Toscana päikese all. Frances Mayes

valgusaastate taga algab California hommik: valgus voolab söögituppa ja aknaaluse laua peal soojendab kass nimega Sister oma kasukat. Jalutame mööda pikka promenaadi linna, sööme kausitäied soupe au pistoud ja grillkala. Järgmisel varahommikul sõidame Nice’i ja lendame ära. Kui lennuk tõusurajal hoogu võtab, näen veel kirka taeva taustal tuules voogavat palmirivi, siis tõuseb lennuk õhku ja me oleme üheksa kuud siit eemal.

      Õde vesi, vend tuli

      JUUNI. SAAME KUULDA, ET TALV OLI OLNUD KARM JA KEVAD PRIISKAS õiterohkusega. Moonid veel viibivad ja kollaste okkaliste leetpõõsaste aroom täidab nüüdki õhku. Maja oleks nagu minu äraolekul endasse päikest juurde imenud. Viimistluse, mida maalijad-jäljendajad on püüdnud aegade algusest saavutada, on aastaajad loonud imetlusväärse kergusega. Muidu on kõik endine, tekitades illusiooni, nagu oleksin eemal viibinud mitte kuid, vaid paar päeva. Hetk tagasi kiskusin umbrohtu üles, ja juba ma teen seda jälle, kuigi sageli peatudes. Mu pilk otsib lilledega meest.

      Oleandrioks, pihutäis varrega kokku seotud kuninganna Anne’i lilli metsfenkoliga, suur kimp kibuvitsa, võililletutte, tulikaid ja lavendlikellukaid – iga päev tõttan ma vaatama, millised õied on ta toonud pühamusse majaesisel teeotsal. Esimest korda lilli märgates oletasin, et need on naisterahva toodud. Küllap näen teda peagi korralikus tumesinises trükitud mustriga kleidis, turukorv räsitud jalgratta juhtraua küljes.

      Mõnikord varahommikul tuleb tõepoolest kumarasse vajunud punase salliga naine. Ta suudleb oma sõrmeotsi ja puudutab nendega keraamilist neitsi Maarjat. Olen ka näinud, kuidas noor mees peab auto kinni, hüppab korraks välja ja kihutab jälle mootori möirates minema. Kumbki neist ei too lilli. Siis aga nägin ma kord Cortona poolt üht meest lähenemas. Ta astus aeglaselt ja väärikalt. Kuulsin, kuidas väikeste kivide krigin ta jalge all hetkeks lakkas. Veidi hiljem avastasin pühamust värske sülemi punaseid lillherneid, ja eelmise päeva metsastrid olid heidetud teiste närtsivate ja kõdunenud kimpude kuhjale.

      Nüüd ma juba ootan teda. Ta uurib kõigepealt, milliseid metsalilli teeperved ja väljad pakuvad, ja kummardub siis meelepäraseid korjama. Tema valik vaheldub, ta toob uusi õisi sedamööda, kuidas need puhkevad. Mina seisan kõrgel terrassil, kisun luuderohtu kivimüüridelt ja lõikan maha hooletusse jäetud puude kuivetunud oksi. Lillede üleküllus paneb mind iga natukese aja tagant tööd katkestama. Ma ei tea paljude ingliskeelseid nimesid, itaaliakeelsetest rääkimata. Üks taim, kujult nagu imetilluke jõulukuusk, on üleni valgete õitega kaetud. Mulle tundub, et meie maa peal kasvavad metsikud punased gladioolid. Vohavad punased moonid katavad mäenõlvu vaibana, nende eredust jahutavad siniste iiriste salgud, mis nüüd on närbumas tuhakarva halliks. Rohi silitab mu jalgu. Just siis, kui ma kaugusse vaadates paigale tardun, märkan palverändurit lähenemas. Ta seisatub ja vaatab üksisilmi üles minu poole. Ma lehvitan, tema aga ei lehvita vastu, lihtsalt vaatab tühja pilguga, justkui mina, võõramaalane, otsekui loomaaia loom, poleks võimeline tajuma endale suunatud pilku.

      Majale lähenedes on pühamu esimene asi, mis silma hakkab. Kaarduvasse kivimüüri raiutuna on see piirkonnale tüüpiline pühamu: portselanist Maarja sinisel taustal, Della Robbia stiilis, võlvkaarega niši keskmes. Olen maakohtades ka teisi pühamuid märganud, tolmuseid ja mahajäetuid. See siin on mingil põhjusel kasutuses.

      Ta on vana mees, see õlgadele heidetud pintsaku ja mõtlikult aeglase astumisega teekäija. Kord möödusin ma temast linnapargis ja ta ütles mulle väärikalt „Buon giorno”, kuid alles siis, kui mina olin esimesena tervitanud. Ta võttis hetkeks mütsi maha ja ma nägin valgete juuste ranti palja pealae ümber, mis säras nagu elektripirn. Ta silmad on tusased ja eemalviibivad, kiviselt sinised. Olen teda ka linnas näinud. Ta pole seltsiv, ei käi baarides sõpradega kohvi joomas, ei aeglusta peatänaval jalutades sammu, et kedagi tervitada. Hakkan aimama, et ta on tegelikult ingel, kuna pintsak peidab alati ta õlgu ja keegi peale minu ei paista teda nägevat. Meenub uni, mida nägin esimesel siin veedetud ööl: et avastan ükshaaval sada inglit. Sellel inglil on siiski keha. Ta pühib taskurätiga otsaesist. Võib-olla sündis ta selles majas või armastas kedagi, kes siin elas. Või meenutavad kahel pool teed kasvavad teravatipulised küpressid, mis istutati Esimeses Maailmasõjas langenud kohalike noormeeste mälestuseks (nii palju nii väikesest linnast), talle vanu sõpru. Ta ema oli ehk kuulus kaunitar, kes astus just selles kohas tõlda, või oli ta isa karm julmur ja keelas tal igaveseks oma jalga üle läve tõsta. Vahest tänab ta iga päev Jeesust, kes päästis ta tütre Parma kirurgide küüsist. Või on see lihtsalt ta igapäevase jalutuskäigu kaugeim koht, meeldiv harjumus, austusavaldus jalutuskäigujumalale. Mis see ka poleks, ei tihka ma pühkida maanteetolmu Maarja näolt, hõõruda sinist tausta lapiga läikima, isegi puudutada kuhja laotud vanu lillekimpe, mis ikka veel koos püsivad. Vanadel kohtadel on oma elu ja meie ainult astume korraks läbi. Vana mees paneb mind tundma suuremaid eluringe selle maja ümber. Mul võtab aastaid õppida, mida ma võin siin puudutada ja mida mitte, ja kuidas võin puudutada. Kujutlen Perugia viit õde, kes sellest esivanemate majast kinni hoidsid, lastes lukustatud kivitubadel kohevat valget hallitust kasvatada, väänkasvudel puid kägistada, ploomidel ja pirnidel maale potsatada, suvi suve järel. Ainult mitte lahti lasta. Siin tüdrukupõlves elades – kas nad ärkasid hommikuti ühel ajal, lõid viie magamistoa aknaluugid valla, hingasid sama värsket rohelist õhku sisse? Mingi seesugune mälestus pidi neid maja küljes kinni hoidma.

      Lõpuks lasksid nad lahti ja mina, kes ma lihtsalt juhuslikult siia sattusin, hoian nüüd käes kaheksateistkümnenda sajandi kaarte, mis krundi piire kinnitavad. Ühest piiripunktist veidi maad edasi avastan väljaulatuvad trepiastmed kiviseinas, mis on pandud kokku sama täpselt kui mosaiikmõistatus. Taevasse suunduva lubjakivitrepi ehituskunstiline täius kätkeb endas tegelikult kellegi talupoja nutikat meetodit ülemisele terrassile ronida. Sinised ja hallid pitsilised samblikud on aastatega jala vajutatud lohud kinni katnud, kuid sõrmedega üle astme libistades arvan keskel nõgu tundvat.

      Vaatan sellelt kõrgelt terrassilt alla maja peale. Seal, kus krohv on maha varisenud, paljastub vastupidav kandiline kivi, mida kutsutakse pietra serenaks. Kahel pool eesust kasvavad palmipuud jätavad mulje, nagu peaks maja asuma Costa Ricas või Tangeris. Armastan palme, nende kuiva krõbinat tuule käes ja eksootikahõngu. Lünetiga kahekordse paraadukse kohal näen sepistatud raudrinnatisega kivirõdu, mis on just nii suur, et seista seal ja imetleda lokkavaid jasmiine ja pelargoone, mida ma kavatsen istutada.

      Terrassilt, millel ma praegu seisan, ei näe ega kuule ehitusmöllu all maja juures. Näen meie oliivipuid, mõned neist sandistas või tappis 1985. aasta kuulus pakane, teised on täis elujõudu, hõberohelise säraga. Loen kokku kolm suurte fantastiliste lehtedega viigipuud ja näen vaimusilmas nende varjus kasvavaid kollaseid liiliaid. Võin siin puhata ja imestada künkataolisi mägesid, küpressialleed, taevasinist taevast suurte barokkstiilis pilvedega, mille tagant võiksid iga hetk välja piiluda keerubid, kergete pintslitõmmetega maastikule lisatud kaugeid kivimaju, hoolitsetud terrasse oliivide ja viinapuudega (kas meie omad hakkavad kah kunagi sellised välja nägema?).

      Mind hämmastab mõte, et olen saanud endale ka pühamu. Veel enam hämmastab mind see, et olen võtnud üle lilledega mehe rituaali. Lasen aiakääridel murule langeda. Ta läheneb aeglaselt, kimp peaaegu selja taga. Ma ei vaata kunagi pealt, kui ta pühamu ees askeldab. Aga hiljem lähen terrassilt alla, kõnnin teed mööda vaatama, mida ta seekord tõi. Erekollane leetpõõsaoks, mida kutsutakse ginestraks, ja punased moonid? Lavendliõied nisupeadega? Puudutan alati rohukõrt, millega ta on kimbu kokku sidunud.

      ED ON KAKS TERRASSI KÕRGEMAL, RAIUB MUSTA ROBIINIAPUU KÜLJEST metsistunud luuderohtu. Iga kurjakuulutava raksatuse ja prõksu peale kardan näha teda terrassilt alla veeremas. Kangutan kivimüürile klammerdunud visaduse etalone. Luuderohi tapab. Meil on seda miilide viisi. Väänkasvud lõhuvad kivimüüre. Mõned tüved on minu pahkluu jämedused. Mõtlen luuderohule, mis kasvab nägusates lillepottides mu San Francisco kaminasimsil, kujutlen, kuidas taimed mu äraolekul plehku panevad, lämmatavad mööbli, teevad aknad pimedaks. Müüri pidi edasi liikudes muutub jalgealune üha ebatasasemaks, sedamööda kuidas muutub järsemaks terrassi kalle. Maapinnalt tõusevad purustatud sidrunmelissi ja nepitella, miniatuurse metsmündi aroomid. Kummardun