Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

„Ma ei teadnudki, et inimesed nii noorelt oma väe valitsejaks saavad.” Ta rääkis nagu Gedki Vanas Keeles, sest see on jäänud siiamaani lohede keeleks. Kuigi Vana Keele kasutamine sunnib inimesi tõtt rääkima, ei kehti see lohede puhul. See on nende keel ning nemad võivad selles valetada, õigeid sõnu valel eesmärgil väänata, vangistada ettevaatamatu kuulaja peegelsõnade labürinti, milles iga sõna peegeldab tõtt ega vii samal ajal kuhugi. Nõnda oli Gedi tihti hoiatatud ning kui lohe kõnelema hakkas, kuulas ta umbusklikult ja kõiges kaheldes. Sõnad aga näisid olevat lihtsad ja selged: „Kas sa tulid siia minult abi paluma, väike võlur?”

      „Ei, lohe.”

      „Ometi saaksin ma sind aidata. Sul läheb varsti vaja abi selle vastu, kes sind pimeduses jahib.”

      Ged seisis tummalt.

      „Mis see on, mis sind jahib? Ütle mulle selle nimi.”

      „Kui ma oskaksin seda nimetada…” Ged sai sõnasabast kinni.

      Kollane suits tõusis sõõrmetest, mis olid nagu kaks ümmargust tulelõõri, ning keerles lohe pika pea kohal.

      „Kui sa oskaksid seda nimetada, väike võlur, saaksid sa võib-olla selle üle võimu. Võib-olla oskaksin mina sulle selle nime öelda, kui ma seda lähedalt näeksin. Ja see tuleb lähedale, kui sa minu saare juures ootad. See tuleb kõikjale, kuhu lähed sina. Kui sa ei taha, et see lähedale tuleb, pead sa aina jooksma ja jooksma ning selle eest jooksma jäämagi. Ja ikka järgneb see sulle. Kas sa tahaksid selle nime teada?”

      Ged seisis taas vaikides. Ta ei osanud aimata, kuidas teadis lohe varjust, mille ta oli vallandanud, ega ka seda, kuidas võis lohe teada varju nime. Arhimaag oli öelnud, et varjul pole nime. Lohedel on aga oma tarkus ning nad on inimestest vanem rass. Ainult vähesed inimesed oskavad aimata, mida lohe teab ning kuidas ta seda teab, ning need vähesed on Lohesisandad. Ged teadis kindlalt ainult üht: kuigi lohe võis tõtt rääkida, kuigi ta võis tõesti osata öelda Gedile selle varjuolevuse nime, seletada tema olemust ning anda Gedile nõnda võimu selle üle, tegi ta seda isegi tõtt rääkides üksnes omaenda huvides.

      „Tuleb väga harva ette,” lausus noormees lõpuks, „et lohe pakub inimesele teeneid.”

      „Seevastu on aga väga tavaline,” vastas lohe, „et kassid mängivad hiirtega, enne kui nad need tapavad.”

      „Kuid mina ei tulnud siia mängima ega endaga mängida laskma. Ma tulin sinuga kaupa tegema.”

      Lohe sabaots, mis oli terav nagu mõõk, kuid viis korda pikem kui ükski mõõk, kaardus otsekui skorpionil tema soomustatud selja ja torni kohale. Ta lausus kuivalt: „Mina ei kauple kunagi. Ma võtan. Mis on sul pakkuda, mida ma sinult tahtmise korral võtta ei saa?”

      „Turvalisust. Sinu turvalisust. Vannu, et sa ei lenda kunagi Pendorist ida poole, ning ma vannun, et ma ei tee sulle viga.”

      Lohe kurgust kostis krigisev hääl, mis kõlas nagu kauge laviini varisemine, kivide langemine mägedes. Tuli tantsiskles tema kolmeharulise keele servadel. Ta upitas end üles ja kõrgus varemete kohal. „Sina pakud minule turvalisust! Sina ähvardad mind! Millega?”

      „Sinu nimega, Yevaud.”

      Selle nime lausumisel Gedi hääl värises, ometi ütles ta selle selgesti ja valjusti välja. Nime kõla kuuldes tardus vana lohe liikumatuks, täiesti liikumatuks. Möödus üks minut, siis teine ning seejärel naeratas kõikuvas kerges paadis seisev Ged. Ta oli asetanud selle ettevõtmise ja oma elu oletusele, mille ta oli teinud Rokel õpitud ajaloo ja lohetarkuse põhjal, oletusele, et see Pendori lohe on seesama, kes oli laastanud Elfarrani ja Morredi ajal Osskili lääneosa ning kelle oli sealt minema kihutanud nimede asjatundja, võlur Elt. Oletus oli osutunud õigeks.

      „Me oleme võrdsed, Yevaud. Sinul on sinu jõud, minul on sinu nimi. Kas sa teed kaupa?”

      Lohe ei vastanud ikka veel.

      Palju aastaid oli lohe lösutanud saarel, kus kuldsed rinnakaitsed ja smaragdid vedelesid segamini tolmu, telliste ja luudega, ta oli vaadanud, kuidas ta pesakonna mustad sisalikud murenevate majade vahel mängisid ja kaljudelt lendu tõustes oma tiibade jõudu proovisid, ta oli maganud kaua päikesepaistel, ilma et teda oleks äratanud ükski hääl või puri. Ta oli vanaks saanud. Nüüd oli tal raske ennast liigutada, astuda vastu sellele maagihakatisele, sellele nõrgale vastasele, kelle sau pani vana lohe Yevaudi võpatama.

      „Sa võid valida minu aarete seast üheksa kivi,” ütles ta lõpuks, hääl sisinal ja vingudes pikkade lõugade vahelt väljumas. „Kõige paremad. Võta ja vali! Ja siis mine minema!”

      „Ma ei taha sinu kalliskive, Yevaud.”

      „Kuhu on kadunud inimeste aplus? Vanasti Põhjas armastasid inimesed säravaid kive… Ma tean, mida sa tahad, võlur. Mina võin sulle ka turvalisust pakkuda, sest ma tean, mis võib sind päästa. Ma tean, mis üksi võib sind päästa. Sind jälitab õud. Ma ütlen sulle selle nime.”

      Gedi süda võpatas rinnus ning ta pigistas saua käes, seistes niisama liikumatult nagu lohe. Ta võitles hetkelise äkilise ja ehmatava lootusega.

      Ta ei olnud tulnud iseenda elu pärast kauplema. Ühel korral, ainult ühelainsal korral oli tal lohe üle võimu. Ta heitis lootuse kõrvale ja tegi seda, mida ta tegema pidi.

      „Seda ma sinult ei palu, Yevaud.”

      Kui ta lohe nime nimetas, siis tundus, otsekui oleks ta hoidnud hiiglaslikku olevust peene hapra oheliku otsas ning tõmmanud ohelikku tema kõri ümber aina rohkem pingule. Ta tajus endal püsivas lohe pilgus iidset õelust ja kogemust inimeste kohtlemisel, ta nägi teraskõvu küüniseid, mis olid mehe käsivarre pikkused, kivikõva nahka ja kõrvetavat tuld, mis varitses lohe kurgus, kuid ohelik tõmbus üha enam ja enam pingule.

      Ged hakkas uuesti rääkima: „Yevaud! Vannu oma nime juures, et sina ja sinu pojad ei tule kunagi Saarestikku.”

      Äkitselt paiskusid lohe lõugade vahelt kohinal eredad leegid ning ta ütles: „Ma vannun seda oma nime juures!”

      Siis laskus saarele vaikus ning Yevaud langetas oma suure pea.

      Kui ta selle taas tõstis ja ringi vaatas, oli võlur läinud ning tema purjest oli jäänud idakaares lainetele üksnes valge täpp, mis suundus sisemiste merede jõukate, kalliskive täis saarte poole. Siis tõusis Pendori vana lohe raevuhoos lendu, lõhkus oma väänleva kehaga torni ning lehvitas tiibu, mis katsid terve laastatud linna. Aga vanne sidus teda ning ta ei lennanud siis ega kunagi hiljem Saarestikku.

      6. Tagaaetu

      Niipea kui Pendor oli Gedi selja taga silmapiiril merre kadunud, tundis ta ida poole vaadates, kuidas hirm varju ees taas tema südamesse puges, ning pärast lohede ohtlikku sära oli tal raske astuda vastu sellele vormitule lootusetule õudusele. Ta laskis võlutuulel vaibuda ning purjetas edasi ilmatuulega, sest nüüd tal enam kiiret ei olnud. Tal ei olnud isegi mingit selget tegevuskava. Ta pidi jooksma, nagu lohe oli öelnud: aga kuhu? Rokele, mõtles ta, sest seal on ta vähemasti kaitstud ja võib võluritelt nõu küsida.

      Kõigepealt pidi ta aga veel kord Alam-Torningisse minema ja oma loo saarlastele ära rääkima. Kui levis teade, et ta oli viis päeva pärast teeleasumist tagasi tulnud, jooksid ja sõudsid kohaliku saare inimesed ja poole valla rahvas kokku, vahtisid teda ja kuulasid. Ta rääkis oma loo ja üks meestest ütles: „Aga kes nägi pealt seda imet, et lohesid uputati ja segadusse aeti? Mis siis, kui ta…”

      „Pea suu!” käskis saarlaste juht jämedalt, sest tema nagu enamik inimesi teadis, et võlur võib tõtt rääkida küll varjatult või tõe ka hoopis enda teada jätta, aga kui ta midagi ütleb, siis nii see ka tõesti on. Sest selles seisnebki tema kunst. Seepärast jäid inimesed imestunult uskuma, et neil ei pruugi enam hirmu tunda, ja siis valdas neid rõõm. Nad tunglesid noore võluri ümber ja palusid, et ta oma loo uuesti räägiks. Inimesi tuli juurde ja ka nemad palusid, et ta veel kord räägiks. Kui öö saabus, ei olnud tal enam vaja rääkida. Teised jutustasid tema eest ja paremini. Juba olid külalaulikud tema loo ühe vana viisiga kokku sobitanud ja laulsid „Raudkulli laulu”. Lõkked ei põlenud ainult Alam-Torningi saartel, vaid