Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

leevendada tema üksindust, nagu naine oli tema üksindust leevendanud.

      „Mis kalliskivi see on, millest teie torn on oma nime saanud?” küsis Ged Serretilt, kui nad istusid ja vestlesid tühjade taldrikute ja kuldpeekrite taga koopataolises küünaldest valgustatud söögisaalis.

      „Kas sa ei ole sellest kuulnud? See on kuulus.”

      „Ei. Tean ainult, et Osskili ülikutel on kuulsaid aardeid.”

      „Oo, see kalliskivi jätab kõik varju. Kas sa tahaksid seda näha?”

      Serret naeratas veidi pilkavalt ja väljakutsuvalt, otsekui oleks ta oma käitumist natukene peljanud, ning viis noormehe saalist välja, läbi torni alumise osa kitsaste koridoride trepist alla keldrisse, ühe lukustatud ukse juurde, mida Ged ei olnud enne näinud. Ta keeras ukse hõbevõtmega lahti ning vaatas Gedile uuesti samamoodi naeratades otsa, justnagu oleks ta tahtnud proovida, kas noormees julgeb temaga kaasa tulla. Ukse taga oli lühike koridor ja selle otsas teine uks, mille Serret kuldvõtmega lahti keeras, ning selle taga veel kolmaski uks, mille naine avas ühe vägeva lahtipäästmise sõnaga. Viimase ukse taga nägid nad Serreti küünla valguses väikest vangikongi meenutavat tuba: põrand, seinad ja lagi olid rohmakast paljast kivist ja tühjad.

      „Kas sa näed seda?” küsis Serret.

      Ged vaatas ruumis ringi ning tema võluripilk langes ühele põrandakivile. See oli rohmakas ja rõske nagu kõik teisedki, raske tahumata sillutuskivi, ometi tundis Ged selle väge, otsekui oleks kivi temaga valjusti rääkinud. Tal jäi hing rinnus kinni ning hetkeks hakkas tal paha. See oli torni aluskivi. See oli torni kese – nii külm, nii kibekülm, et miski ei suutnud kunagi väikest ruumi soojendada. Kivi oli ürgvana: sinna kiviplokki oli kätketud vana ja kohutav vaim. Ged ei vastanud Serretile ei ega jaa, ta seisis vaikides, ning peagi heitis naine talle kiire uudishimuliku pilgu ja osutas kivile. „See on Terrenon. Kas sa imestad, et me hoiame säärast väärtuslikku kalliskivi kõige sügavamas varakambris luku taga?”

      Ged ei vastanud ikka veel, ta seisis tummalt ja valvsalt. Serret oleks teda otsekui proovile pannud, kuid Gedi meelest ei olnud naisel kivi olemusest õiget ettekujutust, sest muidu ei oleks ta sellest nii kergel toonil kõnelnud. Ta ei teadnud kivist piisavalt palju, et seda karta. „Räägi mulle kivi väest,” ütles Ged lõpuks.

      „See loodi enne seda, kui Segoy maailma saared Ulgumerest tõstis. See loodi samal ajal, kui loodi maailm, ning see kestab maailma lõpuni. Aeg ei tähenda sellele kivile midagi. Kui sa asetad oma käe kivi peale ja esitad küsimuse, vastab see sulle, aga see oleneb sinus leiduvast väest. Tal on hääl, kui sa tead, kuidas kuulata. See räägib olnud, olevatest ja tulevatest asjadest. Kivi rääkis ka sinu tulekust ammu enne seda, kui sa siia maale jõudsid. Kas sa esitad nüüd kivile küsimuse?”

      „Ei.”

      „Kivi vastab sulle.”

      „Ma ei taha kivi käest midagi küsida.”

      „Kivi võiks sulle öelda, kuidas sa oma vaenlasest võitu saad,” lausus Serret vaikse häälega.

      Ged seisis tummalt.

      „Kas sa kardad kivi?” päris naine otsekui imestades ning Ged vastas: „Jah.”

      Mitmekordsete kivi- ja loitsumüüridega ümbritsetud tapvalt külmas ja vaikses ruumis, mida valgustas üksnes Serreti käes olev küünal, vaatas naine talle uuesti kiirgavate silmadega otsa. „Raudkull,” ütles ta, „sa ei karda.”

      „Aga selle vaimuga ma rääkima ei hakka,” vastas Ged, vaatas siis naisele otse silma ning ütles tõsiselt ja julgelt: „Kõrgeauline emand, see vaim ei ole suletud kivisse ja kivi lukustatud sidumisloitsuga ja pimestamisloitsuga ja luku ja kaitsenõidusega ning peidetud kolmekordse kindlusemüüri taha tühermaal mitte sellepärast, et see on väärtuslik, vaid seetõttu, et see võib teha suurt kurja. Ma ei tea, mida sulle öeldi, kui sa siia tulid. Aga sinusugune noor ja hella südamega naine ei tohiks ealeski seda kivi puudutada ega isegi vaadata. See ei too sulle midagi head.”

      „Ma olen kivi puudutanud. Ma olen sellega rääkinud ja seda rääkimas kuulnud. Kivi ei tee mulle midagi.”

      Serret pöördus kõrvale ning nad läksid ustest välja ja kõndisid mööda koridori, kuni naine torni laia trepi tõrvikuvalguses küünla ära puhus. Nad läksid lahku, vahetades ainult mõne sõna.

      Sel ööl magas Ged vähe. Teda ei hoidnud ärkvel mõte varjust, selle mõtte oli tema peast peaaegu täielikult välja tõrjunud üha korduv pilt kivist, millele see torn oli rajatud, ning Serreti heledast, tema poole pööratud näost, millele küünlavalgus varje heitis. Ikka ja jälle tundis ta endal naise pilku ning püüdis otsusele jõuda, milline ilme oli tekkinud neisse silmadesse, kui ta oli keeldunud kivi puudutamast – oli see põlgus või haavumine. Kui ta lõpuks magama heitis, olid siidised voodilinad külmad nagu jää ning ta ärkas iga natukese aja pärast pimeduses, mõeldes kivist ja Serreti silmadest.

      Järgmisel päeval leidis Ged Serreti hallist marmorist kaarsaalist, mida valgustas parajasti läände liikuv päike, seal veetis naine õhtupoolikuti mängides või koos teenijannadega kangastelgedel kududes tihti aega. Ged ütles talle: „Emand Serret, ma solvasin sind. Palun selle pärast vabandust.”

      „Ei,” vastas Serret mõtlikult ja kordas: „Ei…” Ta saatis teenijannad minema ning kui nad olid kahekesi jäänud, pöördus ta Gedi poole: „Mu külaline, mu sõber,” ütles ta. „sinu pilk on küll väga selge, aga võib-olla ei näe sa kõike, mida on võimalik näha. Gontil ja Rokel õpetatakse kõrgemat võlukunsti. Aga seal ei õpetata kõiki võlukunste. Siin on Osskil, Kaarnamaa, see ei ole Hardi maa, maagid ei valitse seda ega tea sellest kuigi palju. Lõunamaised võlurid ei lahenda siinseid juhtumeid ning siinsed asjad ei ole Nimemeistri nimekirjas. Seda, mida ei tunta, kardetakse. Aga sinul ei ole Terrenoni hoovis midagi karta. Väetimal mehel oleks küll. Sinul ei ole. Sinul on sündimisest saadik olemas vägi, mis suudab suunata seal lukustatud ruumis asuvat väge. Ma tean seda. Sellepärast oledki sa praegu siin.”

      „Ma ei mõista.”

      „Sa ei mõista sellepärast, et isand Benderesk ei ole olnud sinuga päris avameelne. Mina olen avameelne. Tule, istu siia minu kõrvale!”

      Ged istus naise kõrvale madalale polsterdatud aknalauale. Kustuv päikesevalgus hoovas aknast ühtlaselt sisse ja ujutas nad üle kiirgusega, milles polnud kübetki soojust; all, juba varjudesse uppuval nõmmel, paistis eelmisel ööl sadanud sulamata lumi nagu maad varjav tuhmvalge kirstukate.

      Serret rääkis nüüd väga tasa: „Benderesk on Terrenoni isand ja pärija, aga ta ei saa seda kasutada, ei saa seda täielikult oma tahtele allutada. Seda ei suuda ka mina, ei üksi ega temaga koos. Ei minul ega temal pole piisavalt oskusi ja väge. Sinul on mõlemad olemas.”

      „Kuidas sa seda tead?”

      „Kivi enda käest! Ma ütlesin sulle, et kivi rääkis sinu tulekust. Ta tunneb oma isanda ära. Ta on sinu tulekut oodanud. Ta ootas sind isegi enne, kui sa sündisid, ootas seda, kes suudab ta endale allutada. Ja inimesel, kes suudab sundida Terrenoni oma küsimustele vastama ning oma tahtmist tegema, on võim määrata oma saatust; tema käsutuses on jõud hävitada iga vaenlane, olgu ta siis surelik või teisest ilmast pärit, ettenägemisvõime, teadmised, rikkus, võim ja võluvägi, mille kõrval võib häbisse jääda isegi Arhimaag! Sa võid vabalt valida nii palju või nii vähe, nagu sa tahad.”

      Serret suunas oma kummaliste säravate silmade pilgu uuesti Gedile ning naise pilk tungis temasse, nii et ta hakkas otsekui külmast värisema. Ometi oli naise näos hirm, ta oleks nagu Gedilt abi otsinud, kuid abi palumiseks oli ta liiga uhke. Ged oli hämmeldunud. Serret oli rääkides oma käe mehe käele asetanud, selle puudutus oli kerge ja see näis tema tumeda tugeva käe peal kitsa ja heledana. Ged ütles paluvalt: „Serret! Mul ei ole niisugust väge, nagu sina arvad – selle, mis mul kunagi oli, loopisin ma tuulde. Ma ei saa sind aidata, sul pole minust kasu. Tean ainult seda, et vanad maaväed ei ole inimestele kasutamiseks mõeldud. Neid ei ole kunagi meie kätte antud ning meie käes tooksid nad üksnes hävingut. Halvad vahendid annavad halva tulemuse. Mind ei kutsutud siia, mind kihutati siia ning mind taga ajav