Ööliblikas. Katja Kettu

lakkamatud küsimused, raiuv pinnimine, millest vaevu aru sain ja millele ma ei saanud vastata. Ka minu vasakukäelisus äratas kahtlusi. Vahepealse aja kükitasin betoonkongis, kus ei mahtunud isegi ringi pöörama. Aeg-ajalt vajusin poolunne, võib-olla viieks minutiks, mispeale mulle külma vett kaela kallati. Nii hoiti mind ereda valguse käes päevade kaupa ärkvel. Ajataju kadus, tundsin, et vajun sogasesse vette. Kogu aeg kartsin lapse pärast ja ootasin, et Hundihammas tagasi tuleks. Ma ei tea, kui mitu päeva või nädalat mind seal hoiti, aga küsimusi tuli aina juurde ja need muutusid järjest kummalisemaks. Miks ma olin nõustunud osalema nõukogudevastases konspiratsioonis? Kelle ma pidin likvideerima? Kas ma töötasin fašistliku Soome heaks ja kavandasin Karjala autonoomse vabariigi vallutamist? Kui ma hakkasin magama jääma või minestama, põletati mind suitsuotstega ja peksti nuiaga. Lõpuks olin omadega nii segi, et kirjutasin alla kõigile paberitele, mis mulle nina alla torgati.

      „Süüdistatav tunnistab, et saabus Nõukogude Liitu eesmärgiga spioneerida oma fašistliku kodumaa heaks. Ülesandeks töörahva kollektiivide saboteerimine ja kontrrevolutsiooni õhutamine.”

      Otsus kõlas:

      „58-AI. Dvadtsat pjat, pjatnadtsat, pjat.” Kakskümmend viis, viisteist, viis.

      Ma ei taibanud sellest sõnagi, aga korpas näoga ametnik uratas: „Need tuleb pähe õppida, predatelnitsa.”

      Ja siin ma nüüd olin. Jelena Mihhailovna suhtus poliitilistesse suure põlgusega:

      „Reeturid ja fassistid, end teistest paremaks pidavad kodanlaseraisad, rahvavaenlased. Sabotöörid, tsaari käsilased. Saavad teenitud palga. Õnneks ei ole mina vang, vaid vabatahtlik tööline. Komsomoli tüdruk. Sina ka?”

      Sirutan väriseva nimetissõrme läbi augu ja noogutan vastu tahtmist. Ma ei tohi kaotada seda ainsat sidet välismaailmaga, mitte praegu.

      Jelena Mihhailovna oli mulle kogu teekonna vältel silmadeks ja kõrvadeks, ja ilmselt hoidis just see mind mõistusel. See oli tema, kes sosistas, et poliitiliste kogu varandus kadus kolme päevaga kriminaalide taskusse. Et surnuid ei visatud välja, vaid hoiti toiduportsjonite lootuses võimalikult kaua vagunis. Alles nädala pärast hakkas hais liiga tegema, nüüd kevadel isegi varem. Igaühel oli oma lugu. Varastatud viigimarjad, sabotaaž tehases.

      Jelena Mihhailovna rääkis aina valgemaks muutuvast ööst, süsimustast maast ja maapinnast sirguvatest säravvalgetest kasetüvedest, mille vahelt valgusid õhtust jahtunud rööbaste poole aletuled. Jaama kogunenud vihased töölissalgad sülitasid meie poole ja nõudsid surma riigireeturitele. Katusel kahele poole suunatud helgiheitjad, vagunite platvormidel valvurid automaatidega ja viimase vaguni katusel tömbi ninaga kuulipilduja. Iga vaguni küljele oli maalitud lööklause: „Meie riigis on palju raudteid”.

      Vagunites liikus pööraseid kuulujutte neist õnnetuist, kes jaamades minema lohistati. Et nad söödeti näljastele ja et laipu kasutati liipritena – vangid maeti raudteetammi, sest mujal oli maapind jäätunud. See oli Nõukogude Liidu kõige pikem vangilaager: Kotlas – Vorkuta, tuhat viissada kilomeetrit valu ja terast.

      Jelena Mihhailovna jutustas oma kodust Lavra külas, kihlatust Aleksei Ignatenkost ja kõigest, mis meelde tuli. Kogu aeg vaevasid nälg ja janu ning mustusest tekkinud parasiidid ja haavandid. Toiduks soolakalakillukesed, mis tegid keele paksuks, ja vett sai jaopärast. Kord päevas tehti veevõtmiseks peatus ja ammutati seda siis esimesest ettejuhtuvast kraavist. Seltsimees Jelena õpetas mind vett nii kaua suus loksutama, kuni vähegi suutsin. Nii sai keha ära petta, et see arvaks nagu oleks vett olnud rohkem. Loomulikult ei piisanud sellest lõpmatuseni. Ükskord oli mul nii kange janu, et sikutasin kruusi puuri laudade vahelt minu lähedale roomanud pesematusest süsimusta sülelapse käest. Seltsimees Jelena keelas:

      „Ära joo seda.”

      Vaatasin kopsikusse ja see oli täis vingerdavaid vaklu. Oleksin sellegipoolest lonksanud, janu piinas keha nii, et see ajas hulluks. Jelena lõi topsiku mu huultelt maha ja ma ei saanud teda isegi sõimata. Hiljem, kui suur osa vangidest lamas hinge vaakudes maas ja suri koolerasse, sain aru, et Jelena oli päästnud mu elu.

      Lõppjaamas Kotlases võttis meid vastu hiigelsuur punane täht. Saime tagavararööbaste vahel betooniga sillutatud lagedal platsil jalgu sirutada. Valgus torkis silmad veele, kui mind vagunist välja lohistati.

      Nägin esimest korda oma heategijat Jelena Mihhailovnat.

      Ma ei tea, mida ma olin oodanud, aga tema asine leebe olek ja selge, tasakaalukalt kindel ja allikaveena rahulik pilk avaldasid muljet. Jämedad sääremarjad ja laiad, usaldust äratavad lõuapärad. Raskeid tingimusi trotsiva ümara tagapoole ümber sakris lambanahkne kasukas. Tundus, et pikk reis polnud murdnud ei tema hambaid ega ellusuhtumist. Vaevalt kirjaoskaja, arvasin, aga mingit uhkust temas oli. Lõõskava päikese valguskiilus jagati meid ridadesse ja kästi igaühel öelda oma nimi. Elna tõttas appi:

      „See tüdruk on nemaja, tumm.”

      Avasin kuulekalt suu ja näitasin keelekönti. Jelena Mihhailovna sosistas:

      „Kirjuta papitükile oma nimi.”

      Kirjutasin värisevate varesejalgadega oma nime. Irga Malinen.

      „Irga, hea nimi. Tähendab Metslindu.”

      „Ütle mulle Elna. Aleksei ütles alati Elna,” sidistas mu kaitsja, kui me teed jätkasime.

      Muidugi ei saanud ma kutsuda teda ei Elnaks ega kellekski teiseks, aga tema ühepoolne lobisemine tegi meid kuidagi tuttavaks. Mu jalad olid rongis lamamisest nõrgad ja jõuetud.

      Kulus peaaegu kolm ööpäeva, enne kui me jõe äärde jõudsime. Siis lubati meil juua ja me vajusime külma puhast vett larpides rinnuli liivale. See oli parim, mis ma eales olen maitsnud. Kui olin küllalt joonud, tõstsin pilgu ja vaatasin voori. Vangid, nii naised kui mehed, olid hakanud juba küüru vajuma ja kokku kuivama, muutuma samasugusteks varjudeks nagu nad hiljem laagris olid ja jäid.

      Ainult üks erines karjast. Kõrgel kaldavallil seisis kummaline sarvedega kuju poronahkses lapi kasukas, seljakoti küljes rippusid plekk-kopsikud ja kasepahast õõnestatud kuksa, püssirohupusar ja vintpüss. Ilmutis vahtis häbenemata otse meie poole ja viipas kindas käega vaevumärgatavalt edasiliikumise märgiks. Elna lehvitas vastu, võttis mul õlgade ümbert kinni ja talutas igikeltsasest kaldavallist üles.

      „Ära muretse, Metslind. Sul on verenõrkus. Kui siit pääseme, kütan sulle kasehalgudega suitsusauna ja teen taimedega kompressi.”

      Ja veel. „Me oleme komsomoli noored, ehtsad stahhaanovlased. Noor inimene saab hakkama, peame lihtsalt kokku hoidma!”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      „PORO ER, tere hommikust,” ütleb Jelena Mihhailovna. „Ei ole uni andnud devotška’le uuta kuube.”

      Eilne segadus on köögist koristatud, laual lõhnavad toomeoksad. Tavaliselt ajaks pottidest ja padadest leviv toidulõhn mul suu vett jooksma, aga pärast eilset tunnen nõrkust ja iiveldust nagu oleksin neelanud peotäie unerohtu.

      „Munapirukas, lodjamarjasupp, podkogõli.”

      Laua taga konutavad kaks kogukat koljatit, kelle kõrval paistavad auravad supikausid nagu nukuserviisist võetud. Ühel, neandertallase otsaesisega mehel, on peas must barett, teine on oma siilipea viisakalt paljastanud. Mõlema laigulise jaki seljal on kollased tähed OMON. Mis on rahvusliku julgeoleku eriüksusel siia asja, kas nad tulid isa pärast? Heidan vargsi pilgu Jelena Mihhailovnale. Õnneks ei tundu OMONi kohalolek vana naist hirmutavat. Võtan ettevaatlikult pingiotsal istet ja vidutan silmi. Keskpäevane päike särab pihlakaõite vahelt otse silma. Mul on halb olla, otsekui oleksin eile pudelitäie puskarit kõrist alla kummutanud. Jelena Mihhailovna tänitab:

      „Noorel tervel naisel ei kõlba poole päevani voodis vedeleda, kui ei taha just hakata sellega leiba teenima.”

      Üks kahest koljatist, kellel on patsi punutud habe, ulatab oma suure kämbla ja pigistab. Käepigistus on soe ja kindel, pilk usaldust äratav. Tunnen, et punastan. Jelena