Cortona on hiljuti sellistele müüridele erinõuded kehtestanud, kuna see kant jääb maavärinate piirkonda. Tugevdatud betoon on kohustuslik. Meie ei ole betooni segamiseks valmis. Meie peame maadlema viieaakrise põldmuraka- ja parkmullapuudžungliga, puid kärpima. Majast endast rääkimata. Müüritöö oletatav maksumus on astronoomiline. Vähesed on üldse valmis seda tööd ette võtma.

      Nii see siis juhtubki, et ehitame Toscanasse suure Poola müüri.

      Sinjoore Martini saadab meile mõned oma sõbrad. Hoiatan teda ette, et me vajame kiiret tööd ja suudame maksta hinda, mida küsitakse vennalt, fraterilt, mitte välismaalaselt, stranierilt. Hakkame alles toibuma uuest kaevust ja ootame ikka veel töölubasid suuremate sisetööde alustamiseks. Esimene sõber nimetab kuutkümmet tööpäeva. Hinna eest, mida tema võtaks, oleks targem osta väike aurulaev ja Kreekale ring peale teha. Teine sõber, Alfiero, nimetab üllatavalt mõistliku summa ja tuleb lisaks lagedale põrutava ideega püstitada külgnevale terrassile pärnaalleega paralleelselt veel üks müür. Konarliku keeleoskuse puhul lähevad paljud inimese iseloomule viitavad märksõnad kaduma. Me mõlemad leiame, et ta on tuulepea – veider omadus müürsepa puhul –, kuid Martini kinnitab, et mees on bravo. Tahame, et töö saaks tehtud meie kohal olles, ja kirjutame lepingule alla. Meie geometra ei tunne teda ja hoiatab meid, et kui töömees on saadaval, siis tähendab