Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

kätte jõudis. Laev randus Hoski saare idakaldal, sest Sisemere kaubagaleerid hoiavad ranna lähedale ja sõidavad võimaluse korral ööseks sadamasse. Et väljas oli veel valge, läks Ged kaldale ning hulkus sihitult ja mõttessevajunult mööda sadamalinna järske tänavaid.

      Orrimy on vana, tugevast kivist ja tellisest ehitatud linn, nida ümbritsev müür pidi Hoski saare sisemaa seadusetute lääniisandate eest kaitsma; kaubalaod dokkides meenutavad kantse, kaupmeeste tornidega majad on kallaletungi puhuks kindlustatud. Ometi näisid need raskepärased häärberid tänavatel hulkuvale Gedile läbipaistvana otsekui loor, mille taga asus tühi pimedus, ning temast mööduvad, oma asju ajavad inimesed ei tundunud talle reaalsete olenditena, vaid üksnes hääletute varjudena. Päikeseloojakul läks Ged tagasi sadamakaile ning isegi seal, päevalõpu tuules ja voogavas punases valguses paistsid meri ja maa talle ühtviisi ähmaste ja vaiksetena.

      „Kuhu tee viib, võluriisand?”

      Keegi hõikas teda äkitselt selja tagant. Ringi pöördudes nägi Ged hallide rõivastega meest, kellel oli käes raske sau, mis polnud aga võlurisau. Kapuuts varjas võõra nägu punase valguse eest, aga Ged tundis, kuidas nähtamatute silmade pilk tema pilguga kohtus. Ta astus võpatades tagasi ning tõstis oma jugapuusaua enda ja võõra vahele.

      Mees küsis leebelt: „Mida sa kardad?”

      „Seda, mis minu järel käib.”

      „Ja siis? Mina ju ei ole sinu vari.”

      Ged seisis vaikides. Ta teadis, et oli see mees kes ta oli, see, keda Ged kartis, ta tõesti ei olnud; ta ei olnud vari, vaim ega gebbeth. Keset kuiva vaikust ja maailmale laskunud varje oli mees isegi hääle ja mingi reaalsuse säilitanud. Võõras heitis nüüd kapuutsi peast. Tal oli kummaline kipras kiilaspea ning kortsuline nägu. Kuigi seda ei oleks saanud tema hääle põhjal öelda, paistis ta olevat vana mees.

      „Ma ei tunne sind,” ütles halli mantliga mees, „ometi arvan, et me ei kohtunud juhuslikult. Kuulsin kunagi üht lugu noorest armilisest mehest, kes võitis endale pimeduse abil suured valdused, isegi kuningavõimu. Ma ei tea, kas see on sinu lugu. Üht ma sulle aga ütlen: kui sa vajad mõõka varjudega võitlemiseks, siis mine Terrenoni hoovi. Jugapuusauast sulle ei piisa.”

      Ged kuulas ning tema mõtteis segunesid lootus ja umbusk. Võluvõimetega inimene veendub peagi, et vähesed kohtumised tema elus on juhuslikud, toogu need siis head või halba.

      „Millisel maal asub Terrenoni hoov?”

      „Osskilis.”

      Seda nime kuuldes nägi Ged hetkeks mingi mälutriki tõttu rohelisel rohul musta kaarnat, kes kõõritas teda lihvitud kiviga sarnaneva silmaga ja ütles midagi, kuid sõnad olid tal meelest läinud.

      „Sellel maal on pisut pahaendeline kuulsus,” lausus Ged, silmitsedes ikka veel meest hallis ning püüdes otsusele jõuda, mis inimene see on. Miski tema käitumises laskis aimata nõida, isegi võlurit, kuid julgest esinemisest hoolimata jättis ta veidralt löödud mehe mulje, otsekui olnuks ta haige või kellegi vang või ori.

      „Sa oled pärit Rokelt,” vastas mees. „Roke võlurid nimetavad igasugust nende võlukunstist erinevat võlukunsti pahaendeliseks.”

      „Kes sa ise oled?”

      „Rännumees, ühe Osskili kaupmehe esindaja; olen siin asja pärast,” ütles halli mantliga mees. Kui Ged enam rohkem ei pärinud, soovis ta noormehele rahulikult head ööd ning hakkas mööda kitsast astangulist tänavat üles minema.

      Ged ei suutnud otsustada, kas hoolida sellest endest või ei, ning vaatas põhjakaarde. Punane valgus hääbus kiiresti nii mäekülgedel kui ka tuulisel merel. Saabus tihe hämarus ning hämaruse kannul tuli öö.

      Äkilise otsuse ajel läks Ged kiiresti mööda sadamasilda kaluri juurde, kes parajasti oma paati võrke lappas, ning hõikas: „Kas sa tead siin sadamas mõnda laeva, mis läheb põhja poole, Semelisse või Enladesesse?”

      „See Osskili pikklaev seal teeb võib-olla Enladeses peatuse.”

      Ikka veel kiirustades läks Ged suure laeva juurde, millele kalur oli osutanud – see oli kuuekümne aeruga pikklaev, sale nagu madu, tema kõrget kumerat käila ehtisid nikerdused ja panustatud lotomerikarbi kettad, aeruaukude katted olid värvitud punaseks ning kõigile oli musta värviga visandatud Sifli ruun. Laev nägi välja sünge ja kiire, see oli mereleminekuks valmis ning kogu meeskond oli pardal. Ged otsis üles laevaülema ja palus, et see ta laevaga Osskili viiks.

      „Kas sa maksta saad?”

      „Ma oskan pisut tuult mõjutada.”

      „Ma olen ise ilmategija. Kas sul midagi anda ei ole? Raha?”

      Alam-Torningi saarlased olid tasunud Gedile oma taskukohaselt vandlitükkidega, mida Saarestiku kaupmehed kasutasid ning Ged oli võtnud ainult kümme tükki, kuigi talle taheti anda rohkem. Ta pakkus neid nüüd Osskili laevaülemale, kuid see raputas pead. „Meie ei kasuta neid vahetusühikutena. Kui sul pole millegagi maksta, ei ole mul pardal sinu jaoks ruumi.”

      „Kas sul käsi on vaja? Ma olen galeeril sõudnud.”

      „Jaa, meil on kaks meest puudu. Otsi endale siis pink,” ütles laevaülem ega pööranud talle enam tähelepanu.

      Ged pani saua ja raamatukoti pingi alla ning temast sai kümneks kibekülmaks talvepäevaks selle põhjamaise laeva sõudja. Nad lahkusid Orrimyst päevatõusul ning sel päeval mõtles Ged, et ta ei suuda oma tööga toime tulla. Tema vasak käsi oli vanadest õlahaavadest pisut vigane ning Alam-Torningi ümbruse väinades sõudmisest hoolimata ei olnud ta valmis pika galeeriaeru halastamatuks ja kestvaks tõmbamiseks trummipõrina rütmis. Üks vahetus aerudel kestis kaks-kolm tundi, siis asusid pinkidele teised mehed, kuid tundus, et puhkepausi ajal jõudsid lihased üksnes kangeks jääda, ning siis tuli aer taas kätte võtta. Teine päev oli veelgi hullem, kuid pärast seda karastas töö teda ning ta sai päris kenasti hakkama.

      Selle laeva pardal ei olnud säärast seltsimehelikkust, nagu ta oli kogenud Varju pardal oma esimesel reisil Rokele. Andradese ja Gonti laevade meeskonnaliikmed on partnerid, kes töötavad ühise kasu nimel, Osskili kaupmehed aga kasutavad orje ja pärisorje või palkavad sõudjaid, makstes neile väikeste kuldmüntidega. Kuld on Osskilil kõrges hinnas. See ei ole aga vendluse allikaks ei seal ega lohede seas, kes samuti kulda kõrgelt hindavad. Et pool laeva meeskonnast olid pärisorjad, siis olid laevaohvitserid orjakupjad, ning karmid orjakupjad. Nende piits ei puutunud kunagi raha eest või sõidukulude katteks töötavate sõudjate selga, kuid sõbralikud suhted ei ole võimalikud meeskonnas, kus ühtedele antakse piitsa ja teistele ei anta. Gedi kaaslased rääkisid üksteisega vähe ning temaga veelgi vähem. Nad olid enamasti pärit Osskilist ega rääkinud Saarestiku hardi keelt, vaid oma murret, nad olid sünged ja kahvatud, mustade rippuvate vuntside ja sirgete juustega mehed. Gedi nimetasid nad isekeskis Kelubiks, mis tähendab punane. Kuigi nad teadsid, et ta on võlur, ei suhtunud nad temasse austusega, vaid pigem mingi valvsa põlgusega. Gedil endal ei olnud samuti tuju kellegagi sõprust sobitada. Isegi oma pingil sõudmise võimsasse rütmi sulades, ühena kuuekümnest sõudjast üle tühja mere kihutaval laeval, tundis ta ennast kaitsetuna ja hädaohus viibivana. Kui nad ööseks võõrastesse sadamatesse sõitsid ning ta mantlisse mähkunult uinuda püüdis, nägi ta väsimusest hoolimata und, ärkas ja nägi uuesti und; painajalikke unenägusid, mida ta ärgates ei mäletanud, kuigi tundus, et need ei jätnud laeva ja sellel olevaid mehi maha, nii et ta ei usaldanud neist kedagi.

      Kõigil Osskili vabameestel oli puusal pikk nuga ning ühel päeval, kui tema vahetuse mehed koos lõunat sõid, küsis üks neist Gedilt: „Kas sa oled ori või vandemurdja, Kelub?”

      „Ei see ega teine.”

      „Miks sul siis nuga ei ole? Kardad võidelda?” ütles see mees, Skiorh, mõnitavalt.

      „Ei karda.”

      „Kas su koeraniru võitleb sinu eest?”

      „Otak,” ütles teine mees, kes nende juttu kuulas. „See ei ole koer, see on otak.” Ta lisas midagi osskili murdes, mille peale Skiorh kulmu kortsutas ja pea kõrvale keeras.