Название | Toscana päikese all |
---|---|
Автор произведения | Frances Mayes |
Жанр | Современная зарубежная литература |
Серия | |
Издательство | Современная зарубежная литература |
Год выпуска | 2016 |
isbn | 9789985337394 |
Peagi täidab kööki paljutõotav aroom. Kui lõhn viitab küpsusele, asetan kuldse torta köögi aknalauale ja valin sinjoore Martini numbri. „Minu torta della nonna on valmis,” ütlen ma talle.
Kui ta saabub, keedan kannutäie espressot ja lõikan talle paksu viilu. Juba esimene suutäis toob ta silmi uneleva pilgu.
„Perfetto,” kõlab tema kohtuotsus.
LISAKS PÄHKLIPUUDELE KAVATSES ALGUPÄRANE NONNA SIIA VIST TÕELISE Eedeni aia rajada. Sellest annavad tunnistust kolme eri sorti ploomipuud (ümarat „Santa Rosat” kutsuvad kohalikud „nunna reiteks”, coscia di monaca), viigipuud, õuna- ja aprikoosipuud, üks kirss (poolsurnud) ja mitut liiki pirnipuud. Just praegu valmivate väikeste roheliste pirnide värv on muutumas rohelisest punakaspruuniks, nende magusus mõjub värskelt. Nonna jändrikke õunapuid – küll tahaks sordinimesid teada – ei õnnestu meil võib-olla päästa, kuid praegu kasvatavad nad igatahes kääbusvilju, mis meenutavad putukatõrjereklaamide „enne meie toote kasutamist”-pilte. Paljud puud on küllap isehakanud – liiga noored, et mõni majaelanik oleks võinud nad maha istutada, ja sageli veidrais paigus. Kuna kümme ploomipuud kõrgub terrassiserval otse nelja väiksema kohal, pole kahtlust, et need neli on läinud kasvama maha langenud viljadest.
Usun kindlalt, et nonna korjas metsikult kasvavat fenkolit, kuivatas kollased õied ära ja heitis liha küpsetades tulle veel rohelisi kimpe. Terrassinurkade võsast leiame kõige tipuks ka elusalt maetud viinapuuvääte. Mõned jõulisemad ajavad ikka veel pikki varrepuntraid taeva poole. Moodustuma hakkavad tillukesed kobarad. Justkui kummalisi kalmistuid palistavad terrasse ikka veel iidsed viinapuukivid – põlvekõrgused hauakivikujulised kivilahmakad raudlattide jaoks uuristatud auguga. Latid ulatuvad terrassi serva kohale, andes sedasi viinamarjakasvatajale lisaruumi. Ed ühendab latid traadiga ja tõstab pikalivajunud istikud selle najale kasvama. Tõdeme hämmastusega, et kogu meie aed on kunagi olnud viinamarjaistandus.
Siena hiigelsuures enotecas, valitsuse spondeeritud veinimaitsmiskeskuses, kus võib näha ja maitsta kõikjal Itaalias valmistatud veine, rääkis meile kelner, et enamik Itaalia viinamarjaistandusi on väiksemad kui viis aakrit, umbes meie krundi suurused. Paljud väikefarmerid ühinevad kohalikeks kooperatiivideks, et toota erinevaid veinisorte, muu hulgas lauaveini, vino da tavolat. Viinamarjapõõsaste ümbert umbrohtu kõblates hakkame muidugi unistama kahetuhandenda aastakäigu Bramasole gamayst või chiantist. Päevavalgele tulnud viinapuud seletavad ära päranduseks saadud tühjade pudelite mäed. Võib-olla teeme varsti ise noort tahumatut punast veini, mida pakutakse kannust igas kohalikus restoranis. Või hoopis vänget grechettot, selle piirkonna sidrunikarva valget veini. Oo jaa, see maa on meid oodanud – või meie teda.
Nonna kõige olulisem, elementaarsem aiasaadus oli muidugi oliiviõli. Mahalõigatud oksad kütsid ta pliiti, enne röstimist kastis ta saiaviilu oliiviõlisse, kallas oma ilusat rohelist õli supi sisse ja pastakastmesse. Talveks riputati oliivid riidest kottides korstnasse suitsuma. Isegi oma seebi valmistas ta õlist ja tuleaseme tuhast. Tema mees või mehe palgaline töötasid nädalaid oliiviterrassidel. Vanarahvatarkus õpetab, et puid kärpides jäetagu suuremate okste vahele nii palju ruumi, et lind võiks sealt lehti riivamata läbi lennata. Mees pidi ka täpselt teadma, millal saak ära korjata. Puu ei tohi märg olla, muidu hallitavad oliivid enne ära, kui jõuad nad veskile viia. Selleks et oliivid süüa kõlbaksid, tuleb neist kogu mõru glükosiid leelisvees või soolvees välja leotada. Lisaks praktilistele kaalutlustele määras saagikoristuseks või istutamiseks kõige õigema hetke kindlaks ajahambale vastu pidanud ebausk – kuul on head ja halvad faasid. Kunagi ammu kogus Vergilius talupoegade uskumusi: vali istutamiseks seitsmeteistkümnes päev pärast täiskuud, väldi viiendat. Veel soovitab ta vikatiga öösel niita, siis on kaste rohtu pehmendamas. Kardan, et seda nõuannet järgides veereks Ed terrassilt alla.
Meie oliivipuudest on mõned tõelised paradigmad – iidsed, sõlmelised, jändrikud. Paljudel puudel kasvavad kahjustatud tüvedel noorte võrsete ringikujulised rühmad. Sellel mäenõlva lahkel siilul on raske ette kujutada, et temperatuur võiks langeda miinus kuueni, nagu juhtus 1985. aastal, kuid puudevahelised tühimikud kätkevad hiigelsuuri surnud kände. Meil tuleb oma õlipuud pärast pikka hooletussejätmist üles turgutada. Iga puu tuleb puhastada teda ründavatest parkmullapuudest, leetpõõsastest ja umbrohust, siis kärpida ja väetada. Terrassid peab üles kündma ja risust vabastama. See on suur töö, kuid mitte pakiline. Kuna oliivid on peaaegu surematud, jõuavad nad veel aastakese oodata.
„Oliivioksa toob, see rahumärk,” kirjutas Milton „Kaotatud paradiisis”. Tuvi, kes lendas tagasi Noa laeva juurde oliivioksaga noka vahel, tegi targa valiku. Oliivipuust õhkub tõepoolest rahu. Põhjuseks kindlasti see, kuidas puu osaleb aja kulus. Need puud on siin praegu ja tulevikus. Olid ka minevikus. Kas meie siin oleme või on keegi teine või üldse mitte keegi – igal hommikul keerutavad oliivid oma lehti ja pürgivad tollhaaval päikese poole.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.