Ööliblikas. Katja Kettu

ajas hingeldama, kopsud tahtsid rebeneda, suhu tungis õhus hõljuvaid karvu ja sulgi. Aevastasin ja torkasin nina laudade vahelt läbi. Koos õhujoaga jõudis minu teadvusse pigi, söe, uriini ja kaugetest maadest tulevate, söömata kehade kohalolek.

      Rahune.

      Maa külje all lõksus ja rappus.

      Lõka-lõk. Lõka-lõk. Lõka-lõk.

      Olen rongis.

      Proovisin jalgadega põtkida. Suhu tungis jälle sulepudi, aga liigutada ma ei saanud.

      Olin topitud mingisugusesse linnu- või küülikupuuri. Sain valutavaid liikmeid hädavaevu edasi-tagasi nõksutada. Ainult jalad turritasid abitult kuudist välja ja selles häda oligi. Villaste sokkide august näpistas külm ja ma sain aru, et keegi oli mu kirjatud Lapi saapad sisse vehkinud.

      Lõka-lõk. Lõka-lõk. Lõka-lõk.

      Rong tundus pöörangul pidurdavat, siis lisas jälle kiirust. Nagu oleks tal olnud rutt. Kuhu? Kuidas ma siia sattusin?

      Pigistasin silmad kinni ja hammustasin põske, kuni tundsin vere maitset.

      Mõtle, Irga, mõtle!

      Viimaks hakkas udu peas möödunud päevade koleduse kohalt hajuma. Hundihamba tõrjuv ja jahe käitumine, kui olin kaardid üle andnud, aga ei osanud ikka veel, pärast kolmandat päeva, rääkida. Keelekönt äratas temas vastikust, eriti kuna ma ei lubanud tal proovida, mis tunne oleks oma sirge seenevars mulle suhu torgata. Viimaks, pärast piinavalt pikka suusaretke mühatas Hundihammas, et peab minema Leningradi tähtsate parteitegelastega kohtuma:

      „Seal leidub aatega naisi, kes lubavad kommunistil teha, mis hing ihkab.”

      Hundihammas jättis minu ja mu sündimata lapse Petroskoisse leebe, vildaka rühiga fanaatilise parteilase hoolde ja seletas, et tuleb mulle järele kui aeg küps:

      „Pea meeles, Irga. Parem elus koer kui kärvand lõvi.”

      Need olid Hundihamba viimased sõnad mulle.

      Sellest oli möödas vähemalt kuu ja vahepeal on paljugi juhtunud.

      Läksin endast välja, kui mind Leningradi jaamas puupüsti täis stolõpinisse ehk vangivagunisse aeti. Kolm korda proovisin riivitatud lukke lahti urgitseda, et rongist välja hüpata, aga iga kord tõmmati mind pikali, küüned verel ja kõht löökide all kaitsetu. Lõpuks käskis üks valvuritest torgata mind siia küülikupuuri ja toppida mulle kanakonte suhu, et ma vait jääksin. Ja siin olin ma poolunes-poolärkvel virelenud juba kes teab kui kaua.

      „Kuku.”

      Puuri õhuaugust torgati sisse peenike kare tüdrukusõrm. See viipas graatsiliselt otsekui kniksu tehes. Keegi sosistas linnulaulu meenutava häälega puuri seina tagant:

      „Väike Ptitsa, Linnuke, kas oled elus?”

      Hoian hinge kinni. Keegi pole mind kõnetanud pärast ülekuulamisi, vähemalt mitte nagu inimest. Vagun rõkkas ja kajas ümberringi võõrastest keeltest, aga sõnad olid vormitud ja alati kellelegi teisele mõeldud. Tõmbusin pingule. Mis see oli? Jälle mingi lõks? Katse mind rääkima panna ja vahele võtta? Mis võiks juhtuda? Vene keelest olin hakanud üsna hästi aru saama, ma olen alati olnud nobe õppima. Linnulikult laulval kõnel oli kummaliselt tuttavlik aktsent.

      Eestlane ehk?

      „Kõik siin aina räägivad, aga keegi ei tea tegelikult midagi. Üsna metsik rahvas. Sina olevat soomlane, seltsimees? Tšuhnaa?”

      Torkasin sõrme ettevaatlikult õhuaugust välja ja noogutasin sellega.

      „Jelena Mihhailovna, Mari ANSV-st. Tšeremiss.”

      Ma ei saanud muidugi vastata.

      „Siin on hirmus kitsas. Hiiglapikk rodu vaguneid, üks paraskiämber kõigi jaoks, oijah. Kaks vangi tassivad selle kord nädalas õue ja tee peal loksub üle ääre. Sul on seal paremgi, Ptitsa. Siin on hirmus segadus ja jagelemine. Kohe esimesel õhtul võtsid kriminaalid võimu.”

      „Neist peetakse lugu,” siristas hääl. Kriminaalid? Liigutasin küsivalt sõrme. Ausad röövlid, vargad, mõrtsukad ja vägistajad. Omaette tõug, neid on kerge ära tunda.

      Sünnist saati elust räsitud, ampsasid paakunud huultega noa otsast soolakala, mängisid pealesülgamisega pokkerit ja jorutasid õhtuti suupilli saatel veidraid idamaiseid viise. Poliitilistel kikkhabemetel oli küll ülekaal, aga neid togiti, peksti ja taoti jalaga alati, kui võimalus avanes, kõiki, kes olid süüdi mõistetud 58. paragrahvi alusel. Neilt võeti palitud ja paberid nagu niuhti.

      Häälitsesin küsivalt.

      „Riigireetmine. Kriminaalid tegid neile kohe asja selgeks,” kinnitas linnuke teiselt poolt seina.

      „Ega mulle sulitembud ei meeldi. Aga parem aus röövel kui riigiriisuja.”

      Hääl vaikis korraks.

      „Kuuledsa, ma nägin, mis enne juhtus. Üks rohelise kleidiga suka võttis su saapad. Proovin tagasi saada.”

      Hääl kadus tükiks ajaks ja ma jõudsin juba kahtlema hakata, kas ma polnud kõike ette kujutanud. Taas võtsid võimust hingekriipiv hirm ja mahajäetustunne. Möödus hetk, terve igavik. Isa, anna andeks, palusin. Tule, vii mind siit ära.

      „Izvinite! See moldaavia plika, kes su vildid võttis, ei anna neid tagasi. Hammustas mind kõrvast, hull eit, aga nii see on: vihma käest räästa alla.”

      Seina tagant kostis summutatud vandumist. Tundsin hääle tagasituleku üle nii suurt kergendust, et pisarad valgusid mu sulgedest ja küülikukarvadest kriimulistele põskedele.

      „Ma ei julgenud vastu hakata, andsin paberossi. Õpetasin, kuidas tuld teha: vatikuuest tuleb tõmmata tuustike vatti, keerata see heideks ja hõõruda vastu metalli.”

      Õhuaugust ilmus hammaste puhastamiseks kasutatud lagritsajuure tükike.

      Puuri alumisse lauda näritud august torgati sisse mustusest kanged riideribad.

      „Jalarätid. Hiljem hangime sulle korralikud kapukad.”

      Proovisin küünitada rätte siduma ja lõin peaga uuesti vastu puuri lage. Alles nüüd sain aru, et mu randmed olid niineköiega lõdvalt kammitsasse seotud.

      „Lase ma aitan!” Mu heategija kummardus pakse rätte mu jalgade ümber siduma. „Kuda nad su ometi sellises seisukorras siia pistsid?”

      See oli esimene kord, kui kohtusin oma õe Elnaga.

      Nõukogude Liit, 1937

      IRGA

      KUI HUNDIHAMMAS oli silmapiirilt kadunud, algasid ülekuulamised. Fontanka 16. Lahke selgesilma asemele tuli kolm õelatverd jõhkrat parteiametnikku, kellest ühel olid rippuvad silmalaud, unised silmad ja lööma kibelev käsi. Mind otsiti läbi vähemalt viie mehe juuresolekul – ma ei ole arvus kindel, sest mu silmad olid petrooli järele haiseva kaltsuga kinni seotud. Pidin eredas, maa-aluses valguses jäisel tsementpõrandal tagumiku upakile ajama ja kummarduma, ja mu keha kobati läbi halastamatu põhjalikkusega. Üks surma järele lehkav valvur ähkis kuse järele haisvat puust nuia mu jalgevahele torgata, sonkis häbememokki ja keerutas nuia augu vastas. „Tumm ja veel sellises seisukorras. Pole ka fassistidel hõisata midagi, kui üritavad sellisega paljuneda.”

      Lõpuks päästis mind kambavägistamise eest ilmselt ainult see, et olin rase. Mind lohistati tagasi betoonkongi. Kui ma arvasin, et kõige hullem on möödas, eksisin. Proovisin ebalevas kirillitsas paberile kirjutada, et ma pole mingi spioon ja olen valmis iga kell Soome tagasi minema.

      „Aga igal juhul olete nuhkinud oma riigi piirivalve järel. Vaevalt et nad teid tagasi tahavad.”

      Soome Välisministeeriumis ei sallitud niikuinii kommuniste ja ülehüppajaid. Minu meeleheide süvenes, kui kuskilt ilmusid välja kaardid, mis ma olin isa kabinetist Hundihamba jaoks kaasa võtnud. Kuidas võisid need armetud kritseldused nii tähtsad olla? Igaühel oli ju võimalik neid hankida kui tarvis. Aga