Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

kiviseina ja kivipõrandaga tuba. Kolmest kõrgest aknast paistis talvises mahedas päikesepaistes lage, pruunja lumelaiguline nõmm. Tuba oli ilmselt kõrgel, sest nõmm paistis kaugele.

      Kui Ged istuli tõusis, libises satiinist udusuletekk kõrvale ning ta nägi, et tal oli seljas siidist ja hõbebrokaadist tuunika nagu suurel isandal. Voodi kõrval toolil olid tema jaoks valmis seatud seemisnahast saapad ja pellawinahaga ääristatud mantel. Ged istus veidi aega rahulikult ja tuimalt otsekui nõiutud, tõusis siis püsti ja sirutas käe saua järele. Saua tal aga ei olnud.

      Tema parema käe peopesa ja sõrmed, kuigi neid oli võitud ja seotud, olid täis põletushaavu. Nüüd alles tundis ta valu ning tajus, kui hell oli terve tema keha.

      Ta seisis jälle natuke aega liikumatult. Siis sosistas ta, mitte valjusti ja mitte lootusrikkalt: „Hoeg… hoeg…” Sest kadunud oli ka see raevukas ja truu loomake, see väike vaikiv olevus, kes oli teda kord surmavallast tagasi toonud. Kas loom oli olnud veel tema juures, kui ta möödunud ööl jooksis? Kas see juhtus möödunud ööl või palju öid tagasi? Ged ei teadnud seda. Tema mäletas ühtviisi ähmaselt ja segaselt nii gebbethit, põlevat saua, jooksmist, sosinat kui ka väravat. Ükski neist ei meenunud talle selgelt. Isegi nüüd ei olnud miski selge. Vastust lootmata sosistas ta veel kord loomakese nime ning pisarad tõusid talle silmi.

      Kusagil kaugel kostis nõrk kellukesehelin. Teine kell helises sealsamas toa ukse taga. Toa teises otsas läks lahti uks ja sisse astus keegi naine. „Tere tulemast, Raudkull!” ütles ta naeratades.

      Naine oli noor ja pikk, tal olid seljas valged ja hõbebrokaadist rõivad, hõbevõrk kroonis tema juukseid, mis langesid sirgelt õlgadele nagu musta veega kosk.

      Ged kummardas kangelt.

      „Sa vist ei mäleta mind?”

      „Ei mäleta sind, kõrgeauline emand?”

      Ged oli näinud ainult kord elus ilusat naist, kes oli oma ilu vääriliselt rõivastatud: see oli O emand, kes oli tulnud koos oma isandaga Rokele Päikesepühale. Ta oli olnud nagu õbluke ja hele küünlaleek, see naine aga oli nagu valendav noorkuu.

      „Nii ma arvasingi,” lausus naine naeratades. „Aga kuigi sul on halb mälu, oled sa siiski siin teretulnud kui vana sõber.”

      „Mis koht see on?” küsis Ged ikka veel jäigalt ja kange keelega. Tal oli raske naisega rääkida ja raske temalt pilku pöörata. Seljas olevad uhked rõivad olid talle võõrad, ta ei tundnud kive, millel ta seisis, isegi õhk, mida ta hingas, oli võõrik; ta ei olnud tema ise, mitte see, kes ta oli olnud.

      „Seda lossi nimetatakse Terrenoni hooviks. Minu isand, kelle nimi on Benderesk, valitseb maad Keksemti nõmme servast Osi mägedeni ning tema hoida on ka kallihinnaline kivi, mida nimetatakse Terrenoniks. Mis puutub minusse, siis kutsutakse mind siin Osskilil Serretiks, mis tähendab nende keeles hõbedat. Ja ma tean, et sind kutsutakse mõnikord Raudkulliks ja sinust sai võlur Tarkade saarel.”

      Ged vaatas oma põlenud kätt ja ütles lõpuks: „Ma ei tea, kes ma olen. Mul oli kunagi vägi. Küllap see on nüüd kadunud.”

      „Ei! See ei ole kadunud, see tuleb kümnekordselt tagasi. Siin, mu sõber, oled sa kaitstud selle eest, mis sind siia kihutas. Sellel tornil on paksud müürid ning mitte kõik selle müürid ei ole ehitatud kivist. Siin võid sa puhata ja oma jõu taas leida. Siin võid sa leida ka teistsuguse jõu ning saua, mis ei põle sinu käes tuhaks. Kurjuse teel võib olla hea lõpp. Tule nüüd minuga kaasa, ma näitan sulle meie valdusi.”

      Ta kõneles nii sulnilt, et Ged peaaegu ei kuulnudki ta sõnu, teda liigutas juba üksnes naise hääles helisev lubadus. Ta järgnes naisele.

      Gedi tuba oli tõesti kõrgel tornis, mis kerkis künkaharjal nagu terav hammas. Ta läks Serreti järel marmorist keerdtrepist alla, kõndis läbi toredate tubade ja saalide, mööda kõrgetest akendest, kust ei paistnud maju ega puid – nii põhjas, läänes, lõunas kui ka idas laiusid üksnes lauged pruunid üksluised künkad päikesest pleegitatud talvise taevani välja. Ainult kaugel põhjas terendasid väikesed valged tipud sinise taeva taustal ning lõunas võis aimata merepinna sädelust.

      Teenrid avasid ukse ja tõmbusid kõrvale, kui Ged ja emand neist möödusid, kõik nad olid kahvatud ja sünged osskillased. Serret oli heleda nahaga nagu nemadki, kuid neist erinevalt kõneles ta hästi hardi keelt ning Gedile tundus, et tal oli Gonti aktsent. Pärastpoole viis Serret Gedi oma mehe Bendereski, Terrenoni isanda ette. Isand Benderesk oli oma naisest kolm korda vanem, luuvalge, luukõhn ja tuhmide silmadega ning ta tervitas Gedi morni ja külma viisakusega, paludes tal jääda nende külaliseks nii kauaks, nagu ta soovib. Palju rohkem tal öelda ei olnudki, ta ei küsinud Gedilt midagi tema reiside kohta ega vaenlase kohta, kes oli noormehe sinna ajanud; kõige selle kohta ei olnud ka emand Serret küsimusi esitanud.

      Kui see oli imelik, siis oli see vaid osa selle paiga ja Gedi sealviibimise kummalisusest. Tundus, et Ged ei suutnudki enam selgelt mõelda. Ta ei näinud midagi selgelt. Ta oli sattunud sellesse lossitorni juhuslikult, kuid see juhus oli ometi plaanitsetud; või oli ta tulnud plaani kohaselt, aga ometi oli see plaan vaid juhuslikult korda läinud. Ta oli asunud teele põhja poole, keegi võõras oli Orrimys soovitanud tal siit abi otsida, Osskili laev oli teda oodanud, Skiorh oli talle teejuhiks hakanud. Kui suurel määral olid kõik need sündmused teda jahtiva varju sepitsetud? Või ei olnud varjul selles üldse mingit osa, kas oli nii teda kui tema tagaajajat tõmmanud siia hoopis mingi muu vägi – tema järgnes selle väe tõmbele, vari järgnes talle ning kasutas Skiorhit parajal võimalusel oma relvana? Ilmselt oligi asi nõnda, sest nagu Serret oli öelnud, ei pääsenud vari tõesti Terrenoni hoovi. Ged ei olnud tornis ärkamisest saadik varju ähvardavat lähedust tundnud. Aga mis oli teda siis siia toonud? Säärasesse paika ei satuta juhuslikult, seda hakkas ta taipama isegi oma aeglaselt töötava mõistusega. Selle värava taha ei tulnud ükski teine võõras. Torn seisis üksi ja kaugel, seljaga lähemasse linna Neshumisse viiva tee poole. Torni ei tulnud ükski inimene ja keegi ei lahkunud sealt. Akende taga laius tühermaa.

      Nendest akendest vaatas Ged välja, veetes ühe päeva teise järel tuimana, rõhutuna ja külmetavana oma kõrges tornitoas. Tornis oli kogu aeg külm, hoolimata kõigist neist vaipadest, seinakatetest, uhketest karusnahaga ääristatud rõivastest ja suurtest marmorkaminatest. See oli luusse ja lihasse tungiv külm, millest ei olnud võimalik enam lahti saada. Ja Gedi südamesse asus külm häbi ning ka sellest ei olnud võimalik lahti saada, sest ta mõtles pidevalt, kuidas ta oli vaenlasele vastu astunud, lüüa saanud ja minema jooksnud. Tema kujutluses kogunesid kokku kõik Roke meistrid, Arhimaag Gensher kortsutas kulmu, Nemmerle oli samuti nende seas, nagu ka Ogion ja isegi lausuja, kes oli talle esimese loitsu õpetanud: kõik nad vaatasid talle otsa ja ta teadis, et ta oli nende usaldust petnud. Ta õigustas ennast, öeldes: „Kui ma ei oleks minema jooksnud, oleks vari minu üle võimust võtnud, see oli juba vallanud kogu Skiorhi jõu ja osa minugi jõust ning ma ei suutnud sellega võidelda: vari teadis minu nime, ma pidin ära jooksma.” Aga ükski kujuteldav kuulaja ei vastanud talle. Ja Ged jälgis, kuidas hõre lumi lakkamatult akna taga laiuvale tühjale maale langes, ning tundis, kuidas tuim külmus temas kasvas, kuni näis, et ta ei suuda tunda enam midagi peale väsimuse.

      Nii hoiduski ta lihtsalt selle piina tõttu päevade kaupa omaette. Kui ta läkski toast välja, oli ta vaikiv ja kramplik. Torniemanda ilu ajas teda segadusse ning ta tundis ennast selles rikkas, viisakas, korralikus ja kummalises hoovis läbi ja lõhki kitsekarjusena.

      Kui ta üksi olla tahtis, jäeti ta rahule, ning kui ta ei suutnud enam oma mõtteid ja langeva lume jälgimist välja kannatada, sai Serret tihti temaga mõnes kaarjas, gobeläänidega kaunistatud ja koldetulest valgustatud alumises saalis kokku ning nad ajasid juttu. Torniemandas ei olnud kübetki lõbusust, ta ei naernud kunagi, kuigi naeratas tihti, aga ometi tundis Ged ennast isegi tema ainsa naeratuse mõjul vabalt. Emanda seltsis hakkas Ged oma kramplikkusest ja häbist üle saama. Peagi kohtusid nad iga päev, vestlesid pikalt, vaikselt ja kiirustamata, Serretit kõikjal saatvatest teenijannadest pisut eemal kolde ees torni kõrgete tubade akende all.

      Vana isand viibis peamiselt oma ruumides, kuid hommikuti ilmus ta välja ja sammus tornilossi lumistes siseõuedes edasi-tagasi nagu sorts, kes on terve öö