Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

teener. Kunagi oli ka tema võlur, aga ta viskas oma saua minema, et teenida väge, mis on suurem kui ühegi maagi vägi. Ja sina tulid Osskili, katsusid nõmmel oma puusaua abil varjuga võidelda ja meil õnnestus sind ainult hädavaevu päästa, sest sinu jälitaja on kavalam, kui me arvasime, ning ta oli sinust juba palju jõudu ammutanud… Ainult vari võib võidelda varjuga. Ainult pimedus suudab võita pimedust. Kuula mind, Raudkull! Mis on sul siis vaja, et saada võitu varjust, mis nende müüride taga ootab?”

      „Vajan seda, mida ma teada ei saa. Tema nime.”

      „Terrenon, mis teab kõiki sünde ja surmasid, tunneb kõiki olevusi enne ja pärast surma, neid, kes pole sündinud, ja neid, kes ei sure, valguse ja pimeduse maailma, ütleb sulle selle nime.”

      „Ja mis on selle hind?”

      „Hinda ei ole. Kinnitan sulle, et kivi kuulab sinu sõna, teenib sind orja kombel.”

      Vapustatud ja piinlev Ged ei vastanud. Serret hoidis nüüd tema kätt oma käte vahel ja vaatas talle otsa. Päike oli silmapiiri tuhmistavasse uttu vajunud ning ka õhk oli tuhmunud, ainult Serreti nägu säras uhkusest ja võidurõõmust, kui ta märkas Gedi jälgides, et mehe tahe oli vankuma löönud. Ta sosistas tasa: „Sa saad kõigist vägevamaks, tõeliseks kuningaks. Sa valitsed ja mina valitsen koos sinuga…”

      Äkitselt tõusis Ged püsti, astus üheainsa sammu ning nägi pika seina käänaku taga, ukse kõrval Terrenoni isandat, kes seisis ja kuulas muiates.

      Gedi pilk ja mõtted selginesid. Ta vaatas Serretile otsa. „Valgus on see, mis pimeduse võidab,” lausus ta kogeldes, „…valgus.”

      Seda öeldes nägi ta nii selgesti, otsekui oleksid tema sõnad talle valgust näidanud, et ta oli tõesti siia toodud, siia meelitatud, kuidas talle oli tema hirmu ära kasutades valelootusi antud ning kuidas ta oleks nende tahtmist teinuna igaveseks siia jäetud. Nad olid teda tõesti varju käest päästnud, sest nad ei tahtnud, et vari saaks tema üle võimust, enne kui ta on kivi orjaks tehtud. Kui kivi vägi oleks tema tahte juba endale allutanud, oleksid nad varju tornimüüride vahele lasknud, sest gebbeth on parem ori kui inimene. Kui ta oleks kas või kordki kivi puudutanud või sellega rääkinud, oleks ta olnud jäädavalt kadunud. Kuid nagu vari ei olnud suutnud talle päriselt järele jõuda ega teda kinni haarata, nii ei olnud suutnud ka kivi teda ära kasutada – mitte päriselt. Ta oli juba peaaegu järele andnud aga mitte päriselt. Ta ei olnud nõustunud. Tõrkuva hinge üle on kurjusel väga raske võimust võtta.

      Ged seisis kahe inimese vahel, kes olid järele andnud ja nõustunud, ja vaatas ühe otsast teise otsa ning siis astus Benderesk lähemale.

      „Ma ütlesin sulle, Serret,” lausus Terrenoni isand kuivalt oma emandale, „et ta lipsab sul käest. Need sinu Gonti nõiad on kavalad narrid. Ja narr oled sinagi, Gonti naine, kes sa kavatsesid nii teda kui ka mind petta, meid mõlemaid oma iluga valitseda ja Terrenoni oma huvides kasutada. Aga mina olen Kivi Isand ja toimin reetliku naisega nõnda: Ekavroe ai oelwantar…” See oli muutmisloits ning Benderesk oli tõstnud oma pikad käed, et vormida kössitõmbunud naine mingiks koledaks olendiks: seaks, koeraks või jampsivaks vanamooriks. Ged astus edasi ning lõi oma käega isanda käe alla, lausudes sealjuures kõigest ühe lühikese sõna. Ja kuigi tal ei olnud saua ning ta oli võõral ja kurjal pinnal, tumeda väe vallas, jäi tema tahe peale. Benderesk seisis liikumatult, tuhmide silmade pilk tigedalt ja midagi nägemata Serretile suunatud.

      „Tule,” ütles Serret väriseva häälega, „tule ruttu, Raudkull, enne kui ta kivi teenrid kutsuda jõuab…”

      Nagu tema sõnade kajana läbistas torni sosin, see tungis läbi põrandaja seinakivide nagu kuiv katkeline pomin, nagu maa enda hääl.

      Serret haaras Gedil käest kinni ja jooksis koos temaga läbi koridoride ja saalide, kõrgetest käänulistest treppidest alla. Nad jõudsid õue, kus määrdunud ja trambitud lume kohal heljus veel viimane hõbejas valguskuma. Kolm torniteenrit tõkestasid neil süngelt ja umbusklikult tee, otsekui oleksid nad neid mingis isanda vastases vandenõus kahtlustanud. „Läheb juba pimedaks, emand,” ütles üks ja teine lisas: „Sa ei tohi praegu sõitma minna.”

      „Tee pealt eest, rämps!” hüüdis Serret ja ütles midagi sisisevas osskili keeles. Mehed põrkasid temast eemale ja kössitasid vääneldes maha, üks neist karjatas valjusti.

      „Me peame väravast välja minema, teist teed ei ole. Kas sa näed väravat? Kas sa suudad seda leida, Raudkull?”

      Naine rebis Gedi käest, kuid see kõhkles. „Mis nõiduse sa nende peale panid?”

      „Ma loitsisin nende luudesse sulatina, nad surevad sellest, kähku, ta laseb kivi teenrid lahti, aga ma ei leia väravat – sellel lasub vägev nõidus. Kähku!”

      Ged ei saanud aru, mida naine mõtles, sest tema nägi nõiutud väravat niisama selgesti nagu õue kivist võlvkäiku, mille taga värav paistis. Ta viis Serreti võlvkäigust läbi, üle eesõue puutumata lume ning lausunud siis avamisloitsu, juhtis ta naise loitsumüüri väravast välja.

      Kui nad Terrenoni hoovi hõbedasest videvikust välja läksid, hakkas Serret muutuma. Nõmme üksluises valguses ei olnud ta sugugi vähem ilus, aga temas oli midagi nõialikku ja metsikut, ning Ged tundis ta lõpuks ära: ta oli Re Albi isanda tütar, Osskili nõia tütar, kes oli teda kunagi ammu Ogioni maja lähedal rohelistel aasadel pilganud ning saatnud lugema loitsu, mis oligi varju valla päästnud. Aga Ged ei mõelnud sellest kuigi kaua, sest nüüd vaatas ta ringi, kõik meeled ärksad, ning otsis oma vaenlast, varju, mis pidi ootama teda kusagil võlumüüride taga. See võis ikka veel olla Skiorhi surma rüütatud gebbeth, kuid vari võis peita end ka tihenevas pimeduses ja oodata, millal ta saab Gedist kinni haarata ja oma vormituse elusa ihuga ühte sulatada. Noormees tajus varju lähedust, kuid ei näinud seda. Küll aga nägi ta mõne sammu kaugusel väravast poolenisti lume all midagi väikest ja tumedat. Ta kummardas ja tõstis selle õrnalt pihkude vahel üles. See oli otak, lühike pehme karv verest kõvaks paakunud ning väike keha Gedi käte vahel kerge, jäik ja külm.

      „Muuda ennast! Muuda ennast, nad tulevad!” kriiskas Serret tal käest kinni haarates ja osutas tornile, mis seisis nende taga hämaruses nagu kõrge valge hammas. Torni jalami lähedalt aknapiludest ronisid välja mustad elukad, kes tõusid ringe tehes ja pikkadega tiibadega laperdades üle müüride kaitsetult künkanõlval seisva Gedi ja Serreti poole. Hirmutav sosin, mida nad olid tornis kuulnud, paisus, kuni maa nende jalge all vabises ja oigas.

      Gedi süda kihvatas vihast, teda valdas tuline raev kõigi julmade ja surmatoovate jõudude vastu, mis petsid teda, seadsid talle lõkse ja ajasid teda taga. „Muuda ennast!” kisendas Serret, kahanes ise hingetult sosistatud loitsu mõjul halliks kajakaks ja lendas minema. Aga Ged kummardus ja noppis rohulible, mis ulatus kuiva ja haprana välja lumest, kus oli lebanud surnud otak. Ta tõstis selle üles ning kui ta luges sellele peale Päris Keele sõnad, hakkas rohulible kasvama ja paksenema ning lõpuks hoidis Ged käes suurt saua, võlurisaua. See ei põlenud punases surmatules, kui Terrenoni hoovi mustad laperdavad elukad talle kallale sööstsid ja ta sellega neile vastu tiibu lõi. Sau lõõmas üksnes valges võlutules, mis ei põleta, vaid kihutab pimeduse eemale.

      Elukad ründasid uuesti: nad olid tõelised soperdised ja kuulusid ajastusse, mil linde, lohesid ega inimesi ei olnud veel olemas, päevavalgus oli nad ammu unustanud, kuid kivi ürgne, mitte midagi unustav vägi oli nad taas välja kutsunud. Nad sööstsid Gedile kallale. Ta tajus, kuidas nende küünised otsekui vikatid tema ümber vihisesid ja nende raipelõhn ajas tal südame pahaks. Ta tõrjus ja virutas raevukalt, lõi neid tagasi tema vihast ja rohuliblest vormitud lõõmava sauaga. Äkitselt tõusid elukad kõrgemale nagu raipe pealt lendu ehmatatud kaarnad ning lendasid tiibade laperdades hääletult sinnapoole, kuhu oli tõtanud kajaka kuju võtnud Serret. Nende tohutud tiivad näisid liikuvat aeglaselt, aga nad lendasid kiiresti, iga tiivalöök kandis neid õhus võimsalt edasi. Ükski kajakas ei oleks kaua selle kiirusega võistelda suutnud.

      Niisama kiiresti nagu kunagi Rokel võttis Ged nüüd suure hauka kuju; ta ei muutnud end raudkulliks, kelleks teda nimetati, vaid rabapistrikuks, kes lendab nagu nool, nagu mõte. Ta lendas oma vöödiliste, teravatipuliste ja tugevate